Tundub, et mitte ükski asi, mille Deerhunteri ninamees Bradford Cox ette võtab, ei jää puutumata veidrast geniaalsusest. Olgu see siis „Monomania” nimiloo esmaesitlus Jimmy Falloni saates, kus Cox kunstvere ja sidemetega puuduva sõrme efekti oli loonud, viidates sellega oma isale, kes eelmisel õhtul saeõnnetuses reaalselt paarist sõrmest ilma oli jäänud. Või siis kontserdid, kus ta tütarlapselikes kleitides lavale on astunud.
Coxi julgus normaalsuse piiridest võimalikult kaugele hoida ning oskus paralleelselt nii imeilusaid kui robustseid rokilugusid kirjutada ongi see, mis Deerhunteri iga uut plaati pingsalt ootama paneb. „Monomanial” on bänd siiski pea täielikult oma shoegaze’imist soodustavast unenäolisusest lahti öelnud, mida varasematel plaatidel kuulajale laviinidena on jagatud. Siit ei leia enam seda albumi „Microcastle” loo „Twilight at Carbon Lake” happena söövitavat ilu või „Halcyon Digestil” kõlanud „Earthquake’i” paranoilist laiskust. On hoopis suurel hulgal toorest garaažirokki, rohkem hoogu ja vähem melanhoolianoote. Just sellest viimasest Deerhunterile omasest küljest paneb „Monomania” vast kõige enam puudust tundma, kuid siiski suudab bänd tolle sigarettide, alkoholi, nahktagide ja higiste kontsertide suuna kuulmetorudele pea sama mesiseks muuta kui too üliunelev Deerhunter. Eriti sellistes lugudes nagu „Neon Junkyard” ja „Leather Jacket II”. Lisaks pole Cox just kõige kergema elusaatusega mees ning kogu selle näiliselt positiivsematel radadel seikleva muusika koore all peidab end endiselt psüühikahäireid ja elult saadud lakse lahkav lüürika.
Korraks antakse heliloojatüür üle bändi kitarristile Lockett Pundtile, kes on tuntud ka oma sooloprojekti Lotus Plaza poolest. Pundt tegi juba „Halcyon Digestil” maheda indie pop looga „Desire Lines” vaat et plaadi ühe säravaima etteaste. „Monomanial” jätkab mees sarnast rada looga „The Missing”, mis Coxi käredama materjali kõrval plaadi hetkeks hoopis pehmemasse keskkonda asetab. Monomaania pole selle plaadi puhul igatahes välistatud.
