Maailm on aastaks 2059 katastroofikursilt kõrvale juhitud. Praeguse aja noored veedavad juba õndsat elusügist, kus Facebook on minevik ning sõpradega suhtlemisel kasutatakse kirjatuvisid.

Illustratsioon: Villem Roosa

On aasta 2059 ja inimkond on väljumas kannatuste karmarattast, transtsendeerumas järgmisele tasandile. Kas tõesti leiame lõpuks tee Nuudli galaktikasse, kus me peatselt igavese õndsuse tolmuna kosmoses hõljume?

Olen 69-aastane noormees. Oma esimese joogatunni läbisin kümnendeid tagasi iseseisvalt, kui sain aru, et iisraeli tütarlaps, kellega olin veetnud koos ühe unustamatu vihmase suurlinnasuve kunagi aastal 2017, oli otsustanud pärast vihma lõppemist ja päikese väljatulekut päevapealt minuga suhted lõpetada; ta naasis kodumaale, et õppida veebiarendust. Jälle „üksi ja igavesti” mõtteid kedrates tahtsin tavapärasest enesehaletsuse haardest välja rabeleda. Tundus ainuõige ennast venitada. Iga päev ootasid mind oma YouTube’i jooga shala’s naeratavad Tim, Kassandra ja Adrien.

Nii tutvustan ma end oma esimesel joogatreeningul, mis toimub Harjulinna parkimismaja katuse murulapil, sooja klaaskupli ja tehispäikese all. 59. aastaks on töö eilne nähtus (vahel ravitakse sellega küll igavust). On ainult vaba aeg ja mustmiljon võimalust selle sisustamiseks. Noored on sootuks tööd tegemata üles kasvanud. Tänapäeval on kõik üks tore mäng, iga tegevus – ka tüütu – on talutavaks geimifitseeritud. Hambapesust seksuaalaktini – kogud aina lõbusaid punktikesi oma argielu rollimängus, kehastades tähtsat minakangelast.

Inimesi ei diskrimineerita nende ea, seksuaalsuse, soo ega nahavärvi tõttu. Me oleme kõik noored, värvilised ja geid („gay” tähendas 20. sajandi alguses õnnelikku, hiljem homoseksuaali, nüüd viitab hoopis inimesele). Midagi ei ole kardinaalselt muutunud peale meie väärtushinnangute. „Tsau, geid!” viipan ma oma joogaklassile.

Millenniumipõlvkond on olnud alati kui punt õõtsuvaid hundinuiasid, pehmed ja kummalised moodustised, kes on end varre otsast maha saaginud, jalad alla võtnud ja eluteel end kanda lasknud. Modernsed taoistid.

Aastal 2020 olid nad teerajajad kaenlaaukude karvakasvatuses, inimeste sinatamises, enda nabasodi teistele näitamises. Nad on huvitavad reliikviad ajast, mil inimkond oli maailma kihva keeramas; kes oleks võinud arvata, et just nemad, tegusad ebategutsejad, tõmbavad globaalsele soojenemisele pidurit.

Aastal 2059 on kõik alates hambapesust seksuaalaktini üks tore mäng – kogud aina lõbusaid punktikesi oma argielu rollimängus.

Rauk 2.0

Sõna „rauk” tähendus on samuti aastatega muutunud. Kui varem viitas „rauk” vanainimesele, siis nüüd on ta nooruslik üliinimene, kes on saavutanud vaimse ja füüsilise virgumise. Ta on muskulaarne, seksikalt kulunud, porgandivärvi nahaga ultramaratoonar.

Kui olin 30, õppisin maa peal kõndima. Kui Konfutsius suutis selleks hetkeks juba kahel jalal seista, siis mina alles hõljusin biolaguneva kilekotina õhus.

Kolmekümneselt hakkas mu alaselg valu tegema, liigesed jäigastusid, mobiilsus vähenes. Magu läks happelisemaks. Olin veendunud, et saan süüa vaid püreestatud banaane. Võtmed ununesid kogu aeg, nii et riputasin need kaela (ka ööseks), sotsiaalne ärevus muutus hullemaks iga korraga, kui läksin poodi avokaadot ostma.

Tol ajal asusin prioriseerima oma vaimset ja füüsilist tervist. Õigemini hakkasin alles siis aduma, mida prioriteet kui selline üldse tähendab ja milleks see kasulik võiks olla.

Nõndaks tegin igal hommikul oma voodi ja klohmisin peavaod patjade vahelt. Oma mõtete harjamine sai sama oluliseks kui hammaste harjamine, kusjuures pea harjamiseni jõudsin ma harva, mingi lohakus pidi ikkagi säilima. Käisin iga päev külma duši all ja juurutasin endas stoikute filosoofiat: kulutasin vähem aega arutlemaks selle üle, mis teeb mehest hea mehe, püüdes lihtsalt olla hea mees.

Tegin hommikusi jalutuskäike, mediteerisin regulaarselt, saluteerisin päiksele, liigutasin oma kehas mikrokosmilist orbiiti, hoidusin porno vaatamisest ja hoidsin oma seemet, kuulasin mongoolia räpibiite, toitusin tervislikult, minetasin alkoholi, sigaretid, droogid, õppisin inuittide kelgukäsklusi. Facebook – kustutatud. Endised armastused – unustatud. Visualiseerisin enesele vabadust ja raha: viskan troopilise saare rannikul lutsu, grillin päikese käes oma nahka ja luristan läbi bambuskõrre spinatismuutit.

Kujutlesin, et irdun oma pahede kammitsaist õhku paiskunud tunnetepilvekeseks, kes pürgib teadveloleku kõrgeimate ešelonide poole. Ihkasin olla lumehelbeke, kes ei sula, vaid seisab krüoturvist kandes julgelt hinge sulatavate kliimategurite vastu. Tegelikkuses irdusin üha enam reaalsusest.

Konfutsius tundis end alles seitsmekümneselt piisavalt küpsena, võttes kuulda oma südame häält, kartmata rikkuda status quo’t. Selleks ajaks on inimene jõudnud tegeleda juba 70 aastat oma peas keerlevate, üksteisega vastuolus olevate häälte lahtiharutamisega – hirm muutub üha vaiksemaks ja isiklik tõde kõlab aina selgemalt. Aastatega on talletunud naha vahele piisavalt julgust, et seista eluteel kokku kraabitud veendumuste eest. Võiks arvata, et ninakollid on aastaks 2059 möödanik, aga 69 elatud aasta järel kogun neid endiselt täie meelekindlusega laua alla.

Kui varem viitas „rauk” vanainimesele, siis nüüd on ta nooruslik üliinimene – muskulaarne, seksikalt kulunud, porgandivärvi nahaga ultramaratoonar.

Mõned tähelepanekud

Ma ei viitsi toriseda, aga elu on ikka kummaline: kui lapsena ihkasin täismeheikka, siis nüüd soovivad uusnoored olla vanad! Ei ole ennekuulmatu, et 60–70 kandis sünnivad esimesed lapsed, kusjuures 30–40-aastaseid koheldakse nüüd nagu noori, aga küllap on see alati nii olnud.

Saan iga kuu tüvirakusüsti. Minu käel on mõõdik, mis annab teada kõiksugustest irregulaarsetest markeritest. Keha proportsioonid on optimeeritud nii, et kestaksin kõrgeima võimaliku elueani. Kui miski õõtsub normi piirest välja, hõljub kohale väike robot, kes teeb mulle tagumikku süsti. Suuremate vaeguste puhuks on dispanserid, kuhu sisenedes tehakse ära kergemad operatsioonid, nagu rasvaimu, mille vastu saad ploki seepi. Olen oma elu parimas vormis.

Sõpradega suhtlen ma katusel elavate treenitud kirjatuvide vahendusel. Ma tean, ma tean, arvati, et tänapäevaks toimub inimestevaheline suhtlus instantselt, teadliku mõtte jõul, ajju kinnitatud mikrokiibi kaudu, et inimkonnast on saanud üks suur sotsiaalvõrgustik, kus tehisintellekt ja päris mõtted ei eristu enam üksteisest, olles kõik ühe ja sellesamuse mõtteookeani kalad. Võta näpust, näed, tuvidega käivad asjad hoopis.

Tänapäeval on igaühel oma personaalne muusika, pidevalt muutuv ja kordumatu, miski, mis sind ikka ja alati elu flow’s hoiab.

Võiks arvata, et kõik on väga hästi, aga kurjus on lihtsalt saanud endale uued ja kavalad maskid. Kui mõnel on ülihästi, siis inimesel, kellel läheb n-ö hästi, läheb nüüd halvasti.

Toidu söömine on midagi arhailist ja vanamoelist. Toit ei ole enam obsessioon. Vana kooli mehed nagu mina eelistavad küll käia poes ja endale isiklikult tavaari valida, seda ise küpsetada, kuid üldiselt on see kallis ja sellele vaadatakse altkulmu. Söömine on priiskamine, aga ometi lubame sõpradega endale vahel tavapärasele toitainepudingule vahelduseks mõne selleri.

Hallatavate päriselu suhtlussidemete arv on küündinud kahesajani. Istume päevad läbi roheluses üksteisega tõeliselt sügavatel mõttetasanditel tantsides, üksteise loomingut kommenteerides ja edendades – kes maalib, kes arendab lauamängu, kes mõtleb välja uusi roppusi, näiteks eile sündis „junnimanaja”.

Ka peremudel on laiahaardelisem. Me kõik oleme üksteise pere. Meie ümber kasvavad lapsed, nii võõrad kui ka sõprade omad, kelle olemasolust puhast rõõmu tunda. Lapsi ja vanemaid saab laenata.

Konfutsius tundis end alles seitsmekümneselt piisavalt küpsena. Selleks ajaks muutub hirm üha vaiksemaks ja isiklik tõde kõlab aina selgemalt.

Nuudli galaktika

Joogatund on läbi. Selle asemel et pugeda süstikusse, mis mind maa-aluse tunneli kaudu Aegna linnaossa põrutaks, soovitab südame hääl mul vanavanalinnast läbi jalutada. Võtan teda kuulda. Mul on siiski südaöösel sünnipäev ja 70 kukub. On veebruari keskpaik ja üle pika aja katab maapinda miski lumetaoline. Möödun kohast, kus vanal ajal olid sellised lokaalid nagu Juuksur, Kodu Baar ja Kelm. Nüüd on ruumidesse kolinud hoopis kentsaka nimega asutus.

Kohtan palju tuttavaid nägusid, sõpru Eestist ja välismaalt – kõikjalt eluteelt. Kuidas nad küll teadsid siin olla? Nemad ongi mu igavese õndsuse droogitolm ja mina 70 aastat laagerdunud noor Gouda nende keskel, joome pohmellivaba õlut ja gruuvime hommikusse. Siin asubki minu Nuudli galaktika.

Joosep Ehasalu lahkus Facebookist ja tegi hoopis veebilehe ehasalu.com. Käis kümme päeva mediteerimas ja otsib tööd – pakkumised meilile!