Uus eesti animatsioon: Jaagup Metsalu

Jaagup Metsalu on Tallinna vanalinnas pesitseva animatsioonistuudio BOP (Birds of Paradise) üks tegijatest. Lisaks töötab EKA-s õppinud animaator Joonisfilmis „Lotte” uue täispika filmi peal. Varasemalt on Jaagup teinud kaks koolifilmi – melanhoolse armastusanimatsiooni „69 aastat armastust” ja nukufilmi „Adam”, mis räägib poisist, kes kardab pimedust. Intervjuus tuleb muu kõrval juttu Jaagupi tulevastest filmiplaanidest ja tema vaadetest kommertsanimatsioonile.

Jaagup Metsalu on Tallinna vanalinnas pesitseva animatsioonistuudio BOP (Birds of Paradise) üks tegijatest. Lisaks töötab EKA-s õppinud animaator Joonisfilmis „Lotte” uue täispika filmi peal. Varasemalt on Jaagup teinud kaks koolifilmi – melanhoolse armastusanimatsiooni „69 aastat armastust” ja nukufilmi „Adam”, mis räägib poisist, kes kardab pimedust. Intervjuus tuleb muu kõrval juttu Jaagupi tulevastest filmiplaanidest ja tema vaadetest kommertsanimatsioonile.

Jaagup Metsalu. Foto: Francesco Rosso

Jaagup Metsalu. Foto: Francesco Rosso

Sa keskendud peamiselt 3D-animatsioonile. Miks just see valdkond?
Nii on kujunenud. Ma ei ütleks, et see mulle teistest stiilidest rohkem meeldib, võib-olla ma ei oska lihtsalt nii hästi joonistada. (Jääb mõttesse) Ei, tegelikult joonistan päris hästi. Mulle lihtsalt meeldib 3D-animatsioon, kuigi ma ei nimeta ennast 3D-animaatoriks.

Millised on su suhted traditsiooniliste animatsioonitehnikatega?
Mulle meeldib küll asju käsitsi teha, aga ma ei tee seda kuigi tihti.

Miks mitte?
Teen tööd, mis eeldab kiiret tegutsemist. Tähtajad saabuvad kiirelt ja traditsioonilised meetodid on aeganõudvamad ja kallimad. Kui keegi maksaks selle eest, siis oleks võimalik käsitsi ka rohkem teha.

Kas arvad, et animatsioonimaastik ongi liikumas suunal „kiiresti ja palju”?
Mina olen põhiliselt kommertsanimatsiooni peal, kus tendents on tõepoolest „kiiresti, palju ja odavalt”.

Kas sul endal ei teki sellega konflikti?
Vahepeal on küll selline tunne, et tempo on liiga kiire. Kui saaks kauem nikerdada ja vaeva näha, oleksin kunstnikuna ise õnnelikum.

Sa töötad 3D-animaatorina Lotte täispika filmi „Lotte ja kadunud lohed” peal. „Lottet” võib pidada üheks populaarseimaks eesti lastefilmiks. Mis on sinu meelest selle fenomen?
Ma arvan, et nad on saanud pihta mingile valemile – sellele, mis lastele meeldib ja mis paneb neid kakskümmend korda ühte filmi vaatama.

Mis vahe on töötada Joonisfilmis ja väikeses stuudios (BOP)? Kas seal on sinu jaoks tuntav erinevus?
Kõige suurem erinevus tuleb inimestest, kellega koos töötan. Lisaks on mul Joonisfilmis konkreetsed ülesanded. Oma stuudios olen ise boss. Aga mõlemad on toredad. Raske on enda jaotamine kahe asja vahel. Eestis tehakse täispikka animatsiooni kord kümne aasta jooksul ning „Lotte” film on suur ja aukartustäratav projekt.

Kas sulle meeldibki olla rohkem animaator kui režissöör?
Kusjuures ma ise ei mõtle endast kui animaatorist. Kui keegi küsib, mida ma teen, vastan küll, et olen animaator. Minu jaoks tähendab sõna „animaator” aga pigem karakteri animeerimist. Enda mõttes olen ma pigem generalist – tüüp, kes teeb kõike. Oma stuudios teen asju, mida ei saa vahepeal üldse animatsiooniks nimetada.

Mis teeb sinu meelest üldse animaatori heaks või millised on hea animaatori omadused?
Esiteks peab olema huvi animatsiooni vastu – see on kõige olulisem. Rütmitaju tuleb kasuks. Teadmised kunstist – kompositsioonist, värvidest. Kõige olulisem on aga ikkagi huvi. Kõik muu on õpitav.

Kas oled mõelnud ka uuele autorifilmile?
Jah, mul on mõned mõtted. Peas on stsenaariumijupikesed ja visuaalsed ideed. Selleks et filmi teha, peab aga olema tung, mida mul praegu ei ole.

Vaatasin su varasemaid filme „Adam” (2009) ja „69 aastat armastust” (2008). Kuidas sa nendesse praegu suhtud?
Mulle väga meeldib nukufilmi („Adam”) lugu. See on tehtud kahasse Matti Adomaga. Ma ei mäletagi, kummal idee tuli. Arvestades seda, kui ilus ja kompaktne on lugu, on film väga halvasti teostatud. Teostus tapab idee ära. Esimene film „69 aastat armastust” on liiga aeglane ja nõuaks kunstilises mõttes viimistlemist. Selle idee koorus välja pika vaagimise peale. Kõigepealt kirjutas terve meie kursus pool aastat stsenaariume. See läks väga vaevaliselt. Tegelikult tahtsin teha kafkalikku filmi rongidest, aga lõpuks muutus lugu minu jaoks läbinämmutatuks – kaotas oma iva. Seepärast mõtlesin kiiresti uue loo välja. Mul on hea meel, et ma need filmid tegin, aga need olid ikkagi harjutused.

Kas sul on alati animatsiooni vastu huvi olnud?
Keskkooli lõpuklassis tahtsin minna ajalugu õppima, aga siis sain teada, et EKAs on esimest korda avatud animatsiooni eriala. Siis läksin ja proovisin.

Kas tegelesid juba enne sisseastumist animatsiooniga?
Jah, olin teinud ühe kohutava filmi. Mu klassikaaslane tegeles 3D-animatsiooniga. Mind hakkas see huvitama. Siis tõmbasin tarkvara ja näppisin seda. Selle tulemusena sündis film meie õpetajatest. Film ise on küll nüüdseks kahjuks kadunud.

Kas õpetajatega oli konflikt või oli see pigem lõbu pärast?
Konflikti ei olnud. See oli pigem sõbralik tögamine. Kogu kool vaatas filmi koos auditooriumis. Kusjuures sel nädalavahetusel käisin vanas koolis animatsiooni workshop’i tegemas.

Kui sa ei oleks animaator, siis millega tegeleksid?
Kaljuronimisega.

Viska pilk peale ka Birds of Paradise’i tegemistele.

Toeta vastutustundlikku ajakirjandust

Infoajastu ja sotsiaalmeedia levik on toonud endaga kaasa aina kiiremad, lühemad ja emotsioonipõhisemad tekstiformaadid ning sellega seoses ka süvenemisvõime kriisi. Nendest trendidest hoolimata püüab Müürileht hoida enda ümber ja kasvatada ühiskondlikult aktiivseid ja kriitilise mõtlemisvõimega noori autoreid ja lugejaskonda. Toimetuse eesmärk on mõtestada laiemalt kultuuri- ja ühiskonnaelu ning kajastada lisaks nüüdiskultuuris toimuvat. Väljaanne on keskendunud rahulikule, analüüsivale ning otsingulisele ajakirjandusele, mis ühendab endas nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud formaadid. Sinu toetuse abil saame laiendada kajastatavate teemade ringi ja avaldada rohkem väärt artikleid.

Toeta Müürilehe väljaandmist:

SAMAL TEEMAL

Uus eesti animatsioon: Liis Viira
Liis Viira. Foto: Laura Arum-Lääts
Liis Viira.

Uus eesti animatsioon: Liis Viira

Liis Viira on Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri harfimängija ja sensuaalse käekirjaga animaator, kelle värskeim teos on sümbolistliku tonaalsusega video Maarja Nuudi palale „Siidisulis linnukene”. Võtsime kiirest graafikust aja maha ning rääkisime muusikast, animatsioonist ja loomingust.
Uus eesti animatsioon: Yyhely Hälvin
Yyhely Hälvin. Foto: Yyhely Hälvin
Yyhely Hälvin.

Uus eesti animatsioon: Yyhely Hälvin

Yyhely Hälvin on Setumaa külakesest pärit animaator, kelle töödes kohtuvad maalähedus, sügavus ja sünge poeesia. Praegu keskendub noor kunstnik graafikale ja õpib Tallinna Ülikoolis kunstiõpetajaks.
Me loome ruumi oma silmadega. Intervjuu animaator Pedro Serrazinaga
Pedro Serrazina. Foto: Terje Henk
Pedro Serrazina.

Me loome ruumi oma silmadega. Intervjuu animaator Pedro Serrazinaga

„Tänapäeva probleem on selles, et nii Facebook kui teisedki vahendid, mille kaudu saab kiiresti oma arvamust avaldada, tekitavad tunde, et oled seotud ja kaasatud. Ma ei usu seda. Me peame leidma viisi, mis aitaks inimestel olla avatud…
Müürileht