Jan Kausi lühijutus rulluvad lahti sündmused, mis leidsid aset Kuno K. elus enne tema salapärast kadumist Stockholmi saarestikus.

1.

Foto: pxhere.com (CC0)

Hiljuti paluti mul jagada muljeid mu ajakirjandusliku karjääri põnevaimatest juhtumitest. Seoses sellega meenus mulle Kuno K. endiselt lahendamata küsimus. Olen nimelt millegipärast veendunud, et ta on siiani elus.

Meeldetuletuseks. Kolm aastat tagasi 29. aprilli varahommikul hüppas Stockholmi saarestikus Tallinki Superfantaasia pardalt merre mees, keda päästjatel ei õnnestunud leida. Neli kuud hiljem teatati sissemurdmisest pisikesel Rudigö saarel asuvasse suvilasse. Sissemurdmise muutis huvitavaks tõsiasi, et selle omanik, kelle esivanemad olid töötanud kolme põlve jagu Rootsi merelaevastikus, kartis Venemaa sissetungi ning oli varustanud oma suvila märkimisväärse hulga konservide ja kuivikutega. Kogu selle varu oli sissemurdja ära söönud, millest võis järeldada, et ta oli viibinud suvilas pikemat aega, vähemalt paar kuud. Omaniku kaht jahipüssi polnud ta puudutanudki, samuti oli kutsumata võõras püüdnud parandada katkist esikuakent. Kui ma sellest loost Kuno K. jälgi ajades kuulsin, polnud mul eriti raske teha üht lihtsat liitmistehet. Ent sissemurdja jäi kadunuks nagu vits vette – sarnaselt neli kuud varem merre hüpanud mehega.

Mind ei paina Kuno K. loo juures mitte ennekõike tema kadumine, vaid kõik see, mis leidis aset enne hüpet. Ajakirjanduses spekuleeriti Kuno K.-ga juhtunu üle üsna palju, ent, nagu sageli, järeldusi tehti tema, mitte järeldajate endi suhtes.

2.

Kõigepealt juhtus üsna igapäevane asi – Kuno K. armus. Armus oma kolleegi. Nad töötasid kõrgelt noteeritud suhtekorraldusfirmas Epner ja Partnerid, Kuno K. projektijuhina ja tema südame läitnud Ragne nõustamisprojektide assistendina. Kuno K. oli kõnealuste sündmuste alguseks jõudnud sõuda abielumere lainetel seitse aastat – tundub, et ilma suuremate tormideta –, tal oli kaheaastane tütar, temast viis aastat noorem Ragne oli vallaline.

Pikemalt detailidesse laskumata võib öelda, et Kuno K. oli mingis mõttes painavalt tavaline, tal oli nimelt raskusi oma tunnete väljendamisega. Ragne, kes ajapikku sattus Kuno K.-ga üsna usalduslikesse suhetesse – kõik sai alguse ühest ebameeldivast tööalasest veast, mida Kuno oli aidanud Ragnel lahendada –, hakkas pikapeale oma naiseliku intuitsiooniga üht-teist tähele panema, ent tema sõnutsi ei öelnud Kuno talle enda tunnete kohta kunagi sõnagi.

Jah, nende suhe muutus sõbralikust soojaks, olen näinud asjaomaste meilivahetust. Teate küll neid läbikäimisi, mille puhul korraga avastatakse, et on astutud väike, aga tajutav samm üle sügava, kuigi tähenduselt ohutu sõpruse piiri. Ühes viimastest kirjadest, mille Kuno Ragnelt sai, leidus vastus ettevaatlikule ülestunnistusele – mees oli ääri-veeri maininud stressi tundemärke omandama hakanud väsimust. Ragne vastas, et Kuno on „väga tubli” ning et ta „kadestab” mehe töövõimet. Kirja lõpetasid kaks tähelepanuväärset sõna. Esiteks „Pai!” – pange tähele hüüumärki! Teiseks kasutas Ragne tavalise „tervitades” asemel enda nime ees väljendit „Sinu”. Arvatavasti panid need kaks sõna midagi liikuma. Kuno kirjutas omakorda tavapärasest südamlikuma läkituse, mille peale Ragne tagasi tõmbus, tema järgmine kiri on tonaalsuselt palju jahedam. Ühesõnaga, tavaline mehe ja naise vaheline mäng, nüansid nagu malenupud.

Kuno järgmine – ja viimane – kiri nägi välja selline.

Ragne!

Pean Sulle tunnistama, et tahaks tulla Su sisse. Anna andeks, aga nii see on. Sa oled kohutavalt ilus. Palun ära saa minust valesti aru, ma ei taha naist, kes ei tundu mulle vaimukas ja intelligentne või kelle kohta ma seda ei tea. Ma pole kunagi abielu rikkunud, mu abikaasa pole mulle sugugi ebameeldiv. Aga mõnikord on mul Sind vaadates lausa valus, tahaks Su riided seljast rebida ja näo Su rindade vahele peita. Saan aru, et see on hullumeelsus ja mul peaks olema häbi. Võib-olla ongi. Aga ma ei usu, et see seletab täielikult mu peapööritust.

Kuno

3.

Esiteks paar järeldust, mida ma pole tahtnud varem eriti kellegagi jagada. Ma pole siiani kindel, kas tegu oli mehelikkuse agressiivse purskega, nagu kaldusid hiljem arvama mõned kriitikud, või hoopis meeleheitliku sooviga saada teada, mida teine inimene õieti tunneb, mida see „Pai!” tähendas. Arvatavasti ei suutnud Kuno mõelda oma kahtlustest vabanemiseks välja ühtegi sobivamat viisi. Kirja võib suhtuda mitmeti. Sellise läkituse kirjutamist võib muidugi pidada julgustükiks. Ent suutmatus seda naisele silmast silma tunnistada viitab ka hirmule, mis mängis peapöörituses samaväärset rolli kui hetkelisest ülestunnistusest saadud joovastus.

Ent ruttan asjade käigust ette. Kuno K. kirja juures pole ju märgiline mitte selle iseloom, vaid selle olemasolu. Tõsiasi, et see eksisteerib, olgugi et ei peaks. Ma usun Kuno K.-d, kes vandus oma hingeõnnistuse nimel, et tal polnud iialgi kavatsust kirja Ragnele saata. Selliseid asju ju ei tehta. Ta oli katsetanud oma sõnutsi viie-kuue erineva versiooniga – kõik viisakad ja samas mingil moel ebapiisavad. Neid tekste pole paraku (või õnneks?) alles, isegi büroo palgatud Eesti tippspetsialistidel ei õnnestunud Kuno arvutis varasemaid versioone taastada. Lõpuks kirjutas ta ülaltoodud read ja otsustas needki kustutada. Kell oli pool üksteist õhtul, büroos valitses tühjus. Kuno soovis kirja mälestuseks välja printida – arvatavasti polnud ta mõelnud, kuidas ta seda varjama hakkab või kui kaua ta ülestunnistust ülepea alles hoiab. Ta vajutas printimisnuppu, kustutas kirja, sõnad kadusid arvuti töölaualt. Näen vaimusilmas, kuidas Kuno K. vajub mõttesse, kuidas ta jääb ekslema oma ootamatult leitud vabaduses. See on õnnis, õnnelik hetk, tulvil võimaluste miraaže. Aeg venib.

4.

Edasi läks kõigi eelduste kohaselt nii, et Kuno ärkas mõtisklustest, sest kuulis printeri häält. Printer asus büroo teises otsas, sekretäri laua juures. Aparaat oli sahisenud ebaharilikult kaua. Kui hääl katkes, tõusis Kuno ja läks vaatama. Printeri sahtlis vedeles suur hulk A4-pabereid – arvatakse, et vähemalt kaheksakümmend kuuma lehte –, igaühel neist kiri Ragnele.

Alguses arvas Kuno, et oli teinud midagi valesti. Ta kontrollis oma arvuti prügikasti ja allalaadimisi, lülitas nii printeri kui ka arvuti välja ja uuesti sisse, ent kui ta printeri uuesti paberiga täitis, hakkasid masina sisemusest paiskuma kirja koopiad: „Ma pean Sulle tunnistama, et tahaks tulla Su sisse…” Võime vaid oletada, mida Kuno paari tunni jooksul tunda võis. Viimaks jäi peaaegu tuliseks muutunud printer vakka, terve büroo oli trükivärvi ja kuuma paberi lõhnast umbne, Kuno korjas kokku hulga paberilehti – võimalik, et nende koguarv riivas tuhandet –, viis need autosse ja toppis lähedalasuval ehitusplatsil ühte hiiglaslikku, kõiksugu prahti täis konteinerisse. Ta silme ette kerkis kujutlus, kuidas tuleb tuulehoog ja paberid üle linna laiali virutab. Olles veendunud, et tema kirjast polnud büroos alles ühtegi koopiat, sõitis ta koju – muidugi plaaniga järgmisel päeval esimesena tööl olla.

Aga nagu hästi teada, magas ta sisse.

5.

Kui Kuno K. järgmisel hommikul tööle jõudis, higine nagu maratonijooksja, kutsus ülemus ta kohe enda juurde ning nõudis selgitust. Temalt sai Kuno teada, et printerist ilmuvad ainult tema kirjad Ragnele – ükskõik millist dokumenti aparaadil ka paberile trükkida ei lasta, tulevad välja ainult Kuno K. kirjutatud seitsmerealise ülestunnistuse koopiad. Ülemus käskis Kunol olukorra kiiresti likvideerida. Ragne oli kõigi nõusolekul büroo ruumidest lahkunud ning loomulikult ei näinud nad teineteist enam kunagi. Aasta aega tagasi kohtas üks mu kolleeg Ragnet Uus-Meremaal.

Üldiselt ei taha ma hakata hiljem juhtunut väga detailselt üle rääkima. Eks see sisaldab kõikvõimalikke vähem või rohkem absurdseid nüansse ning loomulikult palju seletamatut. Nimelt on selle juhtumi juures jäänud siiani arusaamatuks kaks asja.

Esiteks muidugi kummaline ilming, mida hakati nimetama „nakatumiseks”. Olgugi et Epner ja Partnerid vahetas veel samal päeval oma printeri välja ning büroo arvutisüsteemile tehti põhjalik restart, oli ka uus masin võimeline printima ainult Kuno K. kirelõõma. Juba järgmisel päeval hakkasid sedasama kirja – ja ei midagi muud – väljastama kõik samas majas asuvate büroode printerid. Sedasi levis nakkus üle terve Mustamäe ja Nõmme linnaosade, haarates muu hulgas enda alla politseiameti infosüsteemid. Ühesõnaga, kiri levis nagu viirus, kõiksuguste ettevõtete, ametkondade, MTÜde ja kodude printerid surisesid ja ähkisid ning levitasid kümnetes tuhandetes koopiates Kuno K. südamesoovi. Printerid kuumenesid üle, lakkasid töötamast, ent kui nad olid pisut puhanud, kui palavik oli mõnevõrra alanenud, läks kõik jälle lahti.

Teine ilming… Jah, ma arvan, et just selle tõttu kaitsepolitsei vaest Kuno K.-d nõnda palju pitsitaski. Tema kodu otsiti tapeedi eemaldamiseni läbi, korraga muutus jube tähenduslikuks tõsiasi, et Kuno K. onu esimene naine oli venelanna, kelle vanemad olid pärit Tjumenist. Igatahes, kui kogu tohuvabohu oli jõudnud paar päeva kesta ning juba ka Soome ja Läti uudistesse jõuda – Venemaa propagandakanalitest rääkimata –, hakkasid kirjad muutuma. Umbes tunniste vahedega lisandusid algse kirja koopiatele uued laused, otsekui iga printeri sees oleks istunud kuri osaline mõnes suuremas vingerpussis. Seitsmerealine kiri paisus lõpuks kolm lehekülge pikaks. Eks need, kelle tähelepanuvõimet pole praeguse aja üha kasvavad tempod ja uudiste kiire vaheldumine päris läbi kulutanud, mäletavad algversiooni muundumist ja lõpptulemust umbkaudu isegi. Lisan siia lihtsalt kirja esimese lause n-ö lõppversiooni.

Ma pean Sulle tunnistama, et tahaksin tulla Su sisse; ah, ütlen ausalt, ma tahaksin sind oimetuks keppida, ma kujutlen, kuidas ma Sinusse tagant sisenen, kuidas Sa ajad oma kannikad laiali ja ma näen Su perseaugu väikest musta lillekest, ja seda võdinat, neid nahaaluseid laineid, mida ma Sinu igavesti pehme ja valeva persenaha all iga tõukega tekitan!

Rohkem pole vist vaja lisada. Olgugi et kirjade seletamatu muundumise mõjul hakati Kuno K.-d pidama eriti kurjaks arvutigeeniuseks ja uue aja Herman Simmiks, kõige pahelisemaks mõjuagendiks Eesti ajaloos, ei suudetud lõpuks koguda mingeid tõendeid, kuidas ta suutnuks taolise ettevõtmise orkestreerida. Seda enam, et peale arvutisüsteemide mõnenädalase osalise halvamise polnud sellel sürrealistlikul anomaalial ametkondade tööle mingit kaugeleulatuvat või püsivat mõju. Enne kui viirus valitsusasutuste printeriteni jõudis, lakkas kirjade tulv päevapealt. Polnud mingit nähtavat põhjust, ei olnud mõne arvutigeeniuse tekitatud läbimurret, polnud süsteemi kollapsi, ei olnud mingeid nähtavaid muutusi eeluurimise all viibinud Kuno K. kõnes, käitumises või meeleolus.

Mõju oli pigem vaimne. Ega keegi Kuno K. juttu eriti ei uskunud. Mõned pidasid teda psühhopaadiks, mõned naljahambaks, mõned pidasid tema nalja heaks, mõned halvaks. Konservatiivsed poliitikud nägid Kuno K. kirjas märki moodsa inimese vaimsest allakäigust, liberaalid allasurutud valge heteromehe groteskset manifesti. Üldiselt leiti, et mugavuse kasvuga kaasneb kaitsetuse kasv. Mõned analüüsisid Kuno K. kirja stiili, mõned püüdsid seda dešifreerida või selle „arengust” mingeid algoritme leida, mõned soovitasid hoopis Mart Kadastiku romaane lugeda.

Kõige selle loba varjus ilmus paar arvamuslugu, mis pole mu mälus ühel või teisel põhjusel massi sulandunud. Näiteks üks endine ajukirurg, kes kuulub Eesti kõige ekstravagantsemate selgeltnägijate hulka, väitis, et kirja sisulises „paljunemises” pole iseenesest midagi müstilist. Kuna Kuno K. oli oma tundeid nõnda kaua aega vaka all hoidnud – too selgeltnägija oli kindel, et armumine Ragnesse polnud põhjus, vaid tagajärg –, vallandus mehe avameelsusega nõnda tugev energialaine, et see mõjutas tehnilist aparatuuri oma kümne kilomeetri raadiuses. Kui lahti pääsesid kõik allasurutud fantaasiad, isegi enda eest salajas hoitud tunded, muundusid need sõnadeks paberil. Printeritest sai armee, mida juhtis inimese alateadvus.

Ent ma ei räägi Kuno K. lugu ühiskondliku vastukaja pärast, olgugi et mind väga huvitab, kuidas kõik need irvhambad ja tänitajad ise Kuno K. positsioonis oleksid käitunud – ning ma ei rahulduks saatust narriva vastusega, et nemad sellisesse olukorda ei satuks.

6.

Kohe kui kahtlusest vabanemine võimaldas, ostis Kuno K. laevapileti Stockholmi. Miks just sinna? Kes teab. Mida me siis teame? Me teame, et vahetult enne merrehüpet helistas Kuno K.-le tema abikaasa Mare, keda Läänemaal suvemajas redutav mees oli pärast printereid tabanud viirust vaid paar korda näinud. Mida nad rääkisid? Olen püüdnud seda Mare mälestuste põhjal rekonstrueerida.

Mare kutsus Kunot koju tagasi. Kuno väitis vastu, et see pole võimalik, elu on läbi. Või vähemalt on läbi senine elu – ta tundvat ennast praegu ühtaegu nagu vastsündinu ja äsjasurnu. Pealegi olevat ta kindel, et Mare on kusagil sügaval hinges ta peale jube vihane. Ja õigusega muidugi, õigusega, sügavale löödud haavad on liiga valusad, et hakata midagi proovima. Sa ei tea ju, mida ma täpselt tunnen, olevat Mare vastanud, ega ma ei tea seda hetkel isegi, saad ju aru, see on muutnud meie kõigi elu. No ja kui ma tulengi tagasi, siis mõjutab veelgi rohkem, olevat Kuno vastanud, pealegi ütlesid sa ju isegi, et sa ei tea, mida sa mõtled või tunned. Aga äkki uurime koos välja, ütles Mare. Uhh, ma ei tea, ma ei tunne praegu muud kui jälestust, vastas Kuno. See on praegu, kuigi äkki oleksid sa tõesti võinud varem… hakkas Mare kõnelema, ent Kuno katkestas teda. Rääkida, ja-jaa, rääkida, rääkida, rääkida, ma tean, aga kas sellest, et ma nüüd rääkisin, oli mingit kuradi kasu. Ma küll ei mäleta, millal sa viimati minuga sedasi rääkisid, nagu sa seal… kirjutasid, ütles Mare ja lisas pärast üürikest pausi: ma üldse ei teadnud, et asjad nii kehvasti on, midagi ma aimasin küll, juba mõnda aega, ma isegi küsisin paar korda, mäletad? Ah ei, see pole sedasi, nagu sa mõtled, ütles Kuno.

Nad olevat korraks vaikinud, siis küsis Mare: kas asi on selles, et me seksisime liiga vähe? Ei, ma ei tea, nojah, ma ei tea, selles ka, võib-olla, ma ei tea, vastas Kuno. Jälle vaikus ja siis ütles Kuno: ma tean, ma tean, sul pole minuga kerge olnud. Mare mõtles ja vastas: võib-olla, aga ega mul ilma sinuta kergem ei hakka, võib-olla kunagi hakkab, aga praegu mitte. Mind peetakse praegu Eesti kõige nõmedamaks inimeseks, kõik teevad mu üle nalja või lubavad kusagil kommentaariumis mulle tappa anda, vastas Kuno. Ei ole päris nii, mina näiteks nii ei arva, ütles Mare, mina näiteks usun sind. Nojah, sa oled täiuslik, kostis Kuno masendunult. Mare oleks hea meelega vastanud midagi teravat, aga ta ütles uuesti, et tule koju. Imelik, meenutas Mare hiljem, ma püüdsin korraga nalja teha, ma ütlesin talle, et kui ta koju jõuab, olen ma meie printeri juba ära visanud. Ei mingeid printereid, ainult meie kolmekesi. Ma ei tea, ma ei tea, ma ei tea, kostis Kuno ja lõpetas kõne. Telefon lendas vette. Ma siiamaani põen seda printerinalja, ütles Mare.

Kokkupuude veega pidi teda kainestama, elutung lõi hinge sama tugevalt kinni nagu merepind. Võib-olla kerkis Kuno silme ette kujutlus, et ta kukkus omaenda pisaratesse. Neidki ta ju vist hoidis endale, ma ei mäleta, et ta oleks ühegi intervjuu ajal nutma hakanud. Isegi Mihkel Raud ei suutnud panna ta häält värahtama.

7.

Ma olen mõelnud, mis temast sai. Miski minus keeldub uskumast, et ta on surnud. Ükskord nägin poolunes sellist pilti: kuivikud seljakotis, rändab ta läbi Rootsi metsade ja Lapi tundrute, kusagil Narvikis istub ta laevale ja sõidab üle Põhja-Jäämere, samal ajal on Ragne hakanud Uus-Meremaalt põhja poole liikuma ning nad kohtuvad täiesti juhuslikult kusagil Hawaii saartel. Nad ei suuda uskuda oma silmi. Ragne on isegi õnnelikum kui Kuno K., sest ta on hakanud vahepealsete aastate jooksul hindama mehe soovi viia ellu peaaegu võimatut – olla korrakski aus.

Kui ma asja üle ärkvel olles järele mõtlesin, sain aru, et see oleks tore küll, ent kõige parem oleks siiski, kui Kuno K. ühel päeval lihtsalt koju tagasi läheks ning püüaks oma suurt viga korrata, printeriga või ilma.