Tallinn Music Week ja sõna paast ei ole just kokkukäiv paarik, kuna esimese puhul on tegemist priske programmiga, mille läbitöötamiseks tuleb endale korralikult aega varuda, samas kui paast viitab kasinusele, lõbutsemisest hoidumisele, mõtete ja keha puhastamisele, vältides teatud toiduaineid ning tegevusi, kaasa arvatud tujuküllase muusika kuulamist.

Foto: Lilian Hiob

Ometi leidis muusikanädala esimesel päeval Ikoonimuuseumis aset paastuteemaline õhtusöök, millele järgnes ikooniloolase Orest Kormašovi juhendatud tuur, juhatamaks külalisi sisse ikoonide paljutahulisse, samas fokusseeritud maailma.

Ikoonimuuseumisse, mis asub Meistrite hoovis, sisenedes ei saa märkamata jätta selle ruumi õndsust ja avarust – hoovipoolne maast laeni aken, kust on näha vaikelu taimede ja aiatooliga sisehoovis, toas aga pikk paastulaud, ümbritsetuna ühest uhkeimast samovaride kollektsioonist kodumaa pinnal.

Maja perenaine ja ühtlasi ainuke püsitöötaja Tiina Jurjeva lahke vastvõtt minetab rahulikku ja intiimsesse keskkonda sattunud esimese külalise – minu – kohmetuse koheselt ning vormiküsimus saab lahendatud enne, kui selle oma peas formuleerida suudan. Teetoa vorm ja avarus tuleneb asjaolust, et ajalooliselt on tegu kaupmeeste koduhoonega, millest meie jalge all olev osa oli kasutusel laohoonena, hiljem, nõukogude ajal sai sellest garaaž ja skulptuuride laohoone. Ajaloolisest laopinnast on tänaseks päevaks saanud kaunilt restaureeritud ja hoitud Ikoonimuuseumi teetuba, kaetud traditsioonilise paastulauaga, mille katavad vinegrett, kodused hoidised, tatar praetud seentega, pannkoogid kartuli-seente täidisega ja värske salatiga – ei liha, kala, piima ega alkoholi. All vegans welcome!

Kristlikus traditsioonis ei ole aga see vegan õhtusöök seotud hingevaevaga looduse ja loomade heaolu pärast, vaid tegu on täielikult enese sisekosmose avastamisele ja struktureerimisele suunatud protsessiga, kontsentreerudes patukahetsusele ja vaimupuhastumisele.

Kreeka keeles tähendab sõna paast („metanoia”) teadvuse muutumist. See seisund on ajendiks ikooni maalimisele, millele peab eelnema ilmutus. Seega ei ole paast kui eesmärk, vaid vahend jõudmaks kõrgematesse sfääridesse läbi isikliku kangelasteo – paastu ja palvetamise.

Ikooni võimsust ja aupaklikust tema ees illustreerib hästi fakt, et kirikus on alati kiriku nime kandev ikoon. Sageli ehitatakse kirukuid ikoonide auks, mis olid ilmutuslikud. Ja tihti ka samale kohale, kus nad ilmusid. See teeb kiriku ikooni koduks ja sünnikohaks ning ühtlasi ka kaitsevalliks, samal ajal pakkudes pidepunkti ja virgutust tema ees palvetavatele.

Orest Kormašovi mõttetihe ja haarav tuur kollektsiooni keskel, mis hõlmab üle 400 vene ikooni, pärit alates 15. sajandist kuni 20. sajandi alguseni ning kuulub eestist pärit erakogujale, annab väärt ülevaate ikoonimaali kontseptsioonist ja selle eri tahkudest. Ilma juhatava jutustuseta oleks selles maailmas võimatu orienteeruda, seega asjaolu, et muuseum on avatud vaid etteteatamise peale ja koos giidiga, tundub sellisele asutusele ainuõige funktsioneerimse vorm. Ikoonimuuseum on oivaline koht ammutamaks inspiratsiooni vanast, alahindamata selle seost maailmaga, kuhu tänaseks jõudnud oleme.

Lõpetuseks Tiina enda valmistatud suhkur, millele peale luristada kanget musta teed ning tsitaat healt tuttavalt Keiu Krikmannilt: „It’s good for a person to look at really old things from time to time I think.”

Fotod: Lilian Hiob

Uuri lähemalt Ikoonimuuseumi kodulehelt.