„Disappearer” on kaamose ja päikeseta päevade muusika.

Talveune soundtrack, mis pole iseenesest unine, aga on lõigatud ära kõigest tärkavast ja säravast ning pulbitseb sügaval koopas, kus on toimumas nii mõndagi valgustkartvat. Paduürgsed rütmid trummimasinatel vaheldumas sündi pikkade ja venivate helivoogudega on see, mille peale Ron Morelli ehitas üles oma neljanda kauamängiva.

Tänapäeva elektroonilises muusikas on pigem harv nähtus anda välja täispikk album – LP nõuab läbivat ühtset sõnumit, kus kõik track’id moodustavad omavahel terviku. „Disappearer” täidab need kriteeriumid, olles kontrastidega tume rännak, ühel pool staatilised helimaastikud, nagu „Narco Frq” ja „Squeeze”, teisel pool tantsupõrandasõbralikud „Laugh Taker” ja „Re-Runs”.

Ron Morelli ise on kutsunud oma loomingut stressimuusikaks – see termin sobib hästi iseloomustama siinset helikeelt, mille aimatavad harmooniad ja meloodiad on hakitud katketeks ning kaetud jõulise distortion’iga. Võib ette kujutada, et muusikasse on laetud omajagu emotsioone.

Plaadi küllaltki visuaalse sound’i kohta annavad vihjeid ka lugude pealkirjad, nagu „Men Visible From Window” ja „Snow On The Headstone”, mis täiustavad ja suunavad tekkivaid pilte.

LP on saadaval ka kassetina, mis sobib suurepäraselt Morelli esteetikaga, eriti selle albumiga, kus tundub kohati, et sämpeldatud on ka kassetilindi vahelekerimise häält.