17.–30. augustini toimub Tallinna teatrites ja linnaruumis uus rahvusvaheline etenduskunstide festival SAAL Biennaal, Augusti TantsuFestivali järglane. Festivali juhatab aga juba täna sisse kell 17.00 Draakoni Galeriis avatav Henri Hüti ja Evelyn Raudsepa lavastatud näitus „But I Know From Your Smile that I Did Some Harm, Poisoning the Rainbow For a While…”.

Benjamin Verdonck ja Pieter Ampe, „WE DON’T SPEAK TO BE UNDERSTOOD”. Foto: Phile Deprez

SAAL Biennaal on nime järgi uhiuus festival, mis asetub aga Augusti TantsuFestivali kui Tallinna vanima rahvusvahelise etenduskunstide festivali järglasena toekale pinnasele. See on festival, mille nimi seob selle selgelt Kanuti Gildi SAALiga ning mis hakkab toimuma üle aasta.

Üldise kunstiliikide vaheliste piiride hajumise tulemusena on ka SAAL Biennaali programmis voolavust eri distsipliinide vahel: lisaks lavastustele leiab sealt ka teatriruumis lavastatud näitusi, filmiinstallatsioone, ringkäike linnaruumis ja teisi vormidevahelisi üritusi. Lisaks pole enam iseenesestmõistetav, et festivalil on üks kuraator, sest Priit Raud esitas kaaskureerimise
väljakutse Annika Üprusele.

Festivali sissejuhatusena viivad Henri Hütt ja Evelyn Raudsepp vaatajad õrnale vormidevahelisele plavormile – lavastatud näitusele „But I Know From Your Smile That I did Some Harm, Poisoning the Rainbow For a While…” Draakoni Galeriis, milles keskendutakse teatrimaagia võimalikkusele kujutava kunsti kontekstis.

SAAL Bienaali ametliku avalöögi annavad Eesti publikule varasemast tuttavad Heine Avdal ja Yukiko Shinozaki lavastusega „nothing’s for something”, mis tähistab nende tagasipöördumist teatriruumi.

Lisaks leiame programmist Trajal Harrelli, kes ühendab oma lavastusteseerias „Twenty Looks or Paris is Burning at the Judson Church (S)” 60ndate Ameerikast pärit Judsoni Tantsuteatri postmodernse esteetika ja voguing’u tantsustiili, mida kasutatakse ka Madonna muusikavideotes, püstitades hüpoteetilise küsimuse – mis oleks saanud siis, kui nende stiilide esindajad oleks kohtunud?

Absurdihuumorit hindavad Benjamin Verdonck ja Pieter Ampe annavad lavastusega „WE DON’T SPEAK TO BE
UNDERSTOOD” vaatajale võimaluse maailm sel kujul, nagu me seda tunneme, korraks selja taha jätta.

Vormidevahelisel alal tegutsev ja pigem skandaalseid vastukajasid tekitav rootsi etenduskunstnik Markus Öhrn tuleb Tallinna oma film-installatsiooniga „Bergman in Uganda”, näidates eurooplasest vaatajale irooniaga pooleks, mismoodi näeb teda aafriklasest pealtvaataja.

Festivali nimevahetus andis võimaluse esitada ka festivali enda kohta ebamugavaid küsimusi, näiteks iseenesestmõistetavuste osas. Sellest sündis SAAL Biennaali algatus, mille tulemusena toimub festivali jooksul Tallinna linnaruumis kolm lavastatud ringkäiku erinevatelt kunstnikelt: kunstniku ja dokumentalisti Kristina Normani, koreograafide Doris Feldmanni ja Kristina-Maria Heinsalu ning muusik kirjutaja Chungini vaatepunktidest. Algatusega ühtib alles valmiv Flo Kasearu ja Riina Maidre kohaspetsiifiline installatsioon-suvelavastus „House Music” Pebre tänaval, milles asetleidev on kaasaegne kultuurikiht, mis kirjutab end ise nii tänaval, sotsiaalmeedias kui auditooriumi tõlgendustes. Eesti kunstnikest on festivalil esindatud veel Hendrik Kaljujärv oma helilise vaatemänguga „Rising Matter”.

Biennaali kõige kaugemad külalised Pekingist, TAO Dance Theatre on oma inimvõimete piiril toimuva grupitantsustiiliga kogunud kuulsust kogu maailmas. Koreograaf Tao Ye minimalistlike eksperimentide nummerdatud seeria osad 4 ja 5 vaatlevad inimkeha võimekust visuaalse väljendusvahendina, mida ei kammitse ükski narratiiv.

Festivali kava ja lisainfot vaata siit.