Tüdrukute ja naiste ligipääsust haridusele võidab palju enam inimesi kui needsamad kooliskäijad – haritud naistel on lihtsam peret planeerida, iseseisvat sissetulekut teenida ning vägivaldsetest võimusuhetest eemale tüürida.

Põhja-Ghana Kongo küla tüdrukud koolitunnis. Foto: Toomas Liivamägi

Kolm aastat pärast teise maailmasõja lõppu võeti ÜROs vastu inimõiguste ülddeklaratsioon. Peale kõigi teiste inimlike ja ühiselt mõistetavate vabaduste ning kohustuste on dokumendis sõnastatud igaühe õigus saada isiksust arendavat (ja vähemalt mingi astmeni tasuta) haridust. Meile iseenesest arusaadavana näiv avaldus ei ole aga absoluutne ning kuigi Eesti kontekstis jääb see probleem suuresti sajanditagusesse aega, mil ülikooliuksed olid põhimõtteliselt naistele ja vaestele suletud, leidub endiselt riike ja piirkondi, kus kõigil pole võimalik koolis käia. Nende ühised omadused on vaesus ning nimetuse „vähim arenenud riigid” alla kuulumine. Kitsendatud võimalustega inimgrupi all on peetud selles artiklis silmas eelkõige sealsetes piirkondades elavaid naisi ja tüdrukuid, kelle hariduspüüded põrkuvad hoolimata üldistest positiivsetest arengutest siiani mitmesuguste takistustega.

Ohtlik koolitee

Näiteks võime oma ühiskonnas seost menstruatsiooni ning koolitee katkemise vahel otsima jäädagi, kuid need nähtused on paljudes kohtades maailmas küllaltki seotud. Koos ebavõrdsuse, traditsiooniliste ja jäikade soorollide ning vähese ligipääsuga mitte ainult haridusele, vaid ka teistele ainelistele ja sotsiaalsetele võimalustele, tekib kurvastav nõiaring, millesse köidetud inimesi on maailmas miljoneid.

Kuigi inimlikku kurbust ja kergust, lugusid hakkamasaamisest ja (eba)õnnestumistest ei saa numbrites kuigi kõnekalt väljendada, on mõned arvud ja protsendid fooni loomiseks siiski hea välja tuua. 2016. aasta seisuga kuulus neljandik ÜRO liikmetest vähim arenenud riikide hulka. Neist 33 asus Aafrikas, kaheksa Lähis-Idas ja Aasias ning seitse Okeaania saarestikus. Nii nende kui ka kõigi teiste riikide elanikest on umbes pool naised, kelle kanda on 70% maailmas tehtud töötundidest, ent kes teenivad vaid kümnendiku kogu maailmas teenitud tasust ning moodustavad suure osa neist, kelle päevane sissetulek on kordi väiksem kui tops kohvi või H&Mist ostetud kõige odavam pluus. Naistööjõu osakaal on suur majandusharudes, kus palgad on väikesed ning töötingimused kehvad. Viimasel ajal järjest rohkem kriitikat pälviva kiirmoetööstuse töötajatest olid 2014. aastal kolm neljandikku naised, enamasti Aasia riikide elanikud. Nende keskmine palk näiteks Kambodžas oli 54 eurot kuus. Võimuhierarhia teises otsas on naisi vähe või nad puuduvad sootuks. Näiteks Jeemenis moodustasid käesoleva kümnendi alguses naised eraettevõtete omanikeringist vaid 10% ning kõrgematesse juhtkondadesse mahtus saja mehe kohta vaid üks naine. Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika riikides tehtud uuringu järgi olid peamised põhjused, miks eelistada töötajatena naisi, viimaste suurem produktiivsus ja kohusetunne, ühtlasi toodi välja asjaolu, et naised lepivad väiksema palgaga.[1]

Foto: Toomas Liivamägi

(Palga)tööl käimine aitab naiste üldisele jõustamisele märgatavalt kaasa, kuna mängib tähtsat rolli kõnealuste riikide majanduse kasvamises ning aitab järeltulijatele tehtud kulutusi suurendada.[2] Kuid nii eespool toodud arvud kui ka jätkuvalt maailma eri nurkadest pärinevad näited soopõhisest ebaõiglusest ning ärakasutamisest tähendavad, et peale töökohtade on vaja pakkuda ka võimalusi muuta juurdunud mõttemalle ning saada teadmisi nii iseenda kui ka ümbritseva maailma kohta – teisisõnu haridust.

Haridus aitab peret planeerida

Tööl käivate inimeste hulk ning majanduskasv ei ole ainsad heaoluilmingud, milleni hariduse kättesaadavus viib. Kõrgem haridustase aitab muu hulgas elada kauem ja tervemalt.[3] Samuti peitub lahendus nii mõnelgi pool probleemina sõnastatud rahvastiku kasvu küsimusele just naiste jõustamises. Mida kauem saavad naised koolis käia, seda vähem lapsi sureb selles kogukonnas imikuna.[4] Siinkohal on võtmeküsimuseks just nii tervishoiualane kui ka üldine n-ö mitteformaalne haridus. Lisaks keele- ja matemaatikaõppele ei ole sugugi vähem tähtis seksuaaltervisealase info jagamine ning seejuures on andnud parimaid tulemusi temaatilised riiklikud programmid – meilgi alles eelmise sajandi esimesel poolel levinud emalt-tütrele-stiilis nõustamise tulemuseks on tihtipeale mitteteaduslike ning ebatervislikegi traditsiooniliste lähenemiste jätkumine. Tänu haridusliku, majandusliku ja poliitilise vabaduse suurendamisele ja rasestumisvastaste vahendite jagamisele (ning nende kasutama õpetamisele!) saab näiteks Mauritiuses ja Tuneesias keskmine ema nüüd kuue-seitsme lapse asemel ühe või kaks. Kusjuures, need kultuurid ei kukkunud selle peale kolinal kokku, olgugi et on arvatud, et need põhinevad suurtel peredel. Näiteks Aafrikas osaleb üha enam tüdrukuid õppetöös ning aina rohkem kasutatakse rasestumisvastaseid vahendeid. Nende algatuste koostoimelisi positiivseid tulemusi on lisaks pereplaneerimisele näha ka HIVi leviku vähenemises ning keskmise abiellumisea tõusus.

Tüdrukutele aritmeetika õpetamise kõrval on sama tähtis nende vendade kasvatamine mõistvateks, toetavateks ja võrdväärseteks mõttekaaslasteks, mitte traditsiooniliste soorollide taastootjateks.

Sellegipoolest on maailmas jätkuvalt riike, kus võimalused on äärmiselt piiratud ning kus võib näha seoseid nii ajaloolise kogemuse kui ka negatiivsete traditsioonide edasikandmisega. Näiteks olid Tšaadis kontratseptiivid pikalt keelatud ning praegugi on riik rasestumisvastaste vahendite levikus nii maailma kui ka Aafrika edetabelis ühel viimastest kohtadest. Kuigi 2002. aastal vastu võetud seadusega püüti parandada nii sünnitus- kui ka abordijärgseid tingimusi, on riigis siiani märkimisväärselt madal kirjaoskuse tase ja keskmine abiellumisiga. Seejuures pidagem meeles, et sünnitus ega abort ei ole põhjus, vaid tagajärg.

Nõnda on Tšaad hea näide haridus- ja tööelus osalemise ning naisena sündimise paratamatuste vahel tekkiva nõiaringi kohta. Veel algkoolis käiva tütarlapse jaoks võivad saada takistusteks nii traditsioonilised ootused naisele kui ka seksuaalvägivalla oht; varane abiellumine, rasedus, võimalikud tüsistused ning ka seksuaalsel teel levivad haigused tingivad aga koolist eemalejäämise. Teadmiste, iseseisvustunde ning enesekindluse puudumise tõttu ei oska needsamad tüdrukud juhtida suureks saades vajalikke muutusi majanduses või poliitikas ega suuda pahatihti ka oma lapsi teisi valikuid tegema julgustada. Siinkohal tasub rõhutada vajadust pöörata peale tüdrukute harimise tähelepanu ka poistele selle õpetamisele, et arhailiste pere- ja võimusuhete lammutamine peaks toimuma koostöös ning sellest võidavad mõlemad osapooled.

Õnneks on olukord kiiresti muutumas. Kuigi traditsiooniliste soorollide ja peremudelite teisenemine ei toimu ülejäänud maailmas just Euroopaga samas tempos, võimaldab väiksem laste arv ning julgus ebaõiglusele vastu hakata paljudel naistel nii iseennast kui ka järeltulevat põlvkonda arendada. Iga uus naise juhitud väikeettevõte Aafrikas või Aasias, õnnestunud lahkumine vägivaldsest või pealesunnitud suhtest ning oma lapse koolitee ühe aastagi võrra pikendamine on võit omaette. Tõsi, probleeme on, näiteks naisettevõtluse jäämises valdavalt mikrotasandile, eriti maapiirkondades. Kuid elustandardit ja eneseusku tõstavad nii suurettevõtte juhatusse kuulumine kui ka isiklikule ettevõttele paari kastme- või moosipurgiga aluse panemine.

Küllap ongi käsitöö- ja põllumajandusalase tegevuse ettevõtluseks formuleerimine üks kättesaadavaimaid viise iseseisva äraolemise esmatasandi saavutamiseks, olgu selleks siis korvipunumine, kitsepiimatoitude või shea-või tootmine, kuid Aafrika tüdrukutele aritmeetika õpetamise kõrval on sama tähtis nende vendade kasvatamine mõistvateks, toetavateks ja võrdväärseteks mõttekaaslasteks, mitte traditsiooniliste soorollide taastootjateks. Lõpuks ei võida väiksemast laste arvust ja (suuremast) isiklikust sissetulekust ainult naine – õnnelik indiviid tähendab õnnelikumat kogukonda, millest võidab omakorda kogu ühiskond.

[1] Altomonte, C.; Ferrara, M. 2014. The economic and political aftermath of arab spring: Perspectives from Middle East and North African Countries. Cheltenham: Edward Elgar, lk 129.
[2] 2012. aastal Maailmapanga maailma arenguaruande kohaselt on naiste teenitud palk otseses seoses järeltuleva põlvkonna heaoluga: nimelt paigutavad naised suurema hulga sissetulekust laste tingimuste ja võimaluste parandamisse, sh haridusse, olmetingimustesse jne.
[3] Nnadozie, E. 2003. African economic development. San Diego: Academic Press, lk 213.
[4] Gakidou, E. et al. 2010. Increased Educational Attainment and its Effect on Child Mortality in 175 Countries between 1970 and 2009: A Systematic Analysis. – The Lancet, vol. 376 (9745), lk 969.