Tänavuse Tallinn Music Weeki esinejate ja kõnelejate hulgast leiab legendaarse Berliini tänavareivi Love Parade kaasasutaja Danielle de Picciotto ning saksa industriaalmuusika lipulaeva Einstürzende Neubauten liikme Alexander Hacke – kunstnikepaari, kes on veetnud viimased seitse aastat mööda maailma rännates.

Alexander Hacke ja Danielle de Picciotto. Foto: press

Picciotto ja Hacke on korraga kunstnikud, muusikud ja filmitegijad. Mõni aasta tagasi müüsid nad maha oma maja Berliinis ning asusid rännakule läbi maailma. Nomaadlikku elustiili harrastades pole nad aga loorberitele puhkama jäänud – nende sulest on tulnud nii erinevaid valdkonnaüleseid soolotöid kui ka mitu ühist albumit, mis kannavad endas teekonda läbi mitmete kultuuride ning iseenda. Veebruari lõpus tehtud intervjuu ajal tabasin nad parasjagu Austriast Kremsi linnast artist-in-residence’i programmi raames valmiva muusikainstallatsiooni jaoks muusikat salvestamast.

Tallinn Music Weeki konverentsile tulete te rääkima erinevate kultuuride ja põlvkondade vahelisest suhtlusest. Milles teie arvates praegu need suurimad lõhed peituvad?
Alexander Hacke: Meie ja praeguse generatsiooni vahel on kindlasti lõhe. Kui elasin teismelisena ja oma varajastes 20ndates Lääne-Berliinis, oli meil ainult kolm telekanalit, mis lõpetasid saadete näitamise kell 12 öösel, ning seetõttu oli meil vaja luua midagi, et enda meelt lahutada. Pidime ise uurima ja looma oma reaalsuse. Tänapäeva generatsiooni pommitatakse kõikvõimaliku infoga ja nende jaoks seisneb probleem selles, kuidas osata end sellest välja lülitada.

Danielle de Picciotto: Huvitav tõdemus, milleni ma seitsme aasta jooksul reisides olen jõudnud, on see, et kõik riigid teevad mingis mõttes läbi sarnast muutust, gentrifikatsiooni. Teiste sõnadega muudetakse meid sarnasteks, et suurfirmad saaksid selle pealt igal pool kasumit teenida. Ma arvan, et inimeste puhul on väga oluline säilitada isikupära. Kui meid kõiki gentrifikatsiooniga kustutatakse ja me kõik ühesugused oleme – Starbucks, IKEA jne –, saavad meist ainult numbrid. Numbrid, kui palju me ostame ja kui palju meie pealt kasu teenitakse. On väga oluline, et säilitaksime oma identiteedi. Külastades Mehhikot, Austraaliat, Euroopat, Ameerikat – see on igal pool samamoodi. Esimene asi, mida sa lennujaamast väljudes näed, on IKEA. Praegusel ajal on meie erinevused miski, mida me peame tõeliselt hoidma, positiivsete standardite järgi muidugi.

Kas see oli ka üks põhjus, miks te Berliinist lahkusite ja reisima läksite? Selleks et seda individualismi säilitada.
D.P.: Jaa, alguses arvasime, et see on ainult Berliini probleem, kuna linn polnud enam sama nagu 80ndatel. Toona oli sealse skeene eesmärk murda reegleid ja olla nii individualistlik kui võimalik. 90ndate keskel ja 2000ndatel muutus see gentrifitseeritumaks ning meid tegi see õnnetuks, kuna see tähendas peavoolu pealetungi ja me ei ole peavool. Niisiis mõtlesime, et lähme Berliinist minema ja otsime kohta, kus asjad nii ei oleks, aga saime aru, et see probleem on igal pool.

Kas olete siiski mõne taolise koha leidnud?
D.P.: See on väga keeruline. Kunstnikud lähevad kohtadesse, mis ei ole sellised, ning suurfirmad järgnevad neile kohe. Niisiis on raske leida paiku, mis poleks gentrifikatsiooni läbimas või selle poole teel.

A.H.: Asi pole isegi uue koha leidmises. Pigem on oluline muutuda seesmiselt kui viia end füüsiliselt kuhugi mujale. See muutus sai alguse, kui vabanesime pea kõigist oma materiaalsetest asjadest; kui saime aru, et meil ei ole kõike seda vaja; kui mõistsime, kui palju aega me sellele oleme kulutanud, et teenida raha, et kõiki neid asju hankida.

D.P.: Oli väga vabastav neist asjadest loobuda.

A.H.: Reisides maailmas seitse aastat ringi ja olemata seotud ühegi paigaga, ei avastanud me ainult nende kohtade vahelisi erinevusi, vaid leidsime ka sarnasusi oma sõprades ja kolleegides, kes võitlevad sama emotsiooniga. Me nägime, kui positiivne ja vajalik võib olla sellest võistluse ja rabelemise tundest üle saada – nagu ajal, mil inimeste vahel valitses solidaarsus.

Berliin on tuntud oma seksuaalse vabaduse poolest. Kas teie arvates on ka see aspekt aja jooksul muutunud?
A.H.: Ma võin rääkida oma poja seisukohast, kes on 28-aastane. Tema ütleb, et enamik Berliinis elavaid inimesi on vallalised ja üsna üksikud.

D.P.: Ma arvan, et Berliin, võrreldes teiste suurte metropolidega, on odav, ent siiski üsna rahvusvaheline ning asjad on seal endiselt võimalikud, niisiis saad olla üsna vaba. Berliin on olnud alati peolinn, kus toimub igal õhtul midagi. See on selles mõttes üsna ekstreemne koht. Ma arvan, et seal on endiselt väga palju seksi (naerab).

Danielle, sa oled olnud seotud ka mitme Berliini ööelust pajatava dokumentaalfilmiga.
D.P.: Minu jaoks oli väga põnev see, mis toimus klubikultuuris 80ndatest kuni 2000ndateni. 80ndatel olid talved nii külmad, et inimesed läksid klubisse, et sooja saada (kortereid köeti siis ainult ahjudega), ja elutoad muudeti klubideks, mis olid enamasti illegaalsed. Seal lokkas tõeline loovus – toimus lugemisõhtuid, kontserte, inimesed näitasid oma kunsti. Põhimõtteliselt oli tegu seguga galeriist, kontserdikohast ja klubist, kus kohtas alati sõpru. Seda, mis seal sündis, võis nimetada Berliini klubikultuuriks ja ma arvan, et see oli väga põnev kuni 1995.–1996. aastani, sest siis võrsus sealt väga uudseid asju. Eriti visuaalset poolt puudutavas. Oli kõiksugust kunsti, ka klubikultuuriteemalist. 95./96. aastal, kui Berliinist oli saanud pealinn, tehti need kohad korda ning see muutus üsna tavapäraseks klubiatmosfääriks.

Novembris andsite te välja oma meditatsioonialbumi „Unity” ning enne seda ilmunud „Perseverantia” lindistasite te Mojave kõrbes. Miks just seal?
A.H.: See on suurepärane ja inspireeriv koht. Meil on seal hea sõber, kes lõpetas just oma stuudio kallal töötamise, nii et olime tema esimesed kliendid.

D.P.: „Perseverantia” erineb meie varasemast muusikast, kuna see on instrumentaalsem. Meie eelnev looming oli rohkem klassikalise loo-suunitlusega. Nomaadidena tundsime, et meie selja taga on vähem müüre, nii et tahtsime anda seda edasi ka oma muusikas. „Perseverantia” on omamoodi heliriba meie praegustele rännakutele. Paljud ütlesid, et selle järgi on hea joogat teha ja mediteerida, sest see on instrumentaalne. Me ise tegeleme samuti palju mõlemaga, niisiis mõtlesime, et oleks tore teha isiklik meditatsioonialbum – selleks sai „Unity”.

Ütlesite „Perseverantia” kohta, et otsisite sellega oma sisemist ja välimist selgust. Kas te olete oma reiside jooksul selle leidnud, mida otsisite?
A.H.: Ma ei usu, et seda on võimalik ühe eluaja jooksul saavutada, kui sa just väga õnnelik inimene pole. Kuid kõik sõltub õige suuna leidmisest. See on nagu lille tärkamine. Sa pead vaatama päikese poole. Ise aru saama, kuhu sa püüdled, mida otsid ja mis suunas otsustad minna.

D.P.: Minu jaoks on see elu täielikult ümber kujundanud. Üks suurimaid pöördepunkte oli see, et minust sai vegan, sest reisides muutus mu immuunsüsteem nõrgaks. Pidin jälgima tervislikel põhjustel, kuidas ja mida ma söön ning joon. See muutis mu nägemust paljudest asjadest. See paneb sind mõtlema, mis on elus esmatähtis, sest sa minimeerid kõike, mis sul on.

Kas te igatsete vahel seda materiaalsust, mis teil oli, kindlat kohta, kuhu minna?
A.H.: Me igatseme võõrustamist. Praegu oleme meie külalised, aga tahaksime ise külalisi kutsuda, see on üks asi, millest ma puudust tunnen.

D.P.: Mina ka. Ma armastan söögitegemist (naerab). Reisimisega seoses olen ma hakanud otsima uusi võimalusi, kuidas elada ja inimestega suhelda. Tahaksin luua mingil hetkel kuskile kogukonna. Arvan, et see, kuidas inimesed praegu elavad, ei tööta enam. Nii paljud elavad omapäi, võtkem või näiteks üksikemad. Mul on ka palju sõpru, kes elavad üksinda, istuvad nädalaid oma korterites arvutite taga, kuna nende töö on selline, ja on täielikus isolatsioonis. Ma arvan, et miski meie ühiskonnas peab muutuma. Oleme külastanud reisides paljusid sõpru ja kunstnikekommuune ning peatunud kohtades, kus elatakse koos erinevatel viisidel. Mulle jäi mulje, et see on palju tervem moodus inimestega suhtlemiseks – nagu suurperede puhul. Niisiis, kui me kunagi paigale otsustame jääda, siis võiks see olla just selline koht või situatsioon. See on mu praegune unistus.

Kas teil niimoodi reisides tööd tehes tegelikult ka puhkamiseks aega jääb?
A.H.: See on asi, mida me õpime. Kui sul pole kohta, kuhu tagasi tulla, pead õppima puhkama sisemiselt. Olema rahulik ja kasutama oma aega selleks, mida sa tegelikult teha tahad, tegema asju teadlikult, laskma stressil mitte võimust võtta. Mitte sööma ja lugema samal ajal meile. Me üritame iga minutit võimalikult efektiivselt ära kasutada.

D.P.: Nagu Alex ütles, siis lõppude lõpuks peab muutus toimuma sinus eneses. Ma olen ameeriklane ega ole väga õnnelik selle üle, mis USAs praegu toimub. Kuid kuidas saame eeldada, et poliitikud peaksid olema teistsugused, kui me pole ise valmis muutuma – koos oma nõrkustega, nagu ahnus, raha, võim ja kõik sellised asjad. Ma arvan, et see reis näitab meile, et kui sa tahad üldse midagi muuta, ka poliitikas, pead tegema tööd iseenesega, tulema tagasi selle juurde, mis elus tegelikult oluline on, keskenduma sellele, sest siis peegeldub see ka poliitikas. Selle nimel me töötame. Ja nagu me ütlesime, on see seotud palju jooga ja meditatsiooniga, millega me tegeleme vähemalt kaks tundi päevas, niisiis saame palju lõõgastuda. Me plaanime muidugi mingil hetkel pidama jääda, kui leiame olukorra, mis meile õige tundub. Seni me aga sellega ei kiirusta.

Danielle de Picciotto ja Alexander Hacke astuvad üles Tallinn Music Weeki avaõhtul, mis toimub 30. märtsil Kultuurikatlas. Lisaks saavad nad sõna ka ürituse konverentsipaneelil. Vaata lisainfot Tallinn Music Weeki kodulehelt.