Paari viimase aastaga aina kirjumaks killustunud kohalik dräägiskeene on hakanud julgemalt ööpimedusest välja tulema. Eriti ägedalt on populaarsust kogunud drag brunch’id. Seda, mis need on ja kust need tulevad, menetleb alati näljane sugusant Helgi Saldo.

Olukorrast riigis

Möödunud aastal päris üks vanem naisterahvas Konservatiivsest Rahvaerakonnast kultuuripealinna volikogu istungil, kui palju on Tartu 2024 puhul LGBT propagandat plaanitud. „Eelmisel nädalal toimus mingis väikses kohvikus Tartu esimene dräägišõu,” sõnas ta. Korraldajate eelteates seisnud ridade tõttu seadis ta kahtluse alla ürituse kunstilise väärtuse: „Kunsti eesmärk ei ole „võimestada” iseennast, kunstis ei saa nõuda iseendale „rohkem ruumi ja kõlapinda”. Selle nähtuse nimi on propaganda.”[1]

Vanades ajalehtedes tuhniva hobiarheoloogina, kellele on ette heidetud „ajaloo esimestele” keskendumist kui äärealasid õõnestavat praktikat, olen püüdnud kaardistada ja esile tõsta Eesti dräägi, et kohalikul skeenel – ja mul endal – oleks, millele dräägist rääkides toetuda või vastanduda või millest inspiratsiooni saada. Arvestades dräägi häguseid, pidevalt muutuvaid ja muudetavaid piirjooni, olen jõudnud kohtadesse, kust poleks esiti julgenud vastuseid otsidagi.

Selles valguses ulatub Tartu drääg kõige laiemas tähenduses tegelikult juba Eesti teatri algusaega, 1870. aastasse, kui Lydia Koidula kirjutatud ja lavastatud „Saaremaa onupoja” esietendusel maskeeris meesnäitleja end naiseks.[2] Pisut hilisemast ajast leiame lavalist ristriietumist veel Tartu tudengite rebasteatrist, millest on isegi meeleolukas valik fotosid Rahvusarhiivis – need tõi sel kevadel päevavalguse kätte Fotomuuseumi näitus „Sugu ja lugu”. Tänapäevale lähemale tulles jõuame ülikoolilinna lähedalt Põlvast pärit hurmavate Seelikuküttideni, kes andsid 2017. aastal Tartus 30. juubelikontserdi, ning Vikerruumi-nimelises patupesas olid kväärimad dräägid mimmutanud ennegi. Tundub aga, et kellelgi mainituist pole olnud poliitilist kaalu, et jõuda linnavalitsejate lauale. Mis selle kultuuripealinna ürituse siis nii eriliseks tegi?

Kui tähenärimine ja ajalooline revisionism kõrvale heita, selgub, et seda suvist dräägišõud eristas teistest hoopis see, et kõiksugu värvulised ja vikerlased olid löönud ennast üles juba keskpäevaks ning noorte esinejate varieteekava kõrvale pakuti süüa. Tegu oli teadaolevalt Tartu esimese drag brunch’iga, kus lehvisid vikerkaarelipud, tantsiti täispuhutud seakostüümis ja peeti maha kartulikoorimisvõistlus.

Kõrtsist ja kirikust

Brunch – maakeeli brantš või lõmmik – ühendab keeleliselt ja ideeliselt kaks tavapärast toidukorda, hommiku- ja lõunasöögi, kas asendades neid või siis olles sillaks nende vahel. Pakkumised seoses sellega, kust brantši tava võib pärit olla, ulatuvad Briti rebasejahtijatest pühapäevaste jumalateenistusteni välja. Kindlalt teame seda, et sõna „brunch” kasutas esimest korda trükis 1895. aastal briti autor Guy Beringer, kelle jaoks lõmmik võimaldas „üles tõusta siis, kui maailm on soe või vähemalt mitte nii külm”, ning „seega pikendada oma laupäevaõhtuid hoolimata moraalsest „viimasest rongist” – hirmust järgmise hommiku ees”.

Väidetavalt on brantš seotud tihedalt joomiskultuuriga ka seetõttu, et see aitas normaliseerida päevasel ajal tinistamist nii naiste kui ka laiemalt keskklassi seas. Alates 1930. aastatest, kui see uus toidukord Põhja-Ameerikas populaarsust koguma hakkas, olevat saanud just brantšidelt hoo sisse ka mahlaga pooleks segatud kokteilid – keeluajal peideti mahlaga ebakvaliteetse alkoholi maitset –, apelsinimahlaga mull, „Verine Maarja” jm.

Ühendriikides jõudsid drag brunch’id menüüdesse juba 1950. aastatel, kui õitsva keskklassi tähelepanu nimel hakati pakkuma hilise hommikusöögi kõrvale vaatemängu. Dräägiajaloolase Joe E. Jeffreyse sõnul on keeruline öelda, millal toimusid taolised brantšid esimest korda, kuid New Yorgis paneb ta nende menu kvääriasutuste arvele, mis avasid uksed 1950.–1990. aastatel, näiteks Lucky Cheng’s, Lips NYC ja Club 82.

Üks maailma kuulsaimaid dräägirestorane on Hamburger Mary’s, mis alustas tegevust 1972. aastal San Franciscos ja laiendas hiljem oma haaret teistesse USA linnadesse. Koomik ja taskuhäälingu „Tissident” eestvedaja Sille-Kadri Simer sattus 2023. aastal sinna pühapäevasele brunch’ile täiesti juhuslikult. „Lihtsalt mõtlesime, et läheks, seal on show’d niikuinii kogu aeg,” meenutas ta.

Simer sai tol päeval Lääne-Hollywoodis ehk WeHos asunud burgerirestoranis osa verivärskete talentide ehk baby-dräägide võistlusest, kes sädelevates kostüümides ja jootraha vastu võttes ühe laua juurest teiseni tantsisid ning kiljuvaid einestajaid hittlugude ja spagaatidega lõbustasid. Selle, mis algajatel esinejatel parukatest või kostüümidest puudu jäi, tegid nad tasa nakatava karismaga.

„Rahva energia moodustas etteastetest suure osa, nad elasid väga kaasa. Mitte nagu viisakad Eesti teatriinimesed, kes tuima kalanäoga artisti vahivad,” lisas Simer.

Põneval kombel on drag brunch mõnel pool Ameerikas tagasi kirikuni jõudnud. Muidugi mööndustega. Kuigi raske on leida täpseid allikaid gospelist inspireeritud drag brunch’ide algupära kohta, toimub neid kuuldavasti mitmetes linnades, kus dräägid esitavad nii traditsioonilist gospelmuusikat kui ka uuemat kraami. Chicagos tegutsev Lips pakub loomulikult ka klassikalisi kokteile. Nende ürituste kirjelduses seisab: „This is church done right!” („Vot nii tehakse kirikut õigesti!”)

Seksikad viinerisaiad

Üks varaseimaid leide Eesti brunch’ide kohta on pärit 1994. aastast, mil end kirjutas ajalukku Raplamaa ajaleht Ühistöö, kus kutsuti rahvast üles Onu Bella päevale Kehtnas. Välja kuulutati brunch mõisa B-baaris, mis toimus pärast laste volbrijooksu ja enne autogrammitundi toidupoes.[3] Mudilaste programmile järgnes täisealiste pidu – õhtune disko loterii ja striptiisiga. Kui palju sel kõigel võis olla seost dräägiga, see jääb asjaosaliste teada, kuid Postimehe ajakirjanikule, kes usutles Onu Bellat Marju Läniku kehastamise pärast albumi „Ma olen ju…” kaanel, ütles artist, et transvestismiga ta ei tegele.[4]

Kui vaadelda dräägi meelelahutuse vormina, kus etendaja kehastub karakteriks, kandes endast erineva sugupoole rõivaid, ning brantši pelgalt traditsioonide kiuste ajastatud einena, siis võime mõnusalt laiali valguda ja iga pohmas peaga vikerpeolise pirukasöömist sooloetenduseks kutsuda. Teisisõnu, märkimisväärseid brunch’e koos põnevate esinemistega võis toimuda ka mujal ja varem, kuid minu teadmistes haigutab siinkohal auk kuni 2021. aastani, kui ise drag brunch’ist esimest korda esineja ja korraldajana osa võtsin.

Tolleaegsetel Sveta programmijuhtidel eesotsas Rene Köstriga, kes sai Londonis elades kujundava kogemuse Briti dräägiskeenes, oli juba ammu soov brantši korraldada. Esinejana tundus see muidugi põnev loominguline väljakutse, sest oli vaja mõtestada ümber suhe publiku ja lavaruumiga. Kuid proovides mistahes brunch’ide „kaanoniga” sammu pidada, kipub paratamatult raha maik manu.

Nii sai ka sellest ideest reaalsus olude sunnil: baaril oli vaja teha käivet ja reklaami Sveta uhiuues toidukaravanis valminud viinerisaiadele. „Kõige raskem oligi alguses välja mõelda kogu brunch’i-süsteem, sest toitlustust Sveta varem pakkunud ei olnud,” seletab Köster. Piirangud olid ka kellaajalised, sest sügaval koroonaajal aeti pidulised valitsuse käsul tund enne südaööd koju karantiini.

Mõeldud-tehtud. Pidu sai hoo sisse pärastlõunal ning etteasteid tegid nii publik kui ka palgalised sugusandid, sealhulgas Ida-Virumaa kauneimad õied Vilita ja Nordika. End Eesti esimeseks drag brunch’iks tituleerinud ürituse pressiteates lubatud karaoke jäi küll ära, kuid meeleolu oli šampusekokteilidest ülev, libadollarites jootraha lendles ja ehk said mõned kõhudki täis.

Sveta esimene brunch jäi ühtlasi viimaseks, kuid Vilita ja Nordika nägid formaadis pikemaajalist ärivõimalust ning haarasid suurema turuosa endale, viies ürituse pealinna lokaalides praegustesse kõrgustesse. Nende seni suurimaks oli septembris toimunud back-to-school brunch, kus nii mõnedki külalised järgisid eeskirja ja tulid kohale „koolivormis”, seljas valged triiksärgid  sirgete lipsudega ja jalas häbitult lühikesed seelikud. Eesti ühed nüüdseks kuulsaimad dräägid võõrustasid brunch’i restos ja kokteilibaaris Manna La Roosa, mis tegutseb kunagise Heliose kino ruumides. Pangakontol kaks eurot ja sissepääsuks vaid tuttava näo saldo, leidsin eest tõeliselt camp’i imedemaa: saalide üle valvasid kõrgete lagede all inglikesed, seintel Mark Kostabi maalid ning kauge ja kauni Rapuntslina mängis rõdul hitte Ines Daferrari. Baarileti kohal rippus laest tõeline Tšehhovi relv – hularõngas, millest küll seekord tervise- ja turvakaalutlustel tulistamata jäi.

Meie noores ja katkendlikus dräägiskeenes on tavaks rabedamad ja teravamad sõnavõtud, kuid siin teadsid ja oskasid korraldajad pakkuda seedimisele midagi kergemat. Kaasalöövat publikut jagus lausa kahele korrusele ja kuigi enamikule ei tundunud kontseptsioon ülemäära võõras, oleks eelteadmised RuPaulist ja popkultuurist mõnegi vimka mõistmisel kasuks tulnud.

Muusikalistes numbrites said oma osa nii Miranda Priestly kui ka tiktokkar Kaja Linkmann, mängiti auhindadega bingot ja edevamad paluti ka ise parukates võistlustantsu vihtuma. Kui seal isegi oli mõni kalanägu, siis ülejäänute kõrvuni naeratused ja üleüldine aplaus rääkisid valjult etendajate kasuks.

Pühapäev suurlinnas

Väiklase eestlasena ei saanud ma muidugi rahu – midagi jäi puudu ja mul oli vaja teada, kuidas käivad asjad suurlinnas. Seal pidi ometi olema midagi enamat ja paremat kui toredalt koos veedetud aeg! Mõni aasta hiljem tekkiski mul võimalus külastada Londonis legendaarset Dalston Superstore’i, kus toimuvast olin saanud varem osa vaid interneti vahendusel.

Kontsades drag queen, peas sebramustriline ja karvase äärega kauboimüts, potsatas minu ja kahe Québeci kvääri kõrvale, kes olid tellinud just Prantsuse röstsaia. „Prantsuse-Kanada röstsaia!” hüüatas ta. Kõnealune drag queen Lori Mae jagas parajasti publiku laulusoovide kogumiseks kollaseid märkmepabereid, et luua „kogukondlik playlist”, hoiatades meid sealjuures valikuvabaduse võimalike tagajärgede eest.

Kell oli saanud Superstore’i iganädalasel drag brunch’il just 13.00. Kuigi ma teadsin, et on pühapäev, olin üllatunud, et saal polnud tasuta sissepääsuga ürituse puhul puupüsti rahvast täis. Peale minu ja kanadalaste olid kohal vaid üks karu ja väike kamp roosasid kauboikaabusid. Viimane paistis olevat kellegi sünnipäevalaud, aga pidin enne selgusele jõudmist Stanstedi-nimelisse purgatooriumisse lennule minema. Nii palju siis sellest.

Suurlinnades pole publiku vähesus ilmselt seotud niivõrd huviliste puudumisega, vaid pigem on rahvas eri asutuste vahel hajutatud. 2019. aastal ilmus The Guardianis artikkel, milles toodi välja, et dräägibrantše on hakanud Londonis korraldama paljud restoranid, mis pole otseselt seotud kvääride omanike või huvidega. See on viisakas viis öelda, et olgu tegu kuitahes sümbiootilise kooslusega, kapitali kooritakse taas vähemuste töö pealt. Eesti võib tunduda esiti võrdluseks liialt väike, kuid tegelikkuses toimuvad kodumaalgi aeg-ajalt dräägietendused kohtades, millest ei lõika kasu ainult kväärid, vaid mõnikord lausa kunagised kiusajad või siiani homo- ja transfoobiat praktiseerivad heterod.

Teisalt saab olla alati tänulik igasuguse teenimisvõimaluse ja platvormi eest, mis võimaldab kvääridel tutvustada oma kultuuri ja inimesi laiemale publikule, lootuses muuta juhusliku kõrvaltvaataja maailma meelelahutusega paremaks ja avaramaks. Usun endiselt, et pole keeruline tõestada, et LGBT-inimeste vabadustest ja kogemustest võidavad lõppkokkuvõttes kõik.

Propaganda otse südamest

Arvestatav hulk dräägiartiste näeb enda tööd aktivismina, rääkides seksuaal- või soovähemustena inimõigustest laiemalt, alates isiklike lugude jagamisest kuni näljutatud palestiinlaste toetamiseni välja.

Üheks argisemaks probleemiks on aga näiteks põlvkondadeülene vajadus selliste kogukondlike ruumide järele, kus kõik ei keerleks meelemürkide tarbimise, öiste kohtumiste ja teknomuusika ümber. Tartus 2024. aastal tehtud projekt „Siinpool sood” nägi siin potentsiaali dräägis, seades endale teadlikult eesmärgi paigutada dräägipraktikad tavapärasest klubiruumist eemale, korraldades näituseid, loenguid, filmilinastusi ja teatrietenduse.

Nii sai alguse ka eespool mainitud esimene Tartu drag brunch, eestvedajateks Elisabeth Staak, kohvik Käkk ning Emajõe pärl Delfi Oraakel. Elisabeth Staak, kes on toonud sugusandid varem eriüritusega Viljandisse, tõstis esile selle, et päevane toimumisaeg, istuv publik ja madalam ootus tarbida alkoholi loovad vaatajate ja esinejate vahel teistsuguse, isiklikuma sideme.

„Nautisin esinejate eri külgede avaldumist uues kontekstis,” seletas Staak. „Põnev on näha, milliseid teistmoodi tegevusi ning publikuga suhtlust saavad päevajuhid katsetada. Ja muidugi on hea see, et ürituse lõppedes on pool päeva veel ees.”

Tartu kollektiivis House of KuKo tegev Helmehirmutis, kes on seni brantšikülalistega kartulikoorimisvõistlust teinud, tundis samuti head meelt, et tänu päevasele toimumisajale polnud ta lavale jõudes surmväsinud ja poolkurt. Stressi tekitas aga see, et meik pidi olema tasemel ka päevavalguses.

„Kõige rohkem meeldis, et sain pausi ajal inimestega juttu ajada,” meenutas Helmehirmutis. „Eriti pikalt vestlesin ühe paariga, kes ütlesid, et meie dräägil on nii palju südant ja neil oli au olla ajaloo tunnistajateks.”

Sellega loomulikult ajalugu ei lõppenud ja südamest tulnud propaganda jätkus Tartus ka pärast kultuuripealinna rahastuse lõppemist. Möödunud septembris panid mitu algatust leivanukid ühte kappi, et korraldada Ajuokse Avangaaris heategevuslik festival Vastupanu Päev, eesmärgiga annetada Noorte Palestiina Liikumisele ja koguda raha kohalikele (kväär)kunstnikele.

Päevasest festivalist osa võtnud külastajatele pakuti Dirty Mary, Queen Amalovi, Faja Fallose, Urmas Kalendri ja Dr. Too-Little’i dräägietenduste kõrvale Tartu foodsharing’u algatuse toel tasuta suppi ja grillvõileibu – tegu on kogukondliku einelauaga, mis on kohalikel 6ede6õrgu6idude üritustel juba tavaks saanud.

Karastunud publik võttis ka poliitiliselt laetud esinemised hästi vastu, ilma et kellelgi oleks vahvel kurku kinni jäänud. „Dräägiesinemised olid väga poliitilised: kõlasid loitsud, ühiskonnakriitika, tehti slogan-striptiisi ja kummardati meie seast lahkunud inimestele,” kirjeldas Mari Saffre ehk Dirty Mary. Üritust täiendasid Torm Partsi ja Aurora Miku maalinäitus „Sugusandid”, töötoad, luuletuste lugemine ja palju muud. Tasuta sissepääsuga festivali korraldustasude ja annetuste tarbeks müüdi muuhulgas meeneid isetehtud särkidest kleepsudeni.

„Ma ei ütleks, et millestki puudu jäi. Peded, pungid, anarhistid ja kõik, kellele korda läks, olid kohal,” lisas Saffre.

Sugusandid viilu vahel

Samal juunikuu päeval, kui toimus arupärimine volikogus, avati Tartu raeplatsil SAPTK Elukultuuri Instituudi välinäitus „Elu enne sündi”, mis tõstis bioloogiliste illustratsioonidega au sisse inimloote arengutee.

„Kus Kristus kirikut kinnitab, sinna ehitab kurat kabeli kõrva,” nagu ütleb vanasõna.

Eks see kaikavedu tüütu ole, aga keegi peab piiride kompamise ära tegema. Töölisklassi pere kasvandiku ja popkultuuri austajana on minu jaoks põhjendatud igasugused vastupanu suunad, ka need, mis ei pruugi esmapilgul tunduda teadlikud või mis saavad ajapikku süsteemi osaks. Kui vaadelda dräägi rolli selles heitluses, tundub, et märksõnaks jääb igatahes kogukond ja võimalus inimesed ühise nimetaja või eesmärgi nimel kokku tuua.

Mida toob tulevik, eks me näe. Seniks jätku leivale!

Helgi Saldo on vabakutseline kunstnik, kes töötab ja sööb Tallinnas.

[1] Arupärimine LGBT aktivistide grupi huvikaitse toetuste kohta Tartu linna volikogus, 06.06.2024.

[2] Põldmäe, R. 1963. Koidula teater: Koidula teatritegevus Tartu „Vanemuise” seltsis 1870–1871. a.  Eesti teatriajaloo vihikud, lk 38. Eesti NSV Teatriühing.

[3] Onu Bella päev Kehtnas 30. aprillil. – Ühistöö, 30.04.1994.

[4] Klein, K. 1994. Marjulik Onu Bella. – Päevaleht, 13.04.