Chillwave’i vanaisa Chaz Beari album „Outer Peace” on pidu sinus eneses, aga väljaspool ka. Eriti ei tundu, et Chaz välisilmaga rahu tahaks teha, nagu võiks ehk järeldada plaadi pealkirjast.
Pigem väljub muusik mugavustsoonist ja püüab vaimustada uudsete vintaaživabade sound’idega: koloriitne küte ja pulbitsev kliiniliselt puhas biit, meeldiv ja trendikas. Täitsa teine tera, kui võrrelda paari aasta taguse lo-fi-tuules kruiisiva „Boo Boo’ga”.
Välise sära veidi üle võlli demonstreerimisele vaatamata (eeskätt videotes „Freelance” ja „Ordinary Pleasure”) ei kao Toro y Moi juurest iseloomulik üksildane poolküüniline vibe. Mõtteavaldused, märksõnad, karikatuursed soigumised. Album ei lähe kunagi liiga tõsiseks ega ka mõttetuks lollitamiseks kätte ära. Kesksetes lugudes „Freelance” ja „Ordinary Pleasure” arutleb Chaz tabavalt sotsiaalse surve ja edu näilisuse üle, nagu võiks arutleda üks keskeale lähenev töönarkomaanist disainer. Fantaasiat sütitavaid märksõnu on näiteks palades „Monte Carlo” ja „New House”. Viimases mainitakse ühtäkki LCD Soundsystemi ninameest James Murphyt elutoas!
„Baby Drive It Down” on üks sensuaalne soigumine, mesine vahepala, ja taolisi on plaadil küllaga. Skitseeritud, sobides nii mõnda šokolaadi- või tehnikavidinareklaami.
Tagasihoidliku härra kohta on tore kuulda, kuidas ta loos „Freelance” oma hääle mänglema laseb. Hääleahvikesel võiks ju lubada rohkemgi möllata, aga tüüp valib põhiliseks mängukanniks turvalise autotune’i.
Läbinisti heakõlaline, visandlik, aga samas detailideni läbi komponeeritud album, mis sobib igasugustesse pretensioonitutesse esitusloenditesse ja kohtadesse. Näiteks riidepoodi, kus ostleja klaasistunud pilk koheselt klaaristub ja peaga tuleb ära tuviliigutus.
