Niilo Leppik vestles sel nädalavahetusel, 21.–23. septembril Narvas toimuva muusikafestivali Station Narva ühe peaesineja Actressiga raamatutest, tema lemmikhelidest ja rollidest muusikas.
Actressi muusikaloomise rituaalid on üsna sarnased mõne sortsi nõiakaevus tegutsemise meetoditele. Pikad katkematud kordused, algmaterjalist tundmatuseni muudetud sämplid ja Actressi enda mitmekülgse tausta filter, mis muudab tema tegemised jäljendamatuks. Juuri hakkas Darren J. Cunningham sirutama linnas nimega Wolverhampton, mis on põhimõtteliselt veidi hallim versioon Võrust ja seal sajab isegi Inglismaa mõttes liiga palju vihma. Ent sellistest hallidest ja vaiksetest kohtades sünnivadki tavaliselt geeniused, vabad radikaalid melust väljaspool.
Kuidas läheb, mis teed ?
Stuudios olen, puhkan, kõvasti reisinud viimasel ajal.
Sa oled üles kasvanud Wolverhamptonis. Milline skeene seal on?
Elasin seal kuni olin 19. Wolverhamptonis oli korralik varajase jungle’i- ja rnb-skeene ning muidugi ka house ja techno. Sain seal elades kokku puutuda paljude erinevate žanritega. Linn ise on industriaalne, meenutab Manchesteri, sajab pidevalt ja näeb hall välja, üsna vaikne ka.
Kui sa oleksid elanud nooruses Londonis, siis kas oleksid üles kasvanud teisiti?
Jaa, 100%. Ma armastan Wolverhamptonit, aga veetsin palju aega ka Londonis ja pean seda tähtsaks, et sain mõlema linna vaibe tajuda.
Mis raamatuid sa loed?
Mul on palju raamatuid, aga ma väga ei loe neid. Armastan viimasel ajal teoreetilisi raamatuid, näiteks muusikast. Lisaks loen meeleldi erinevate asjade manuaale. Ma ei mäletagi, millal ma viimati mingit juturaamatu kätte võtsin. Mind huvitab kreeka mütoloogia.
Mis su lemmikheli on ?
Puhuri heli. Viimane suvi oli Inglismaal mega palav ja siis ma tihti ei keerandki seda välja. Jäin isegi selle heli saatel magama, hästi rahustav. Elan sellises kandis, kus toimub kogu aeg ehitus. Palju metallikolinat ja veel meeldib mulle spreivärvi pihustamise heli. Ehk siis sellised suhinad ja sahinad on mesi minu kõrvadele.
Kas sa salvestad ka neid helisid?
Tegelikult mitte eriti. Olen seda muidugi teinud ja siis alati heli manipuleerinud. Aga mulle meeldib rohkem asju kogeda ja üritada siis hiljem stuudios seda emotsiooni taastada. Linna peal ringi käies ma väga palju muusikat ei kuula ja keskendun linnahelidele.
Milline suhe sul lauljatega on?
Olen mõelnud enda häält kasutada, aga mulle meeldib rohkem hääl kui laulmine. Mind huvitab hääle tekstuur, aga muusikat luues ma väga ei mõtle, et mul oleks lauljat vaja. Väga huvitab vokooder (kõnesignaali kindlat tüüpi analüüsimise ja järgneva sünteesimise seade – toim.).
Kui mõni androidifirma otsiks enda uuele robotile häält, kas sa oleks valmis seda looma?
Jah.
Milliseid rolle sa oma muusikas võtad?
Mind huvitab väga näiteks produtsendi roll ja kuidas muusika tulevikus kõlama hakkab. Otsin võimalusi dehumaniseerida muusika tegemise protsessi ja see tees on minuga algusest peale kaasas olnud. Isegi kui olen enda häälega eksperimenteerinud, olen seda alati töödelnud mingi välise filtriga. Olen ka ise keeli välja mõelnud ja miksinud näiteks vene keelt jamaika keelega. Olen esinenud näiteks mannekeeniga, kellelt saab igasugu filosoofilisi küsimusi küsida. Ma arvan, et artist peaks kogu aeg edasi arenema ja muutma oma kogu lähenemist muusika tegemisele.
Kasvades üles natuke nurgataguses kohas, suhtlesid sa palju ka teiste muusikutega?
Ma polnud täielik munk, suhtlesin paljude inimestega muusikaskeenest. Seal oli näiteks tüüpe, kes ütlesid, et nad hakkasid Coili kuulama nelja-aastaselt. Seda oli veidi veider kuulda. Ma jõudsin Autechreni alles siis, kui olin 20, nii et elektrooniline muusika tuli minu mõtlemisse päris hilja. Stockhauseniga sain „elektroonilisest” muusikast võib-olla rohkem aru. Jungle ja techno on mu arust rohkem see reiviosa ning elektro-akustiline muusika pigem kunst ja distsipliin. Mulle meeldib keerukus, aga kõige mõnusam selle juures on see lõppfaas, kui see keerukus kõlama jääb.
Lisainfot ürituse kohta leiad siit.
