Järgnev sündmuste ahel toimus ajal, mil Nartsissos ei olnud veel müüt, vaid üks endassetõmbunud mees, kes elas perekonna ja sõpradeta. Tema minimaalsete väljapoole suunatud intentsioonidega elu äratas tundmuse talumatust üksluisusest, mida oli silmale valus vaadata. Kui kogukond oli lõpuks Nartsissosel ühiste kokkupuutepunktide vähesuse tõttu ja pigem vähem kui rohkem viisakalt enda hulgast lahkuda palunud, tõusis Nartsissos püsti. Ta oli keskmist kasvu mees.

Illustratsioon: Ann Pajuväli

Nartsissos asus
igavesele palverännule mööda
kuninglikku ja räpast teed,
mida on kutsutud ka
Kuldseks Teeks.

Kui Nartsissos
oli kõndinud kuldsel teel,
mida on kutsutud ka
Kuninglikuks ja Räpaseks Teeks,
kümme tuhat aastat,
ilmus ta ette deemon
Ühtsuse kujul ja küsis:
„Tere, Nartsissos!
Räägi, millega sa tegeled muidu?
Mida sa õigupoolest teed?”

Nartsissos mõtles ja
ütles:
„Ma liigutan jalutades aatomeid
nende paratamatutele kohtadele.”

„Sellest on ühiseks hüveks liiga vähe!”
vastas Ühtsuse deemon ning võttis
Nartsissose jala.

Kui Nartsissos
oli hüpelnud kuninglikul ja räpasel teel,
mida on kutsutud ka
Kuldseks Teeks,
veel kümme tuhat aastat,
ilmus ta ette deemon
Jäljendamise kujul ja küsis:
„Tere, Nartsissos!
Räägi, mis sul muidu käsil on?
Mida sa teed?”

Nartsissos mõtles ja
ütles:
„Õpin olema see,
kelleks ma saan!”

„Sellest on vähe, et ego omaenese
tagusmenti peeglita nägema õpib!”
vastas Jäljendamise deemon
ning võttis lisaks
Nartsissose käe.

Kui Nartsissos oli
hüpelnud kuldsel teel,
mida on kutsutud ka
Kuninglikuks ja Räpaseks Teeks,
veel kümme tuhat aastat,
ilmus ta ette deemon
Võrdsuse kujul ja küsis:
„Tere, Nartsissos!
Räägi, mida sa muidu teed?
Millega tegeled?”

Nartsissos mõtles ja
ütles:
„Pingutan huuli
naeratuse vibuks ja paadiks.”

„See pingutus on välisele suunatud
ning ei aita näha asja olemust!”
vastas Võrdsuse deemon
ning võttis lisaks
Nartsissose silma.

Kui Nartsissos
oli hüpelnud kuninglikul ja räpasel teel,
mida kutsutakse ka
Kuldseks Teeks,
veel kümme tuhat aastat,
ilmus ta ette deemon
Õigluse kujul ja küsis:
„Tere, Nartsissos!
Mis teed muidu? Millega tegeled?
Mida sa päriselt teed nagu?”

Nartsissos mõtles ja
ütles:
„Ma olen kolmkümmend tuhat aastat
lihvinud teravaks
küsijapoisi persepulka!”

Õigluse deemon karjatas ja haihtus.
Enne surma jõudis ta veel kähinal küsida:
„Kes sind, könni, õigesti vastama õpetas?”
„Jumalik Ebaõiglus,” vastas Nartsissos.

Nartsissos jõudis jõe kaldale.
Seal oli kivi, millele ta pidi istuma.
Ta vaatas vette.
Seal olid aatomid,
käsi ja kuu,
vibu ja paat.
Ta nägi ennast edasi kestmas sügaviku lõpmatuses
nagu kauge plahvatuse kaja.
Hetkhaaval, muutumatuna,
ka siis kui aeg tema ümber kõdunenud on.
Imetleda polnud seal midagi.

Väga kõrgelt vaadates oli sel hetkel näha,
kuidas umbrohulaamas avanes hetkeks
hele õis.


Kirja panin selle loo eelkõige seetõttu, et anda teada Von Krahli luuleklubi Nartsiss õhtustest esitustest sügistalvisel hooajal Von Krahli pööningul. Esituste sarja sügishooaja avab h3inrich halo luulekoguga „MEGATON. 13 luuletust teisenemisest”. Tasub märkida, et h3inrich halo ei avalda ühtegi oma luulekogumikku paberraamatuna, et mitte lasta sõnadel seguneda tooteomadustega. Ainult need, kes kuulevad, saavad nägijaiks. Täpsed kuupäevad ja algusajad leiad Von Krahli kodulehelt.