Tartu tunneb puudust mässavast ja pealehakkavast noorusest, kes annaks mandunud kultuurielule värske hingamise ja laseks ka mujal ringlema kõlakad Tartu uue laine sünnist.

Illustratsioon: Lilian Hiob

Tartu hiilgeajad pärast II maailmasõda olid 1990ndad. Võin seda öelda, olles elanud siin alates 1993. aastast. Sel kümnendil oli siin mitu meediaväljaannet eesotsas Postimehega (lisaks muidugi Liivimaa Kroonika ja Liivimaa Kuller, pluss sellised väljaanded nagu Kostabi, Akadeemia ning muud väiksemad, mille nimed on ajahammas ära söönud).

Tartus oli mitu suurt ja palju väikeseid kultuurikeskusi, mis olid üle-eestilise tähtsuse ja kuulsusega: Tartu Ülikooli asutused (näiteks Sõbra Maja), Vanemuine, Tartu Lasteteater, Tartu Kunstnike Maja, Tartu Kunstimuuseum. Kas või seetõttu, et nimekad meediaväljaanded kirjutasid neist sageli. Samuti olid olulised Eesti Televisiooni Tartu stuudio, mis oli toona väga aktiivne, vaikselt arenev ALO-TV, iseseisev Tartu Raadio, omal ajal väga eesrindlik Q-Raadio ning neis tegutsevad noored tegijad, kellest enamik on siit ammu lahkunud ega mäleta vist isegi, et nad kunagi Taaralinnas laineid lõid. Igal pool käis mingi siblimine. Tartu oli Tallinnale väga tõsine konkurent ja paljuski ka ületas pealinna.

See kõik hakkas läbi saama, kui Postimees 1997. aastal Tartust lahkus ning tekkis järsku ahelreaktsioon, mis linna paljuski tühjendas – meediaväljaanded kadusid või sulandati Tallinna omadega, tegijad lahkusid. Aga selles pole midagi erilist, sest Tartu ongi ajutisuse linn. Siin käib kogu aeg selline tsükkel, et ühed tulevad ja teised lähevad, mõned jäävad, aga elu on muutumises. Kõik ei peagi olema betooni valatud ja surmkindel. Selline roteeruvus ongi olnud aastasadu Tartu trump, mis toob värskeid ideid ja energiat juurde ega lase vanal hallitusel koguneda.

2000ndatel, sel täielikku unustusse jäänud kümnendil, ei paistnud ka väga suurt häda olevat, sest uued olid peale tulnud ja tegid igasuguseid asju. Kultuuritsentrumiteks said Tartu Teatrilabor, Genialistide Klubi, Y-galerii, Rael Artel Gallery, Varjend, klubi Rock & Roll ja Tartu Loomemajanduskeskus, kus toimus palju. Ka vanad tegutsesid edasi ilma suuremate probleemideta. Meediaga, selle peateelisega, oli muidugi kitsas ja sellelt pinnalt kasvas Genialistide Klubis välja idee asutada Müürileht.

Samas säilitas Tartu aga 2000ndatel veel üleriigilise, kohati isegi globaalse tähtsuse. Tartu noorema põlvkonna omad olid endiselt pildil. See polnud enam nii kerge kui vanasti, kuid siiski. Tartu bändid, nagu Genialistid, Popidiot, Tartu Popi ja Roki Instituut, Opium Flirt, Wrupk Urei, olid Eestis ja ka kaugemal olulised ning tuntud. Tartu kunstnikud tegid arvukalt näitusi mujal maailmas.

2010ndad

On mitmeid asju, mis on sel kümnendil natuke teistmoodi kui vanasti. Kümnend algas majanduskriisiga, mis on osutunud pikaajaliseks ja paljudele nähtustele ka fataalseks mõjutajaks. Valitsustel ja omavalitsustel tekkis võimalus mingeid rahaeraldisi lõpetada ja neid mitte taastada. Sõltumatud kultuurigrupid kaotasid jalgealuse ja paljud neist lõpetasid tegevuse. Nii nende liikmed kui ka uued noored tegijad eelistasid sageli pigem suurte, riiklike ja avalike institutsioonidega ühinemist. Näiteks võib tuua Rael Artel Gallery kadumise, mille juht Rael Artel otsustas asuda Tartu Kunstimuuseumi direktoriks. Y-galerii kaotas oma ruumid Küütri tänaval, hakkas kiratsema ning kümnendi keskpaigas lõpetas tegevuse. Õnneks suutis säilida Genialistide Klubi, millest kasvas välja Tartu Uus Teater ning millesse asus omakorda uue nähtusena huvitavaid filme näitav Elektriteater.

Raha kokkuhoid muutus sel kümnendil mingiks omaette eesmärgiks, mille nimel võis tuua sisuliselt mis tahes ohvreid, seega oli kultuur üks esimesi, mis sellest kaotas. Teiseks hakati riiklikult rõhutama, et prioriteedid on pigem ettevõtlus, elektrooniline tehnoloogia ja teadus ning kultuur on teisejärguline. Seega pole kultuuriga tegelemine enamasti justkui trendikas, vaid on pigem mingi vanamoeline ning ebavajalik ajaraisk. Selline suhtumine mõjutab muidugi paljusid.

See kõik on toonud kaasa mitmeid selle kümnendi eripärasid Tartu kultuurielus, millest nii mõnigi on miinusmärgiga.

Tartu ongi ajutisuse linn. Siin käib kogu aeg selline tsükkel, et ühed tulevad ja teised lähevad, mõned jäävad, aga elu on muutumises.

Esimene on süvenev institutsionaliseerumine. See tähendab, et noored tegijad ei asuta enda organisatsioone, vaid üritavad pigem liituda mõne vana, töötava, suure või riikliku/kohaliku omavalitsuse institutsiooniga, mis niigi ka meediapildis domineerivad. Viimase aja näide on Eesti Rahva Muuseum, mida üritatakse kujutada kui absoluutset kultuurikeskust, mis peaks peaaegu et kõik funktsioonid Tartu kultuurielus üle võtma, vähemalt need, mille eest ei hoolitse Tartu teine gigant Vanemuine. ERM produtseeribki suure osa Tartu kultuuriüritustest, kuigi see ei peaks olema muuseumi põhiülesanne. Imago poolest justkui rippumatu Aparaaditehas on ka suuresti Tartu linnavalitsuse laps. Tartu viimaste aegade kunstisensatsioon Edward von Lõngus laseb end oma (justkui) mässulisest kuvandist hoolimata riiklike programmide ja ürituste külge haakida.

Teine huvitav nähtus on keskealiste noorte suurem entusiasm ja ettevõtlikkus. Kui vaadata allesjäänud sõltumatuid organisatsioone, siis silma torkab, et neid juhivad sageli endiselt eelmistel kümnenditel esile tõusnud persoonid. Genialistide Klubi veavad juba 20 aastat tagasi tegutsema asunud Allan Aint ja Ahto Külvet. Tartu Uut Teatrit tüürib samuti 90ndatel esile kerkinud Ivar Põllu. Ka 2010ndate nähtus Aparaaditehas on praegu pigem 40 ringis inimeste juhtimise all. Juba ammu on pea kõikide Tartu kultuuriüritustega seotud ülientusiastlik Berk Vaher, 70ndate keskel sündinud mees. Seega on palju asju, mis justkui peaksid olema kahekümnendates inimeste energia hallata, jäänud siiski „vana kooli” tegijatele.

Kolmas ja kõige murettekitavam nähtus on Tartu järjepidev allajäämine mitte ainult Tallinnale, vaid sellest väiksematele linnadele oma tegijate mõjukuse ja silmapaistvuse vallas. Kuna paistis Tartust pärit tegijaid viimati silma Eesti tasemel? Olgu, Edward von Lõngus ja Stencibility on meediapildis ja ka mujal maailmas nähtavad. Aga teised? Viljandist on tulnud sel kümnendil hulganisti bände ja ka muid tegijaid, Pärnust ja Võrust niisamuti, Raplast rääkimata. Tartus muusikuid ja kooslusi piisab, aga lendu tõusta nad enam ei suuda. Kui suudavad, nagu Laika Virgin või Marten Kuningas, siis kaovad varsti Tartust. Nii on ka üldiselt teiste kultuurialadega. Välja arvatud muidugi teater. Siin on Tartul mitme teatri peale ikka midagi ette näidata, aga teater ongi Eestis püha, eristaatuses.

Kui vaadata Tartu Kultuuriakent, siis pilt on kurb ja üheülbaline. Domineerib Genialistide Klubi koos Elektriteatriga. Siis ERM ja Vanemuine. Ja siis muuseumid. Nii et paari sõltumatu kohta massiivselt institutsioone. Ei ole just nooruslik vaatepilt.

Kokkuvõttes on just 2010ndatel näha Tartu noorte teatud enesessetõmbumist, vähemat aktiivsust, rahulikku tiksumist, allumist vanematele generatsioonidele, institutsionaliseerumist, allajäämist teistele linnadele, liigset enesega rahulolu. Kas see on loomulik, kas see peabki nii olema? Minu meelest mitte. Kõige hullem ongi see, kui noored pole enam „hukas”.

Margus Kiis on kultuurikriitik ja Müürilehe kolleegiumi liige.