Meie ilma on maandunud neoonroosa wolf cut’iga inglilaadne olend, vöö küljes tilbendamas Minecrafti-mõõk ja jalge all vurisemas Zeitgeist’i ununenud tasakaaluliikur. Üle põldude kajab: „Raul siin!”
★★★★☆
Rauli inglilaul on julge – esmakordse kogeja võib ta oma jäiga ja käriseva tämbriga sootuks ära ehmatada. Ümardatult on tegemist räpiga, mille kaasaegsele vormile omane kergekäelisus on viidud uude, emakeelsesse ekstreemsusesse. Kuulaja saab vaid nuputada, kas albumi vältel välja puristatud read on maksimaalse tabavuse nimel laboris sünteesitud või puusalt ühe võttega linti saadud. Temaatiliselt meenutavad Rauli sõnavõtud poja kombel pealinnas juppi teinud Jaan Tättet – ühe argipäeva käigus ta mõnnab, joob sõpradega õlut, mängib lõngakeradega ja elab elu, mida ta võrdleb nii Frutiger Aero unelma kui ka Mati Undi „Sügisballiga”.
Instrumentaalide valikust kiirgab aga läbi asjatundlikku maitsekust. Hüperpopilike peokäivitajatega põrklevad kõrvuti erksad trap’i-biidid, meenutades muu hulgas praegusele UK underground’ile omast helikeelt, mida viljelevad näiteks Fakemink või Lancey Foux. Märgi jätavad endast maha ka mitmed kohalikud biidimeistrid, sealhulgas kunstpunki harrastavad Kreemikast ja JohnnyDebiil, kelle toodangu saatel Raul vähe süngemas ja kannatlikkust nõudvamas helilaadis kätt proovib.
Rauli erakordselt jabur lähenemine žanriklišeedele teeb albumist täieliku lõbustuspargi. „raulkoor” on kõrvus virvendav, antieskapistlik ja pseudosatiiriline kuulamiskogemus, mis ähvardab hakata närvidele käima, kuid hoiab oma stiilipuhtuse ja toore optimismiga kuulajat algusest lõpuni kikivarvul.
