Mark Alexander Ummelas ja 𝗚Ø𝗞𝟮 räägivad Erdoğani-vastastest protestidest, kuude viisi Abletonis nuppude vajutamisest ja Amon Amarthi kuulamisest Istanbuli metroos. 

𝗚Ø𝗞𝟮 on türgi päritolu muusik, kes on viimased aastad Tallinnas laineid löönud. Kiired elektroonilised biidid, metal-vokaalid, punk attitude. Sinna sekka postitantsijatega laivid ja DJ-keikad Lähis-Ida pulmamussi teemapidudel. Istusime maha ja rääkisime asjast. Põhiliselt muidugi sellest, kuidas end normaalselt välja vihastada.

Praegu sa teed mussi, mida võiks kirjeldada pigem elektroonilisena – immigrant core’i või millegi sellisena. Tegu on suhteliselt nišivärgiga. Kuidas sa selleni jõudsid?

Noorena ma elektroonilise muusikaga kokku ei puutunud, tegelikult olin metalhead. Kasvasin üles raskemuusika saatel, selleni jõudsin oma venna kaudu. Tagasi mõeldes oli esimene plaat, mida kuulasin, raudselt mõni Metallica album. Aga elektroonilise mussi juurde jõudsin The Prodigy kaudu, mul on isegi see hetk meeles. Kuulasin esimest korda lugu „Breathe”. Seal oli see mõõgaga vehkimise heli, swoosh. Kõndisin rongijaamast kooli, ma käisin siis keskas. And my tits got hard.[1] See oli täiesti hullumeelne kogemus. Ma ei olnud varem midagi sellist kuulnud. Mõtlesin ainult: „Okei, vot see on kõva muusika.” Eks see haakiski mind elektroonilise muusika külge. Esmalt tahtsin muidugi kogu The Prodigy loomingu läbi kuulata, aga sealt see alguse sai. Olin umbkaudu kuueteistkümnene, aasta oli 2008 või midagi sellist.

Umbes samal ajal hakkasin klubides käima. Istanbulis oli vanasti ülipalju klubisid, skeene oli üüratu, eriti 2010ndate alguses. No seni, kuni sitt ventikasse lendas – meeleavaldused, Erdoğan ja kõik muu. Klubisid oli väga erinevaid, ise käisin pigem underground’is, räpakamates kohtades. Oma kogukonna leidsin klubist The Machine, seal käisid hästi ägedad inimesed. Enne olin rohkem metal’i ja roki peal ja siis ühtäkki avastasin end keset eufoorilist klubikultuuri – see muutis mu jaoks kõike. Kui päris aus olla, siis kogu Istanbuli klubiskeenel oli mõnes mõttes meeleavalduse aura. Kõigil olid üritustel alati käed pea kohal, kõik liikusid ühes taktis. Kõik olid täiesti hazed out. Ja tänavatel olid samal ajal protestid, politsei, sõjavägi.

Nagu see „Human Trafficu” avastseen, kus Fatboy Slimi taustal Buckinghami palee väravaid maha joostakse?

Mhm, täpselt. Selline atmosfäär oli tegelikult küll, kogu see energia ja viha oli rahval sügaval sees. Olen muidugi alati olnud suurte rahvahulkade fänn. Ju see tuleneb sellest, et mu isa oli kunagi suur aktivist. Mul on ikka veel meeles, kuidas ma väikse lapsena Türgis mingil meeleavaldusel isa käest kinni hoidsin ja koos rahvamassiga midagi skandeerisin. Eks kõik need asjad jooksid lõpuks kokku – metal, klubimuss, meeleavaldused, Istanbul, viimaks lisandus ka Tallinn.

Klubiskeenesse jõudes oli mul tegelikult ka bänd, tegime thrash metal’it. Enne seda oli mul veel bände, ühega tegime fuzz’i, teisega psühhedeeliat. Mees, ma tegin kunagi isegi folkmuusikat. Aga elektroonilise muusika tegemiseni jõudsin juba Eestis elades. Kusjuures päris hiljuti, alles 2020ndate alguses, kui endale Abletoni hankisin. Siis läksid pusletükid kokku, tekkis selgus, et noh, kõik need asjad, mis mulle meeldivad, saab omavahel ühendada, ma ei pea neid üksteisest eraldama. Nüüd tagasi mõeldes oli mul kõik ju terve aeg silme ees, aga ma ei suutnud pilti kokku panna.

Ableton muutis su maailma? Las ma pakun, oli koroonaaeg?

Jaa, absoluutselt. Täpselt enne karantiini algust kulutasin oma viimased säästud helikaardi ja Abletoni peale. Ehitasin korterisse pisikese stuudio. Ja kui kõik kinni läks, oligi selge, et nüüd ma teen mussi. Lihtsalt teen ja ongi kõik. Istusin kuude viisi kodus ja produsin, uskumatult mõnus oli keskenduda.

Aga su muss on ju täiesti selle vastand, mis koroonaajal toimus. Me räägime siin tohutust energiast ja rahvahulkadest, aga sina räägid karantiinist ja üksi kodus arvuti taga istumisest. Kuidas selline energia laua taga produtseerimisega kokku sobib?

Minu meelest on täpselt vastupidi. Kui kõik on haudvaikne, siis vähemalt minul tekib pähe ülipalju müra. Vaikuses tuleb meelde kõik see, mida varem kuulnud oled. Kõik mured, rõõmud, lihtsalt mõtted. Ja seda lärmi tulebki kuulata – tundeid ja kõike seesugust. Koroonaajal oligi tegelikult nii. Just siis, kui mind ümbritsev maailm oli hääletu, oli maailm minus endas valjem kui kunagi varem.

Keskkond mõjub tihtipeale väga ootamatult. Ma ise mõtlen vahel sellele, et näiteks Brasiilias on ülisuur black metal’i skeene. Norra ja Rootsi puhul on ju loogiline – kõik on pime ja külm, puukirikud ja lumetormid. Ja siis Brasiilias, päikese ja džunglipuude all tehakse kõige depressiivsemat black metal’it üldse. Selles kontekstis on tegelikult naljakas mõelda, et sa räägid siin vihast ja pidurdamatust energiast, elukogemusest Türgis, aga Türgi on eestlase jaoks tihtipeale see koht, kuhu kuurorti puhkama minnakse. Päikese alla peesitama, muresid unustama.

Eks loomingus ja kuulatavas muusikas on Eestil ja Türgil ka tohutud erinevused. Eestis on võimalik end täielikult ühiskonnast eraldada ja keskenduda. Rahvast on lihtsalt nii vähe. Aga Türgis on vastupidi. Kui tagasi vaatan, siis näiteks aastal 2015 elasin veel Istanbulis ja kuulasin tol perioodil põhiliselt death metal’it, eriti Amon Amarthi. Linnas kõndides olin kogu aeg tohutu rahvamassi keskel, seda kõike oli liiga palju. Tekkis tahtmine end ümbritsevast välja lõigata, isoleerida. Minu ümber olid miljonid inimesed, kõik täiega stressis, võiks öelda, et vihase elustiiliga inimesed. Mul on tunne, et selline õhustik soosib raskemuusika tegemist ja kuulamist, loogiline tegelikult ka. Kuigi näiteks punki Istanbulis sisuliselt pole, minu teada küll mitte, aga metal’i-skeene oli vähemalt 2000ndatel tohutu.

Eks see tuleneb lihtsalt sealsest elukvaliteedist. Türgis on elu võrreldes Eestiga toores, agressiivne, eriti maakohtades. Ja valitsusega on seis täiega hektiline. Kui täitsa aus olla, siis Türgis on asjad praegu päris sügaval perses. Võiks isegi öelda, et olukord on halvem kui kunagi varem. Valitsus on väga karmi käega, aga samal ajal on riigis täielik korralagedus. Kurjategijate jaoks on praegu muidugi Türgi kõige parem koht, kus üldse elada, sest valitsus ei tee nendega mitte midagi. Aga muusikutega on teine lugu – kirjutad laulusõnadesse kaudseid viiteid narkootikumidele ja sulle tullakse järele, viiakse vangimajja. Eks jah, lõppude lõpuks on Türgi niikuinii Türgi, igal kümnendil on omad mured, 80ndatel näiteks kaotati nii muuseas miljoneid inimesi ära. Mul istus paps ka siis vangis, kuna ta avaldas valitsuse vastu meelt. Inimesed matsid raamatuid ja nii edasi. Oeh, ei teagi. Eks see stress ja agressiivne elustiil peavad kuidagi loomingus ilmnema, muidu see jääb inimese sisse kinni, verre ja nii. Ja kui ma mussi teen, siis ma kanaldan sedasama viha Türgis toimuva vastu.

Aga Türgi ühiskond on täiega sürr. Istanbul eriti – see on ju tohutu linn, 15 miljonit inimest. Näiteks sõidad metrooga, kuulad death metal’it ja sulle võib vastu vaadata mõni ülivaga usuvend ja elupõline moslem või sootuks mingi töölisklassi noor, kes end päev läbi kuskil vabrikus ribadeks töötas. Ja sina istud ikka, klapid peas, täiesti omas maailmas. No ma räägin – kuulad mingeid blast beat’e ja karjumist, vaatad moslemi vaimulikule otsa ja mõtled: „No kurat, me oleme kõik siin sama sita sees.” Aga kõik pole ainult halb, tegelikult on Istanbul tohutult ilus ja inspireeriv. Mõnes mõttes romantiline. Sõidad praamiga Bosporuse peal, vaatad loodust ja maastikku, seda tohutut linna, mis sind ümbritseb. Saadki aru, et su ümber on kõike – nii head kui ka halba.

Mulle meenub natuke Dziga Vertovi film „Mees filmikaameraga”. Seal on täpselt samamoodi fookuses võõrandumine ja modernism – näotu ja kibekiire elu. Masinavärk. Ja inimene selle kõige keskel.

Seesugune kiirustamine ja ringituulamine kirjeldab tegelikult minu elu Istanbulis väga hästi. Ma elasin nii-öelda Aasia poolel, töötasin Euroopa poolel (vägagi patroniseeriv toimetaja ütleb siinkohal igaks juhuks, et Istanbulist läbi jooksvat Bosporuse väina peetakse kohati piiriks Euroopa ja Aasia vahel – M. A. U.). Ärkasin kell seitse, sõitsin ühe bussiga tund aega, siis teise bussiga veel pool tundi, siis veel kolmandaga pool tundi. No ühesõnaga, tööle jõudmiseks oli vaja kaks tundi järjest rahvamassi sees sagida. Ma valmistusin siis juba magistriõpinguteks Tallinna tulema. Ja kui Eestisse jõudsin, siis ega Tallinnas ei jäänud ka midagi pausile. Õpingud ja tööotsingud ja kõik muu, kaks aastat järjest non-stop. Eks Tallinnas olles sain lõpuks aru, et Türki ma küll enam tagasi ei lähe, arvestades, mis Istanbulis samal ajal toimus. Ja järsku tuli COVID. Maailm jäi seisma. Haudvaikus. Ja selles vaikuses lendaski kõik minu jaoks õhku.

Ja siis hakkasid endasse kogunenud viha välja elama?

Mõtlesin ise ka, miks ma kogu aeg nii vihane olen. Ma olin vihane küll, mul oli pidevalt asju, mille pärast vihane olla. Aga muusikat tehes tekkisid seosed emotsioonide, kogemuse ja reaalse tunnetuse vahel. Loominguliselt olen isegi tähele pannud, et aastatega on kõik aina vihasemaks muutunud, aga minu jaoks on see orgaaniline. Ma suhestun sellega. Ja niipalju kui olen laive teinud või tagasisidet saanud, suhestuvad inimesed minu muusikaga ka just viha ja energia kaudu. Eks inimesed on ju ka vihased, eriti viimasel ajal. Ja end tuleb väljendada.

Mulle meenub, kuidas ma enne laive bäkkaris istusin, circa 2022 või nii. Sundisin end mõtlema kõigele, mis võiks mind vihaseks ajada – olgu selleks peretülid, viisaprobleemid, olukord Türgis. Ükskõik mis. Sain sellest nii kõva laksu, et jooksingi hullumeelse energiapommina lavale. Ja see töötas, suutsin teha selle tohutu emotsiooniga midagi, mis on oluline, millel on mõju. Maailmas toimub ju nii palju koledat, praegu mõjutavad mind lisaks Türgile ka Ukrainas toimuv sõda, Palestiina. Sellest kõigest tuleb rääkida, ma tunnen, et see on minu kui artisti vastutus. Mida ma muusikuna ikka teha saan? Mul on lava, mul on publik ja ma saan anda oma panuse kasvõi sellega, et karjun mikrisse: „Fuck Putin.”[2]

[1] Tissid läksid kõvaks.

[2] Mine vittu, Putin.

Matthias Veinmannil on võtmed alati teises taskus.