Kohtume Twisted Dance Companyga Kanuti Gildi SAALis, mille asukaid trupiliikmed oma kolmandaks perekonnaks nimetavad. Õieti ei kogune me teatrimaja keldriruumis ainult TDC trupi liikmetega, vaid tantsu kaudu üksteist leidnud sõpruskonnaga, kelle tuumikut võis näha näiteks hiliskevadel esietendunud nüüdisaegse tantsu lavastuses „RSKSD”.

Pärast mitmeaastast ringirändamist võib Twisted Dance Company gängi sel sügisel taas pealinnas liikvel näha. Vasakult Carmel Köster, Liisa-Chrislin Saleh, Kristel Jänes, Rene Köster, Kreete Pillenberg, Helina Reinjärv ja Madleen Teetsov-Faulkner. Foto: Siim Teder

Twisted Dance Company loojad ja treenerid on õde-venda Carmel Köster ja Rene Köster. Vestlusringist võtavad osa veel Helina Reinjärv, kes liitus trupiga 2007. aastal korraldatud katsete järel, ning samal ajal ühinenud Kristel Jänes ja Madleen Teetsov-Faulkner. Kreete Pillenberg tuli ise pärast Rene ja Carmeli nägemist Koolitantsu võistlusel, kus nad ägedate Nike’i tossudega lahedat tänavatantsu tegid, wingman’iks Liisa-Chrislin Salehile, kes Carmelit juba varem ühelt Stiina peolt tundis. Viimasena liitus trupiga 2010. aastal Janina Sarantšina, vahetult enne seda, kui pool seltskonda Londonisse kolis.

Siin- ja sealpool piiri

Kogukonnal on üheksa peale kokku kümnekonna aasta jagu elamis- ja töökogemusi Londonist, Stockholmist, Pariisist ja veel mõnest maailma linnast – järgmisena plaanitakse ette võtta Berliin. Ajude väljavoolu kontseptsioonist trupp aru ei saa – kõik käivad ju ära ja tulevad siis tagasi.

Carmel elas ja õppis esialgu Stockholmis, mille puhul koreograaf kiidab tugevat tantsukogukonda ja töötahtelisi inimesi. Ent lõpuks ta tajus, et hambad on verel uue väljakutse järele, ning sõitis Rene ja Madleeni juurde Londonisse. Rene oli sattunud sinna Carmeli õhutusel ühel audition’il osalema, mida ta lõpuks üles ei leidnudki. Aga jäi Londonisse. Carmel sõitis hoopis tagasi Tallinnasse oma arvutile järele, mis oli kodulinna ununenud, ning naasis saareriiki mõne kuu pärast, kolides sinna elama mitmeks aastaks.

Samal ajal kirusid kodumaale jäänud Helina ja Kreete kohaliku kliima kidurust – Tallinn tundus 2011. aastal kõige igavam koht, kus olla. Ent siis ületas Helina ühe isikliku lävepaku, jõudes lauljana Eesti Laulu poolfinaali, ning andis Eestile uue võimaluse. Või andis Eesti hoopis võimaluse talle? Tuleb julgeda end lihtsalt vette visata, et midagi tagasi saada, leidis Helina. Samas ei kippunud kõik kamba liikmed vette viskuma – näiteks Kristel tunnistas, et sel ajal, kui ta sõbrad üksteise järel üheotsapiletiga reisile sõitsid, poleks tema värskelt pärast rätsepakooli lõpetamist sellist asja teha julgenud.

Madleen, Rene ja Carmel kiidavad Londonist kaasa saadud elukogemust ja inspiratsiooni (Madleen ka abikaasat!), ent kuningriigi pealinnas on erialast tööd teha siiski väga keeruline. Kui Stockholmis hoiavad tantsijad kokku ning linn on füüsiliselt hoomatav, siis Londonis kipuvad ka need grupeeringud, kes on hea idee peale kokku tulnud, sobivate prooviaegade mitteleidmise tõttu üsna ruttu laiali vajuma. Palju aega kulub mitteerialaste tööotste peale, mida tehakse üüriraha kokkusaamiseks – Londoni elukoolis polegi võimalik muidu hakkama saada, kui tuleb vastu võtta pea iga pakutav töö, olgu või baaridaam. Tantsumaailmas aga tundub suurem osa toimuvat suletud uste taga – vabakutselised tantsijad tõmbavad end rollikatsetel ribadeks, aga midagi book’ida on väga raske. Lisaks on linn suur, koolid üksteisest kaugel, transpordi peale kulub päevas tunde.

Tallinnas on kõik palju lihtsam. Kogukonnad on omavahel seotud ja inimesed tuttavad ning erinevad tantsukompaniid ei pea end enam üksteisele tõestama. Samuti on prooviruume ja esinemispaiku kergem leida. Liisa-Chrislin väärtustab Tallinna juures seda, et tööd on palju lihtsam saada – inimesed helistavad sulle ise. Miski pole liiga kaugel, keegi pole liiga võõras.

Seltskond tunnistab ühest suust, et praegu on nende jaoks aeg, kus nad väärtustavad kodumaal elamist ning leiavad, et siin on võimalusi tegutsemiseks. Seiklusnälg selleks korraks rahuldatud, on hea tagasi olla. Praegu ei püüa nad enam põgeneda, vaid soovivad leida oma võimetele rakendust Tallinnas, kus on omaalgatuslikke ideid kergem ellu viia.

Tants ja sõprus

Trupi professionaalne dünaamika toimib endiselt Rene ja Carmeli juhtimisel. Kuigi sõpradest kolleegidega on projektiga seostuvates pingetes keeruline mitte isiklikuks minna. Samas, kui käib töö konkreetse projektiga, suudavad kõik keskenduda ja lollidele naljadele vaatamata fookust paigas hoida.

Helina tasandab sõpruse-kollegiaalsuse vastandust ning leiab, et just tänu sellele, et tantsijad on omavahel nii head sõbrad, on neil võimalik koos töötada. Trupi liikmetel on tugev üksteisetunnetus ja üksteisest ilus arusaam, antakse ruumi hingamiseks ja andestatakse, kui vaja, saades lõppkokkuvõttes kõigest koos üle.

Rene viib meid selle mõtte sügavusse: nii tema kui trupi tuumiksuhtumine kõiges, mida nad teevad, on Rene sõnastatud zen-pohhuism. Sügav ükskõiksus – heas mõttes. Lõppkokkuvõttes ei tähenda miski liiga palju. Kõigest on võimalik üle olla ning ükski olukord pole liiga hull. Kõike saab kuidagi lahendada. Seda mõtet südames kandes ei minda ka trennides oma sõpradega erinevate arusaamade pärast tülli.

Samas võetakse tantsu ennast tõsiselt. Noored tantsijad-koreograafid tajuvad, et Eesti ühiskonnas on keeruline mõista anda, milline töö ja pingutus ühe tantsulavastuse taga seisab ning et seda tööd ei saa teha tasuta. Isegi taustatantsija peab sööma ja üüri maksma. Ühiskonnas, kus peetakse raha kõige olulisemaks, on kultuuritöö eest raske väärikat tasu saada. Õnneks tundub TDC tantsijatele nüüdseks, et nende tööd on hakatud hindama ning ainult tänu ja pai eest enam esinema ei kutsuta.

Praegu on tantsijatel kompaniiga taasavastamise periood, kuna Carmel ja Madleen on pärast mitut aastat eemal äsja Eestisse tagasi jõudnud. Püütakse rohkem koos tantsusaali jõuda, et uuesti ühine rütm saavutada. Oma stiili on nad juba leidnud, mis väljendub ja iseloomustab neid eelkõige Londonist ja Stockholmist inspiratsiooni saanud liikumises. Teiste tantsutruppidega n-ö biife või külatülisid enam pole, pigem püütakse oma näiliselt ülbet maski veidi koorida ja nähtavamalt kõigile avatud olla.

Tallinna lavadest hindavad TDClased kõige rohkem Kanuti Gildi SAALi ning loodavad, et ka Vaba Lava kasvatab enda ümber sellise kogukonna. Eesti tantsuskeene vajab juurde huvitavaid välisesinejaid, kes koduseid inspireeriksid ja siia uusi ideid juurde tooksid, ning kohti, mis toetaksid Eesti omi tantsukunstnikke.

Turvatunne

TDC kamp tajub, et neil on justkui ühine puutüvi, kuna nad on koos üles kasvanud. Hilisemas vanuses leitud sõbrad kuuluvad mingisse teise elufaasi, aga jagatud mälestused teismeeas kogetust liidavad alatiseks. Kamba liikmed võivad olla üksteise peale kindlad ka siis, kui ühel neist ulualusest või suutäiest puudu peaks jääma – keegi teeb ikka pelmeenid ja hapukoore välja.

Neid seob mingi X-faktor, leiab Liisa-Chrislin. Mingi ühine arusaam sellest, mis on lahe. Stiilipeod sünnipäevadel, eksperimendid välimuse ja muuga, mis võivad nüüd totakadki tunduda, on õpetanud võtma sõpru sellisena, nagu nad on, vaatamata sellele, mis soeng parasjagu kellelgi peas on. Turvatunne tuleb mõistmisest – üksteise seltskonnas ei kardeta olla siiras. Tänu headele sõpradele kandub julgus mitte teeselda ka teistesse olukordadesse teiste inimestega. „Ma ei karda olla mina ise teiste juures, sest ma tean, et mul on see tugirühm siin, kellel on nagunii pohhui, kui ma teen midagi sellist, mida teised võivad imelikuks pidada,” ütleb Helina. Turvatunne on julgus mängida stiilipeol paksu soome meest ja minna esimesena tantsima.

TDC gängi sünnipäevatraditsioon näeb ette stiilipidusid, mille vahelejäämist on välismaal viibides kõige raskem taluda, aga reisides kantakse sõpru südames kaasas. Tagasi tulles avastad, et side keskahõumidega on alles.
Üks olulisimaid asjaolusid TDC grupi sõpruse juures on siiski tantsimine. Keha kaudu maailmaga suhestumine õpetab väga palju enda ja teiste kohta – seda, mida tähendab usaldus ja eneseväljendus.


Iiris Viirpalu kommentaar: Twisted Dance Company

Iiris Viirpalu. Foto: Erakogu

Twisted Dance Company on Eesti üks omanäolisim tantsugrupp, kuhu kuuluvad Carmel Köster, Rene Köster, Helina Reinjärv, Kreete Pillenberg, Madleen Teetsov-Faulkner ja Kristel Jänes, kelle tegemisi on olnud võimalik jälgida alates 2007. aastast. Carmel ja Rene Kösteri moodustatud trupi puhul on tegu tantsijatega, kes alustasid koostööd kunagises ProDance’i stuudios. Varasemaid aastaid ilmestavad mitmed võidud ja nominatsioonid üleriigiliselt Koolitantsu festivalilt, hilisem periood on toonud etteasteid ürituste ja pidude raames ning viimastel aastatel on jõutud välja teatrifestivalidel ja Kanuti Gildi SAALis etendunud positiivset tagasisidet saanud täispikkade lavastusteni „Nox” (2013. aasta teatriauhindade tantsulavastuse nominent) ja „RSKSD”. Twistedi koreograafil ja lavastajal Rene Kösteril tuli välja ka soololavastus „Tzion”, mille eest pälvis autor möödunud aastal Kristallkingakese auhinna.

Kuigi grupis on erineva tantsulise taustaga individuaalselt võimekad omanäolise liikumiskeelega tantsijad, on aastate jooksul inkorporeeritud sarnane tehnika ja stiil, mis tuleneb kindlasti ka pikaajalisest üheskoos treenimisest ja sidusaks trupiks kujunemisest. Üldise koreograafilise käekirja on loonud Carmel ja Rene Köster oma tänavatantsu eri alastiile kaasava sulamiga. Iseloomulik on tänavatantsustiilide segamine: lavastustes ja lühietteastetes võib märgata house’i, dancehall’i, voguing’u ja hiphopi elemente ja kehatunnetust. Tempo on pigem kiire ja koreograafia tihe, üksikud liigutused teravad, täpsed ja jõulised. Kohalikul tantsumaastikul jääb Twisted üsna erilisele positsioonile nüüdisaegse tantsu ja tänavatantsu piiril, olles säärasel kujul Eesti kontekstis ainulaadne.

Twistedi töid iseloomustab eklektika: suur rõhk on visuaalsel küljel, nii et liikumine on seotud kostüümi ja valgusega moel, mis muudab terviku vaataja silmale efektseks ja põnevaks. Puhtast tantsukunstist on laienetud performance’i valda. Nende ülesastumisi ja lavastusi ilmestab teatraalsuse ja tinglikkuse rohke kasutamine. Lavastused ja esinemised on stiliseeritud, mis avaldub temaatilise terviku kujundamises tantsu, muusika ja visuaalide-kostüümide kaudu. Võib täheldada suuremat nüüdisaegse tantsu joonte kaasamist eelnevalt valdavaks olnud tänavatantsu baasi. Twistedi suurimaks teeneks võibki pidada tänavatantsu esteetika toomist etenduskunsti lavadele, kus ollakse muidu harjunud nägema pigem nüüdistantsu. Tänavatants, tooduna välja harjumuspärasest subkultuurilisest keskkonnast, mis avaldub battle’ite ja kitsama ringkonna üritustena, on võitnud selle tagajärjel kvalitatiivses plaanis. Tulemiks on huvitav ja õnnestunud segu tänavatantsust ja nüüdisaegsest tantsust, kus konkreetseid silte polegi mõtet kleepida – peamine on trupile isikupärase liikumiskeele taotlus ja suunatus nauditavale etenduslikkusele.

Rene Kösteri ja Carmeni Kösteri lavastust „RSKSD” saab näha sel reedel, 9. oktoobril Tartu Uues Teatris ja 16. oktoobril Kanuti Gildi SAALis. Viimase sündmuse kogu piletitulu läheb MTÜ Eesti Pagulasabi toetuseks.