Kristel Rebane luuletab sellest, kuidas parema elu nimel võimlema peab.
Rutiin
Kokteilid suhkru ja surnud lilledega
ei teinud purju,
kerge on ärgata,
siiski
närib tunne, et miski ei meenu,
või pigem teadmine,
et midagi erakordset õigupoolest ei juhtunud.
Rääkisime kunstist, selles pole midagi uut.
Maailm muutub aeglaselt, üsna vähe.
Kanname argipäevapükse, taskuis pisiasju.
Kiitleme ja kurdame.
Lihtsad tungid, tarbeesemed
ühendavad ajastuid,
sest lohutavad inimest.
Ihude ainulisus
on lugematuid kordi üle võõbatud.
Kihistuste alt kumab setuka sõrg –
kohtumine teadaolevaga.
Inspiratsiooni saab noaga lõigata
nagu vorsti.
**
Soojuse andmine
Kallis krohv. Korralik lihassõrestik.
Klaari nahaga
ilusat maja tuuakse teistele eeskujuks.
Võta ometi õppust,
parema elu nimel peab võimlema iga päev!
Mu akna all seisab
naabermaja joodik, aku kaenlas.
Kas kellelgi on tarvis surakat?
Tema võib anda.
Joodikud on soojust täis. Nad ei võistle meiega muus kui joomises.
SINA ütled: vesi me vahel on üks.
Ise kui silguke. Kekaõpsi tütar.
Pean meeletult pingutama, et mahtuda su nahka.
Iga päev murran mõne luu.
**
Märg unenägu
Kõht ei igatse enam, lein ei mata hinge,
vool kisub alasti inim-
looma:
hulluks hakkavad minema sõbrad
ja tõprad – neil polegi enam suurt vahet,
kõik ühtmoodi pilves oma tühisusest, vaesusest ning hirmust.
Me unistused on kipra tõmbunud
poolkurdid ja -pimedad
vanurid, kes ületavad bussi tagant teed.
Halastuse poole uuristab tulvavesi sängi, kus väherdes
ahvime ussikesi.
**
Kristel Rebane on Paloveerest pärit.
