Uue plaadi nimega „Boogieland” sünni puhul räägime Elephants From Neptune’i poiste Robi, Joni, Raini ja Linnuga muusikalistest kõrvalepõigetest, kõrbesaundist ning sellest, millisena kirjeldataks neid Liivimaa kroonikas. Ja muidugi kuulame ahjusooja albumit, mis homme ametlikult avalikkuse ette jõuab (selle leiate artikli lõpust).

Fotod: Gerli Tooming

Arutasime eelmises numbris oma külgedel selle üle, kuidas bänditegemine on sooloartistide kõrval justkui tagaplaanile jäänud. Lihtsam on üksi kodus arvuti taga nokitseda, ilma et kellegagi loomingu üle vaidlema peaks. Teie tegutsete juba üle kümne aasta, kuigi viimasest plaadist on möödunud kuus aastat. Milline Elephantsi teekond bändina on olnud? Milliseid kompromisse te tegema olete õppinud?

Robi: Eks algusest peale on seda bändi vedanud pigem tahe koos musitseerida. Alguses kirjutasime palju koos ja lugude valmimine võttis kaua aega, sest enamasti lihtsalt jämmisime ning eriti arranžeerimise peale ei mõelnud. Ma mäletan selgelt ühte momenti teise plaadi salvestamise ajal, kui meie produtsent Ago Teppand küsis, miks me looderdame ja poole aasta jooksul ainult umbes kaks lugu oleme välja mõelnud. Toona ei osanudki sellele eriti vastata, eks ööelu tõmbas ka omajagu tähelepanu eemale. Aga see küsimus jäi mind korralikult kummitama ja pärast teise plaadi väljaandmist hakkasin rohkem rõhku panema üksi demotamisele ja enda arendamisele laulukirjutajana. Lugesin palju stuudiotöö ja salvestamise kohta ning üritasin igal võimalusel kasvõi mingi suvalise käki sisse mängida. Ei mõtle üle. Peaasi, et lugu oleks otsast lõpuni valmis. Praktiseerin seda siiani ja ka päris suur osa uuest plaadist on niimoodi sündinud. Aga noh, sündimistest rääkides, siis väga suuri muutusi ja kompromisside tegemist tõi ellu mu laste sünd. Esimene neist sündiski vahetult pärast „Oh No” (2016) ilmumist. Aja efektiivselt kasutamine ja elu väärtustamine üldiselt olid minu jaoks suurim elukool. Mulle tekkis uus perekond, uued prioriteedid. Samas ka täiesti uus inspiratsioon. Ja eks uue lehekülje keeramine elus tõi ka uusi mõtteid muusikas, millest sündis meie eestikeelne plaat „Kuradi saar” (2018). Umbes pool aastat pärast seda sündis mu perre teine laps. Seega bändipere ja kodupere vahel žongleerimine on nõudnud suuri kompromisse, kuid mul on hea meel, et see „sundpuhkus” kaks aastat tagasi andis ruumi mõtestada oma rolli siin elus, nii kodus kui bändis. Siis saime ka bändikuttidega omavahel jutud selgeks rääkida, pärast kümmet aastat nonstop bändimelu natuke hingata ning rahus uuel muusikal sündida lasta. Olen õppinud olema tänulik, mul on vedanud – nii töö, sõprade kui ka perega. 

Jon: Õpetlik. Bänd on ikkagi nagu teine pere. Mul on uskumatult vedanud, et olen selliste tüüpidega ühte bändi sattunud ja tahaks loota, et need aastad on muutnud mind paremaks inimeseks ka indiviidina. Kohe sellest hetkest peale, kui sa ei tee enam üksi, on see mingis mõttes kompromiss. Pead aru saama, millal sina pead lahti laskma, et bändina edasi saaks liikuda jne. See on ikkagi meeskonnamäng ning aastate jooksul oleme õppinud üksteise muusikalisi emotsioone päris hästi tundma – millal tuleb anda teisele söötu ja millal tuleb ise peale kõmmutada, haha.

Rain: Ütleme nii, et kümme aastat on mingis mõttes päris pikk aeg, aga samas on see mega kiirelt läinud. Need kolm tüüpi pole enam ammu ainult bändikaaslased, vaid tõesti parimad sõbrad. Raske oleks ette kujutada, kui seda ei oleks. Aga bändina ei ole meil väga suuri draamasid olnud. Pigem oleme suht laadnad tüübid ja kui tekib mingi erimeelsus, laheneb see suhteliselt kergelt. Oleme juba inimestena selle aja jooksul tohutult muutunud ja kõik üritavad ennast muusikaliselt arendada, et oleksime bändina veel paremad. Võiks öelda, et meie teekond on olnud väga hea, aga see ei ole kindlasti veel lõppenud, meil on veel üht-teist öelda ja näidata. 

Linnu: Tõesti on bändikuttidega vedanud. Mul on tekkinud erinevaid hetki, kus on vaja aega, et   inspiratsiooni koguda ja luua midagi, mille üle uhke saan olla. Me alati oleme suutnud üksteisele vastu tulla ja leidnud lahenduse, mis toimib kõigile. Ma arvan, et need aastad, mis kulusid selle plaadi loomisele, on õigustatud, sest kõik toimus läbimõeldult ning kvaliteedis ja lugude valikus kompromisse ei tehtud.

Te tegite ju vahepeal ka eriprojekti Kuradi Saar, olete tegutsenud teistes bändides ja ajanud sooloprojekte. Mida need kõrvalepõiked loomingulises mõttes annavad?

Robi: Mina olen meist kõigist vist kõige rohkem küla peal käinud. Iga kogemus on ühe muusiku arengus väga väärtuslik. Erinevate muusikutega mängimist pean ma ülioluliseks – erinevad iseloomud, stiilid, tehnikad, karakterid, toonid jne. Väga palju on elus õppida. Ja kõike seda saan ma rakendada oma bändis. Nagu öeldakse, iga tiimi teevad tugevaks need kogemused, mille iga liige sinna toob.

Jon: Minu filosoofia on suht sarnane Robi omaga. Mida rohkem sa elu näinud oled, seda värvilisem su palett on. Usun, et inimeste ja muusikutena ei lõpeta me kunagi arenemist. Inimene õpib ikka kogu elu.

Rain: Ma arvan, et teiste asjade tegemine on ok, annab kõvasti juurde erinevate inimestega muusikat luua, piisab ka ainult koos mängimisest. See kõrvalt panemine avab kindlasti uusi kanaleid, võib-olla saad aru, et peab rohkem harjutama või mõistad, et tegelikult on asjad päris hästi.

Linnu: Mul on kõrvalepõiked aidanud leida uusi vaateid ja ideid, kuidas võiks lugusid kirjutada ja olen rohkem aru saanud, mis nipid live-muusikas toimivad ja mis mitte. 

Teie uue plaadi märksõnadeks on 70ndate kõrberokk, müstika, psühhedeelia, Mexicana ja muidugi rocknroll. Kas see tuleneb pigem teie muusikalistest mõjutustest või on selle taga mingi laiem spetsiifiline huvi Ameerika kultuuri vastu?

Robi: Kindlasti on esikohal ikkagi muusikalised mõjutused. Nendest ei saa me üle ega ümber – roki suurkujud Led Zeppelin, Black Sabbath, Pink Floyd, The Doors, Creedence Clearwater Revival, Hurriganes, Iggy Pop, Fleetwood Mac, Eagles – kõik kumisevad meil kõrvus. Mehhiko oma müstilise ajaloo ja traditsioonidega on meid alati huvitanud ja bluus on see vundament, millele oma kivid oleme ladunud. Ja see uus plaat on tõepoolest mõnes mõttes tagasivaade 70ndate alguse muusikale ja vabadusele, mida tänapäeval rokkmuusikas enam nii väga ei kohta. Need olid ajad, kui džässimehed tegid rokki. 

Jon: Ma miskipärast tunnen, et uus plaat „Boogieland” on üks kõige küpsemaid teoseid, mis teinud oleme. Siin on minu arust sees kõige rohkem kõiki asju, mis meid aastate jooksul mõjutanud on. Ma tõesti tundsin, et meil ei ole vaja kellelegi teisele peale endi midagi tõestada ja see plaat on justkui mingi vabaduse väljendus.

Rain: Esikohal on kindlasti muusikalised mõjutused. Raske on 70ndate muusikast mööda vaadata, sest mulle läheb see ikkagi kõige rohkem hinge. Tänapäeval tehakse ka väga head muusikat, aga seda miskit, mis siis tehti, on raske ületada. Loomulikult on ka Eesti biitmuusika väga südamelähedane, esikohal siis Ruja ja Gunnar Graps.

Linnu: Kindlasti muusikalised mõjutused. Olen tänu sellele muusikale võtnud ette reise Kalifornia kõrbesse, sest lihtsalt tundus maailma kõige ägedam tunne kuulata Eaglesit, Creedence’it jpt raadiost ning sõita üksi autoga kõrbe päikeseloojangusse. Nüüd on meil selleks puhuks loodud oma muusika. 

Plaadil on ka üks veidra nimega lugu „Italttfio”. Mida see tähendab ja kas ma kuulen valesti, et seal teeb külalisetteaste Ivo Linna?

Robi: Mainin siinkohal ära, et ma salvestasin selle plaadi vokaale üheteistkümnes erinevas kohas. Selle loo laulsin sisse stuudios nimega Ulguv Šaakal. Stuudio peremees astus ühel hetkel spontaanselt sisse, kõndis otse mikrofoni juurde ja laulis need paar fraasi. Me lihtsalt pidime selle sisse jätma. Muidu oleks mind sealt välja visatud. 

Jon: See on hea minekuga lugu!

Rain: See on üks vanemaid lugusid plaadi peal ja tegelikult oleme seda kunagi paaril live’il ka mänginud. Nagu Jon ütleb: see ongi hea minekuga lugu.

Linnu: Seal on üks külaline nimega Juku ka. Aga loo nimi on lühend lausest „It takes a long time to figure it out”. 

Ühes Rada7-le antud intervjuus ütlesite, et kui sul on muusikaga midagi öelda, siis ei saa mööda panna. Kuidas see muutunud on, mida te öelda tahate?

Robi: Ideoloogiad on meil siiani suhteliselt samad – elu tuleb osata nautida ja ühe koha peal istudes ei toimu midagi. Pärast isolatsiooni oleme õppinud rohkem väärtustama koosolemist ja üldse muusika kollektiivset viljelemist. Ja eks lugudesse tuleb aina rohkem isiklikke teemasid juurde seoses sündide, surmade ja ka omavaheliste suhetega. 

Jon: Mingi sõnum, mõte peab olema, sest see aitab ka paremini tugevat tervikut teha. Mulle on loo sõnad väga olulised, näiteks Alex Turner, Josh Homme ja Leonard Cohen on lüürika osas teiselt planeedilt! Vaadates oma kirjutatud laulutekste läbi aastate, näen ma, kuidas mu mõtted, väljendused ja vajadused on arenenud. Mu arust on see hea ja ka loogiline, et me oleme selle kümme pluss aasta jooksul muutunud. See annab mulle kindlust, et me pole ühe koha peale seisma jäänud. Kuigi ühte ütlen ma küll – sisemiselt oleme laval olles ikka need samad poisid, kes ka bändi alustasid!

Rain: Eks kõige olulisem on alati iseendaks jääda ja siis peaks nagu tegelikult välja vedama.

Linnu: Usalda oma kõhutunnet ja ära mõtle üle, on minu jaoks muutunud mantraks. 

ERRi portaalist teie „Motel Blue” singli pressikast edasi kerides sattusin uudise peale, mis rääkis Balthasar Russowi Liivimaa kroonika uuest tõlkest. Millisena kirjeldataks EFNi muusikat Liivimaa kroonikas?

Robi: Hahahha, super küsimus! See võiks olla midagi sellist: „Ükspäev nägin Kaupot ja Tharapitat Varbola linnuse juures hängimas ja tüübid rääkisid eriti vaimustunult mingist veidrast mürast, mis kostvat Lyndanisest 75 kilti ida pool. See olevat tekitanud tugeva tahte terve kannu mõdu ära juua ja siis Eestimaa vabaks leelotada. Siin Balthasar Russow, Liivimaa.” 

Jon: Mul pole siia enam midagi lisada!

Rain: Super küsimus tõesti, aga tundub, et Robi pani ära selle juba.

Linnu: