Inimene osaleb paberi valmistamise protsessis ainult alguses ja lõpus, vahepealsel ajal töötab tehas iseseisvalt, organismina. Ja selle mõtte peal tulebki albumit kuulates mediteerida.
★★★☆☆
Kui mõelda välisalvestiste peale muusika kontekstis, tulevad pähe sümfoonilised teosed, kuhu on pikitud vahele helisid ümbritsevast keskkonnast. Näiteks sarja „Tšornobõl” heliriba, milles kasutati Ignalina tuumajaamas salvestatud helisid. murmeri album „mill:liminal” on nagu eespool mainitud ettevõtmine, aga asi on viidud ekstreemsusesse (loe:lihtsusesse). Tõtt-öelda ei ole murmer paljudes lugudes midagi isegi komponeerinud, vaid kasutanud nii-öelda tooreid tehasesalvestisi. Kitt sõitis, tehas komponeeris. Nagu see netifoorumi nali käib: „Ma tegin kolmetunnise ambient-albumi.” „Norm, mu pesumasin tegi ka.” Aga murmer taotlebki oma loomingus täpselt seda, mis on igati vajalik vaatenurk helimaailma mõtestamiseks.
Album on nimelt salvestatud Räpina paberivabrikus. Kusjuures, plaadiümbrised on ka sealt. Ja album käib kokku filmiga, mille murmer ja Daniel Edward Allen aastal 2018 Räpina paberivabrikus üles võtsid. Sisuliselt seesama album, aga visuaalsel kujul. Aeglased kaadrid paberivabrikust, hüpnootiline värk. Nagu artist isegi oma Bandcampi lehel välja toob, osaleb inimene paberi valmistamise protsessis ainult alguses ja lõpus, vahepealsel ajal töötab tehas iseseisvalt, organismina. Ja selle mõtte peal tulebki albumit kuulates mediteerida. Albumi teise osa „liminal” puhul on inimest kuulda küll. No mitte otseselt, keegi ei hakka laulma. Palad on inimese komponeeritud, inimene on mediteerides klotsid omavahel kokku pannud.
Kogemus on võrreldav sellega, kui kell neli öösel vanaema juures üles ärgata ning kuulata tiksuvat kella ja külmkapi surinat. Kuulad, mediteerid. Mõtled, kas seal on ka midagi inimlikku. „Huvivöönd” tuleb meelde, isegi kui otseselt ei peaks. Räpina paberivabrikus tehakse siiski ilusaid asju, mitte koledaid.
