Karoline Suhhovi tantsulavastuses „Suitsune transs tinapaberis” saavad õhtusel ajal tubakapoe ees kokku kolm võõrast inimest. Selleks, mis nende vahel toimuma hakkab, on koreograaf saanud inspiratsiooni Fernando Pessoa luuletusest „Tubakapood”.

Lõpetasid eelmisel aastal Viljandi Kultuuriakadeemia ja kohe-kohe esietendub sinu debüütlavastus „Suitsune transs tinapaberis”. Kas tunned selle esimeseks olemise tõttu mingit erilist survet? On ju esimene loomupoolest kuidagi manifestihõnguline. Kas võtad seda arvesse või vilistad teadlikule enese kui kunstniku defineerimisele, et vältida raamidesse sulgumist?

Pigem jätan selle kõrvale. Vaadates tantsuskeenet, on mulle jäänud mulje, et just Premiere’il üritatakse manifesteerida: et see on esimene ja nüüd minust saabki koreograaf. Aga kui ma niimoodi ise, oma tiimiga, oma sõpradega teen… See lavastus on esimene küll, aga see on safe’im kui täiesti üksi teha, samas siiski riskantsem kui koolis, sest mul ei ole enam neid mannavahuseinu. Pinge on, aga mitte üleliia. Ma ei mõtle sellele.

„Suitsune transs tinapaberis” – seksikas pealkiri, olen kuulnud öeldavat. Lähtepunktiks on lavastusel Pessoa luuletus „Tubakapood”. Kuidas sa selle materjali juurde jõudsid? Ja mis suhtes luuletus ja lavastus omavahel on?

See juhtus akadeemia 1. kursusel, ma leidsin Pessoa – ja vaaaau. Super depressiivne, aga samas mõtlemapanev. Lugedes ei pea ise sellepärast depressiivne olema, et see tekst selline on. Erinevad read sellest luuletusest on mind eri eluhetkedel kõnetanud, mõned siiamaani. Näiteks see, mida oleme välja toonud ka lavastuse treileris ja tutvustuses: praegusel hetkel on miljon erinevat unelevat aju, kes arvavad ennast geeniusteks. Ma võtan seda nõndaviisi, et igaüks võib arvata, et ta on hästi suur kunstnik ja tegija, aga kui ta ise selle nimel mitte midagi ette ei võta, siis tast ei saagi midagi.

Siis on see esimese lavastuse jaoks kõnekas materjal – mõtestad sellega läbi ka oma koreograafiks saamist?

Just-just.

Ma saan aru, et teksti otseselt lavastuses pole?

Ei ole jah, Õnnepalu tõlget Pessoast me kuidagi nii-öelda tantsusõnadesse ka ei pane. Pigem võtsime atmosfääri sellest, et luuletuse tegevus toimub tubakapoes, kust ja kuhu näeb Pessoa inimesi minemas ja tulemas, seal olemas ja asju tegemas. Meie lavastuses saavad kokku kolm erinevat tüüpi, kellest igaühel on mingisugune rutiin, mida nad on murdnud ja peavad sellega nüüd omavahel hakkama saama.

Lavastuse loomisse oled kaasanud ka dramaturg Sven-Sander Paasi, kes on Drakadeemia taustaga. Mis pistmist on või saab olla dramaturgil tantsuga? Üldlevinud arvamuse järgi tegeleb dramaturg tekstiga, aga kaasaegse tantsu puhul kehtiks justkui mingi sõnastamise eitus, kuna see on sageli nii abstraktne, või stereotüüpselt vähemalt.

Ma ei saaks öelda, et kaasaegses tantsus toimub sõnastamise eitus. Sul peab ikkagi olema mingisugune statement, mille põhjalt seda teed, muidu on see tühi liikumine. Kui sul pole ka otseselt sõnu, on sul liikumiskeel – sa pead ikkagi esitama miks-küsimusi. Kui sa oled koreograafina väga palju oma idees sees olnud ja sinu jaoks on kõik super loogiline, siis on vaja kedagi, kes küsib: „miks?” Dramaturg aitab nende küsimuste pinnalt panna kokku detaile, samas kui mina püüan vaadata suurt pilti. Ma arvan, et tantsu puhul on dramaturg väga oluline.

Kuivõrd tähtis on sulle noore koreograafina mõttekaaslaste leidmine?

Väga. Üksinda ei taha tuuleveskite vastu minna. Et see ei ole ainult mina, kes tahab siin hirmsasti oma eneseteostusrahuldust saada. Kui on veel inimesi, kes tahavad asju teha, siis võiks ühineda.

Ühinenud on teid võrdlemisi suur hulk: lavastuse tiim on arvukas ja enamikku ühendab Viljandi Kultuuriakadeemia taust. Samas on kolm tantsijat kõik hariduselt või põhitegevuselt võrdlemisi erinevad: koreograafiatudeng, näitleja ja tantsuteooria lektor. Kas erinevad taustad oli teadlik valik?

Taustad mitte otseselt, aga inimestena on nad jätnud mulle põneva mulje. Üks väga olulisi asju tantsulavastuse juures on, et lavale vaadates on põnevad inimesed esimene asi, mis sind köidab. Ja siis see, kuidas koreograaf on suutnud need põnevad tüübid koos toimima panna.

Lavastuse tutvustus juhatab sisse ühe loo. Kui oluline on lugu tantsus sinu jaoks? On see sulle eesmärk, vahend või midagi kolmandat?

See on vahend, et jõuda publikuni. Mulle tundub, et oleme edasi liikunud sellest ajast, kus on tore inimesi lihtsalt laval taidlemas näha. On vaja midagi, millest kinni hakata. Palju kuuleb seda, et mingi lavastus oli hästi tore, aga et ei saanud aru, millest see rääkis või mida oleks pidanud sellest välja lugema. Mulle isiklikult väga meeldib, kui mulle jäetakse hästi palju ruumi ja saan ise mõelda, mis seal oli, ja mingi oma loo juurde panna. Aga kui inimene tuleb esimest korda tantsulavastust vaatama, on tal juba lihtsam, kui on mingisugune raam. Ka mul koreograafina on siis huvitavam ning põnev on näha, mida etendajad selle raamiga peale hakkavad. Minu arust on raamid suurepärased asjad. Kuidas sa saad süsteemi vastu hakata, kui sa ei tunne süsteemi? Või kui sul ei ole süsteemi? Sul on vaja millestki lähtuda, et mässata. Ja sul peab ikkagi olema midagi, mida sa öelda tahad, sa saad anda edasi mingit sõnumit või teha statement’i.

Lisaks tegutsemisele vabakutselise koreograafina töötad sa ka tantsuõpetajana, praegu lausa kolmes linnas. On need ametid ühe mündi kaks külge; kuidas need omavahel suhestuvad? Kas üks neist on sinu jaoks kuidagi olulisem või soositum kui teine?

On vaja tantsuõpetajat, kes õpetaks vaatama tantsulavastust, annaks teadmisi tantsu kohta ja õpetaks, kuidas oma keha õigesti kasutada, see on ääretult oluline. Võib vabalt olla ainult tantsuõpetaja või ainult koreograaf või siis ka mõlemat korraga. Aga tantsuõpetaja on ise ka ju tegelikult koreograaf. Kui sa õpetad lapsi, aitad sa endale tööd juurde teha, sa tekitad oma publikut, lood oma koreograafiakutsele väljundit.

Selle küsimusega seoses meenub mulle sinu ja Katrin Kreutzbergi performance viimasel Made in Estonia maratonil Kanuti Gildi SAALis. Perfokas kandis pealkirja „Tantsuline aktiviteet ÜPRISKI okei heli saatel (ehk ood Koolitantsule)”, mis annab juba iseeneses edasi teatud (enese)iroonilist hoiakut. Selles teoses, mulle tundub, mängisidki need sinu kaks rolli omavahel.

Selleks hetkeks olin ma igal nädalavahetusel olnud kuskil linnas Koolitantsul ja siis lihtsalt ei taha seda enam… Võib-olla sellist küllastumust ei tekiks, kui ei oleks mingit ääretut rivaalitsemist, et peab võistlema võistlemise pärast, olema tehniliselt kõige parem, et mu jalg käib vastu nina ja siis on õpetaja minu üle uhke. Ei tuleks teha sooritust, see kaotab mõtte ära. Tore on sooritusi teha, aga mida see sulle annab? Vigase põlve ja veninud sidemed, kuigi teadlikult treenides võib-olla mitte, aga mulle vaatajana ei anna see mitte midagi, mul ei ole pärast mitte millegi peale mõelda.

Mis on sulle tantsuõpetajana õpetamisprotsessis kõige olulisem?

Et neist tüüpidest, keda ma õpetan, saaksid mõtlevad inimesed. Et kui ta läheb tantsu vaatama, siis esimene mõte pole see, et ma teen palju paremat spagaati, vaid et ta mõtleks suurema pildi peale, vaataks lugu ja ka teaks, mis toimub väljaspool võistlemismaailma. Et ta saaks aru, et tants pole lihtsalt võimlemine, vaid et sel on mingi teine eesmärk ka, sõnumi edastamine või kunstiline külg.

Tantsulavastus „Suitsune transs tinapaberis” etendub Viljandis 31. mail, Tartus 2. juunil ja Tallinnas 9. juunil. Lisainfo Facebookis.