Eesti gypsy-džässi lipulaeva Titoksi uue plaadi „Titoks” kuulamine kutsus minus ühtäkki esile naljaka refleksi, kui mu konservatiivse muusikanohiku sisehääl kiljatas: uih, kuidas nad julgevad väntsutada niiviisi Kerni ja Hammersteini 1927. aasta muusikalist „Show Boat” pärit glorioosset pala „Ol’ Man River”, mida 1936. aasta filmiversioonis laulis südantkaaperdavalt suur afroameerika bass Paul Robeson?!

★★★★★

Lootusetult kummitamas siinmaalaste ühisele kõrvakilele graveeritud rada „Очи чёрные”, sest ka selle loo leiab albumilt omajagu jumalavallatus versioonis, pöördusin kohemaid tagasi palade algallikate ehk gypsy-džässi leiutajate ja nüüdseks (teatavais ringkondades) pooljumala staatusesse tõusnud Django Reinhardti ja Stéphane Grappelli versioonide juurde eelmise sajandi kolmekümnendatest ja neljakümnendatest.

Touché, Titoks.

Mehed on teinud viisakat uurimistööd, nad on väga palju mänginud ja teevad ajaloolise hõnguga muusikat kuramuse hästi – uljalt, stiilselt, suisa omamoodi ülbelt, vaat et seksikaltki! Kuulajail tekib vastupandamatu tahtmine osata paremini tantsida, teha isukamaid poognaid, kihutada elegantselt üle poleeritud põrandate nagu Robert Nõmmanni, Ainar Toidu, Jaanis Killi ja Kristjan Rudanovski sõrmed, mis jätavad mulje, nagu iga viimane kui kõrgema klassi gypsy-džässivigur oleks neile absoluutselt niisama, jumalamuidu.

Titoksi ja nende eponüümilise 16-rajalise kogumiku puhul segunevad nii meisterlikkus, nostalgia, ajalooline väärtus kui ka eksootika, nii tänapäevases džässis asendamatud virtuoossed soolod (nagu rallisõit – kuulata hinge kinni hoides, kas šedöövrid ikka õnnestuvad!) kui ka Rudanovski südamest saetud laulvad soolod, mis arvestavad inimhääle ja -mälugagi. Reinhardt ja Grappelli oleksid uhked, sest tänu Titoksile on gypsy-džäss praegu Eestis see, mis ta oli ka pea sajand tagasi en Paris – hoogne muusika, palju enesekindlust, cool’i ja, mis kõige toredam, lõbu.