Kas vaimukantsiks peetud Tartus valitseb kultuurilinna või pigem väikekodanluse vaim? Mugavustsoonist väljumiseks ning Euroopas tõesti oluliseks kunstide keskuseks saamiseks peame nostalgilised müüdid kriitiliselt üle vaatama.

Illustratsioon: Lilian Hiob

No mine võta kinni, mis aeg praegu Tartus on. Ühelt poolt tuli 2015. aastal UNESCO kirjanduslinna tiitel, alanud on 2024. aasta Euroopa kultuuripealinnaks kandideerimine, indu justkui jagub. Teisalt kostab taas hääli, et selles või teises tegevusvallas on seisak või tagasiminek ja Tartu ei suuda end Eestiski kehtestada, saati veel laias ilmas. Keda siis uskuda?

Ehk on see vastuolu näiline; teatav konstruktiivne rahulolematus seni saavutatuga on ju kultuurisekeldajatel veres ning suurte eesmärkidega peakski käima kaasas ka sorts enesekriitikat. Ja samas on neis torinais ometi ka omajagu toda teistmoodi igituttavat tartulikkust või eestilikkust, mis andub nostalgiale, ülistades mingit poolmüütilist kunstide kuldaega, millega lohutu tänapäev (ja tume tulevik?) võistelda ei suuda.

Asjaolu, et taoline minevikuihalus on paljuski subjektiivne, paistab kätte juba sellest, kui erinevatesse perioodidesse see haardub. Kes õhkab 19. sajandi, kes sõjaeelsete salongide, kes kuue-seitsmekümnendate järele. Oma koolkonnad on uuemagi aja imetlusel – Margus Kiisi jaoks algas millenniumi kandis Tartu allakäik, minu meelest alles siis siin põnevaks läkski. Üks neid õhkeid ja nurinaid liidab: usk, et kuskil seal oli see päris-Tartu, mis pole veel ehk lootusetult ja igaveseks kadunud.

Milline on päris päris-Tartu? Kõigi nende kõrgaegade summa või midagi suuremat? Või lausa midagi lahjemat? Aastaid on olnud ahvatlev näha ja kuulutada Tartut Eestis kuidagi loomuldasa või ajaloolisest paratamatusest tingitult vaimsemana, alternatiivsemana, kultuuris otsivamana kui Tallinna, teisi linnu või maakohti. Kui aga ausalt peeglisse kaeda, kuidas võib siis salata puhutiste vaimuvälgatuste sumbet fooni – vähemalt samavõrd või statistiliselt rohkemgi on Tartu püsiseisundiks enamuse leplikkus, reibasrauge rahulolu kestva korra, turvalise tarbimisidülli ja muuilma muredest eraldatusega. Ja seda on märganud juba ka 2024. aasta taotluse välisnõustajad.

Praeguseks on sama erakond valitsenud Tartut üle 20 aasta. Kunstnike, haritlaste ja vabavastaliste trotsipuhangud pole kummutanud konsensust ka tänavaile tungeldes – ehk ainult mõnikord kõigutanud. 2012. aasta sügisel kohtasid valelikku poliitikat tauniva meeleavalduse korraldajad õlakehitusi sootsiumis „omagi” leeri arvatute seas – aga tegelikult elame ju päris hästi, kes siis parem oleks, pole ju nii hull kui Tallinnas, eks nii poliitika käibki jne. Isegi kui tekib tahtmine Tartut teisiti juhtida, jääb vajaka jaksust, veenvusest ja nõnda ka kriitilisest massist.

Parketikõlbulik punk

Sel sajandil pole Tartus pidanudki kujunema laialdast underground’i, mis end radikaalsete visioonide ja elupraktikate kaudu võimule ja kapitalile vastandaks, sest suurem jagu kultuuriuuendusest, avangardsest või popmelulisest eneseteostusest on ju surfanud majandustõusu ja linnarahade laineharjadel. Alates juba millenniumil tekkinud Teatrilaborist, kus segunema hakanud kunstiboheemid, uitlevamad trendiinimesed ja Playtechi sotsialiidid moodustasid skeene, millele oli nullindatel võimalik rajada muu hulgas festival Eclectica, Mood-Performance-Tants, Kunstikuu (hilisem ART IST KUKU NU UT), lokaal Maailm ning küllap Genialistide Klubigi.

Aasta 2011 Euroopa kultuuripealinna tiitlile kandideerimise elevuses poputas linn nii festivale, tärkavat loomemajandust kui ka uusi subkultuurikeskusi, ja kuigi tiitlist ilmajäämisel jõudis pürjelite ind omajagu jahtuda (Genklubi säilitamise vajadust tuli rõhutada allkirjakampaaniaga, Pärmivabriku kultuuritehas jäigi kestvama hoota, linn laskis tuulde Anne Noortekeskuse värskendamiseks määratud eurorahad, ka linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi uut maja pole tänini), kinnitas Tartus kanda kogum korraldajaid, kelle jaoks pungipanek ja parketikõlbulikkus polnud ilmtingimata vastuolus ning kes jäid tavadetõrksuseski Tartu patriootideks (Tartu Kultuuritehas, Tartu Uus Teater, Tartu Elektriteater, Müürileht oma algusaegadel kui „Tartu ja maailma kultuurileht”).

Tartu võimud võivad nentida, et ka põhimõtteliste sarveristamiste järel (toosinane AVP või vastasseis Haava tänava skvoti asjus) on säilinud selle kogukonna brändilojaalsus, mis on tulus nii alternatiivikutele kui ka linna ametlikule kuvandile. Markantseimaks edulooks on Tartu tänavakunst, mis muutus küllaltki kiiresti taunitust talutavaks ja talutavast tarbitavaks – Stencibility ümberkujundatud linnaruumist SprayPrinteri ning Edward von Lõnguse oksjonirekordite ja euroeduni. Laiema elanikkonna kultuuri- ja keskkonnataju teiseneb seeläbi küll vaat et rohkem kui ühegi teise loomepraktika kaudu, ent kas see mõju töötab viimaks vaid rahulolu süvendamise suunas või häälestab võidetud kandepinda ka kriitiliseks mõtlemiseks ja suuremate muutuste taotlemiseks.[1]

Uutel rõõsapõsistel rööprähklejatel on sex, drugs & rock’n’roll’i asemel tee ja terviserajad; bändide ja keldripidude asemel äpid, startapid ja instapinks.

Eduidupeenrast võrsujad

Sarnaste küsimustega on silmitsi ilmselt päris paljud, kelle tegevuse viljad praegugi Tartu kultuuripilti kujundavad; või ka ootamatu viljatus, sest nagu Margus Kiiski mainib, pole päris jõulist uut põlvkonda vanadesse vagudesse peale kasvanud. Tartu trumbiks ja värskendajaks olnud roteeruvus on jõudnud faasi, kus aastaid uuendusi tekitanud mittetulunduslik korraldustegevus ei meelita noori enam peaaegu üldse; kas leitakse töö mõnes akadeemilises ja/või avalik-õiguslikus institutsioonis, konformeerutakse juba koolipõlves äriilma või rännatakse veel suurema seikluslikkuse, määramatuse ja vastutusvabaduse otsinguil suurilma metropolidesse või ökokommuunidesse.

Eks samas järgmine põlvkond ju peakski kultuurilise „ägeduse” fookusi nihestama ja ümber defineerima; ehk on neljakümnestest lootusetult ekslik kurta, et noored enam ei roki, reivi ega tee happening’e? Kui Tartus üldse on mingit soodumust eriliseks „vaimuks”, ei tohikski ju nõuda sellelt samasugust identiteedi stasis’t kui reibasrauge enamuse elueelistustelt. Pidevas vines jaurav boheem võis 80ndail tunduda Tartu vaimuna nõukastagna ja 90ndail rööväri vastu, aga nullindail muuilma laienedes ja lähenedes hakkas ta arenematus tasapisi tüütama ning kümnendail tuli (liiga hilja) taipamine, et ta vajab sotsiaalabi, mitte ebajumaldamist ja veel üht väljatehtud õlut. Aga ka sajandialguse peovedurid võivad avastada end nüüd tühjadest tantsusaalidest, sest tuleva kümnendi teemad on mujal – uutel rõõsapõsistel rööprähklejatel on sex, drugs & rock’n’roll’i asemel tee ja terviserajad; bändide ja keldripidude asemel äpid, startapid ja instapinks. Nurisedes, et pole enam nullist ehitajaid, ei pruugi me märgata, et nullist ehitatakse nüüd lihtsalt muid asju ja mujal.

Me, sajandivahetajad, ei pruugi ega kavatsegi nende teisenemistega alistudes leppida, aga selleks et omaloodut elus ja olulisena hoida, tuleb meil arvestada nendega samavõrd kui pallaslastel performance’iga. Ehk siis võib-olla üldse mitte? Õilsalt marginaliseeruda ja loota, et mõnede paarikümneste protest omaealiste peavoolu vastu toob nad meie juurde. On sedagi juba. Aga pigem hoopis soovime karjäärilenduritele jaksu, ent enne tõusu jagame nendega veidi vanamoelist süümet ja vastalisust, nii kuis kummati nood jauravad boheemid jagasid meiega. Ehk siis poeb sealt eduidupeenrast välja ka säärane poliitiline pööre, milleks meie võimelised ei ole olnud – on meiegi teha, et see oleks pööre inimese poole.

Ja selles, mida tõesti ise oskame, peaks teatepulgaga vehkimise mõneks ajaks järele jätma. Asendamatuid ei ole? Võib-olla kaugemas plaanis küll, aga ehk on meie püsimajäämise saladus ka tunnetatud teadmises, et teisi päris selliseid ei tule, igast loobujast jääb lünk ja taandujast tühik maha. Ärgem siis tüütuks muutugem – avagem, jagagem, õpetagem, kellele veel on. Meeleheidet tava-Tartu inertsuse ja mugava eneseküllasuse pärast; kummati ka tormi ja tungi ja tulevikuusku. Noodsinased kultuuripealinna konsultandid tõdesid siin ka, et kuraditosina nende nõustatud linna järel on Tartu esimene, kus töörühmades hakati kohe rääkima tulevikust, mitte helgest eilsest.

Ja las olla loomemajandus, las olla liikumist laias ilmas – mul jagub tahet, kuni näen ikka veel küllalt neid, kelle jaoks Tartu südamelöökideks on elulootus äriplaani ja äraplaani vahel.

[1] Põnevalt viitab seeläbi tekkinud dilemmadele ka Tartu tänavakunsti esileedi Sirla (Sirje Joala – toim.) magistritöö „Tänavakunsti korraldamise mõju isetekkelisele tänavakunstile”.

Berk Vaher on kirjanik, kultuurikriitik ja Müürilehe kolleegiumi liige.