18. jaanuar 2019 oli üks oodatuimaid uue muusika reedeid: teiste seas paiskasid värske albumi letti James Blake, Future, Toro y Moi, Steve Gunn ja Deerhunter.

On raske öelda, miks kõik pole veel kadunud, kuid üks on kindel: kõik kaobki lõpuks! Kaotusvalu sai möödunud aasta lõpus tunda bändi ninamees Bradford Cox isiklikult, kui siitilmast lahkus ootamatult tema sõber ja Deerhunteri kauaaegne bassist Josh Fauver. „Why Hasn’t Everything Already Disappeared?” käsitlebki valu, ärevust ja tsivilisatsiooni viimaseid süngeid päevi. „No One’s Sleeping” on inspireeritud Suurbritannia poliitiku Jo Coxi mõrvast, „Plains” viitab varalahkunud James Deanile ning „Nocturne” vaatleb hauatagust elu.

Deerhunter on jõudnud faasi, kus kuulajat on raske millegagi üllatada, kuid kahtlemata on tegemist nende siiani kõige terviklikuma albumiga, mis kinnitab end nurgakivina bändi alanud popiajastul. Kolmekümne kuue minuti jooksul liueldakse muretult mööda psühhedeelse popi laineharja ja veidraid lo-fi-helisid. Tehakse ka vahepeatuseid melanhoolsetes rokkballaadides ning LP keskel kruvib hetkeks tempot maha veidi kentsakas ja kohati ebavajalik monoloogpala „Détournement”. Bradford Cox ise on nimetanud seda nende parimaks, kuid kindlasti pole tegemist Deerhunteri kõige huvitavama albumiga, ja detsembris oma 2019. aasta lemmikplaatidele mõeldes ilmselt „Why Hasn’t Everything Already Disappeared?” kohe meelde ei tule.