„Tänapäeva probleem on selles, et nii Facebook kui teisedki vahendid, mille kaudu saab kiiresti oma arvamust avaldada, tekitavad tunde, et oled seotud ja kaasatud. Ma ei usu seda. Inimesed vaatavad tihtipeale filmist vaid 10 sekundit ja see on see, mille vastu õpetajad peavad võitlema. Me peame leidma viisi, mis aitaks inimestel olla avatud ja aru saada, et kõik ei asetu skaalale meeldib või ei meeldi,” mõtiskleb tunnustatud Portugali animaator Pedro Serrazina ühel vihmasel Lissaboni pärastlõunal.

Pedro Serrazina. Foto: Terje Henk

Teadsin kohe, kui kuulsin sõidust Lissaboni, et otsin üles Pedro. Tema mustvalge, võluv animatsioon „Tale about the Cat and the Moon” (portugali k. „Estória do Gato e da Lua”) on kahtlemata üks neist filmidest, mis lihtsalt ei lähe meelest. Film valmis 1997. aastal ja jõudis nii Cannes’i filmifestivalile kui mujale, noppides nobedalt auhindu. Tuli vaid tuhnida internetiavarustes ja leida tema e-aadress. Kohtusime Príncipe Reali pargi väikeses klaasist kohvikus.

Vaadates su animatsiooni „Lugu kassist ja kuust”, olin võlutud võimalusest lennata ja tunda, kuidas ruum minuga üheks muutub. Tunnistad sa seda oma käekirjaks?
Kui selle animatsiooni tegin, siis ei mõelnud, et loon oma käekirja. Olin viis aastat arhitektuuri õppinud, kuid ei lõpetanud kooli ja ma ei ole arhitekt. Küll aga tuli kasuks, et olin harjunud ruumi joonistama. Siiani ei saa ma öelda, et oleksin tugev tegelaskujude joonistamisel, pigem olen ruumijoonistaja. See film oligi esimene kord kui kohtusid minu joonistused ruumist ja avastamisrõõm liikuvatest piltidest.

Kas sa kasutad ka abivahendeid, näiteks videomaterjali, mida siis üle joonistada? Või teed kitesurfing’ut ja saavutad keha kaudu hea ruumitunnetuse?
(Video kui abivahend paneb ta kulmu kibrutama, siis aga naeratab kitesurfing’u mõtte peale) Mina joonistan käsitsi, ilma videota ja kitesurfing’ut ei tee. Mäletan, et avakaadrit joonistades tegin teadliku otsuse, et alguses jälitan kassi ja seejärel lasen tal käest libiseda. Nii saab vaataja tema järel linna sukelduda. Soovisin, et vaataja tunnetaks, kuidas me läheme selle tegelase loo sisse ja ruum tema ümber hakkab seepeale muutuma. Loodan, et ma ei kõla ülbena, kui ütlen, et selles filmis kohtuvad arhitekti visioon ja isiklik lugu, mis koosmõjus loovad intiimse ruumitunnetuse.

Ma olen endiselt huvitatud intiimsest ruumiloomisest animatsioonis. Teen nüüd teadlikumaid valikuid vaatepunktide kasutamisel või avan näiteks ühe videokaadri sees rohkem aknaid. Enamik animaatoreid nii ei mõtle. Nad mõtlevad tegelaskujudest, mitte ruumitunnetusest lähtuvalt. Nad liigutavad tegelasi nagu nukke ja võtavad tausta taustana. Ma pakun, et vaid 5% mõistavad kasutada ruumi. Näiteks Raimund Krumme, Caroline Leaf. Võib-olla tõesti sai ruumi füüsilisest tajumisest ja selle tuntavast seosest vaatajaga minu käekiri.

Mulle meeldib, et sinu kassi ja kuu animatsioonis on tekst ja visuaal kui üks tervik. Ei ole tunnet, et pilt vaid illustreerib teksti. Mõlemad moodustavad ühtse terviku.
Jah, teksti pealelugemine tõi esile filmi pihtimusliku külje. Filmis „Eyes of the Lighthouse” („Majaka silmad“) ma sõnu ei kasutanud, küll aga mängisin ruumi suhtega. Filmis on kaks peategelast – tüdruk ja vana mees. Tüdrukule kuulub rand ja silmapiir, kõik, mis on avatud ja horisontaalne. Vana mees, kes on varjamatult falloslik isafiguur, kontrollib tuletorni otsast tervet ümberkaudset maastikku. Samas on ta aknaruutudest sisse piiratud. Ta istub kinniste akendega ruumis, nii nagu ta oma mälestuste vang. See, kas kasutada sõnu või mitte, olenebki tööst endast.

Saan aru. Sa ei määratle ega piiritle end teksti kasutamise või vältimise kaudu. Lähed seda teed, mis parasjagu on loomulikum.
Jah, ma suhestun kontseptsiooniga, lähtun ideest. Oluline on, et asjad suhtleksid omavahel ja ma ei taha peale sundida liikumisi.

Õues hakkas sadama vihma. Vihm trummeldas tugevasti vastu meid ümbritsevat klaaspinda ja me vaikisime veidi aega. Vihma sadas, aga meie istusime kuiva nahaga kohvikus. Pedro rääkis siis, kui keeruliseks on olukord ühiskonnas kiskunud. Seepärast peaksime rohkem mõtlema, mida teeme. Ta ei arva, et iga animatsioon peaks tingimata olema poliitiline, kuid peaks mõtlema, miks üldse animatsiooni teha.

Animatsioon on võimas vahend toomaks ekraanil esile seda, mis pole tavaliselt nähtav või võimalik. Enamasti võetakse seda kui vahendit meelelahutuse loomiseks. Ma sooviksin viia õpilased nii kaugele, et nad looksid midagi tähendusrikkamat. Mul on valmimas installatsioon juudi muuseumisse Põhja-Portugalis. Video on kuvatud nelja meetri kõrgusele monoliidile. See oli juba vormiliselt huvitav väljakutse, sest oleme ikka harjunud joonistama horisontaalselt, mitte püstisele piklikule pinnale. Ma mängin vaataja ruumitunnetusega ja panen ta olukorda, kus aegajalt ei ole ta mitte vaataja, vaid vaadatava rollis. See pole lineaarne lugu. Ma kasutan animatsiooni nii nagu tunneksid jälitamist ja kuigi võid proovida põgeneda, see ei õnnestu. Pilk hoitakse pidevalt peal. Animatsiooni tehes lähtusin siis sellest, kuidas juute siin taga kiusatud on.

Ma olen nõus, et animatsioon ei peaks pelgalt jääma tõhusaks vahendiks live-action filmides, kui on vaja massiliselt inimesi juurde teha või muid efekte lisada. Aga kas teistsugusele animatsioonile on veel ruumi? Kui lapsed kasvavad üles interaktiivsetes animeeritud arvutimängumaailmades, siis kas animaatorgi on tulevikus pigem arhitekt kui loojutustaja?
François Penz on kirjutanud sellest, et animatsioon tuleks sisse viia arhitektuuriõpilaste õppekavadesse. Animatsiooni abiga mõistaksid arhitektuuritudengid ruumi paremini. Tihtipeale on arhitektide loodud ilusad 3D lennud ruumides ebapersonaalsed ja puudu jääb inimlikust tunnetusest. Samas ma usun, et ruumi jääb mõlemale, ka neile animaatoritele, kes ei taha olla arhitektid. Animatsioon, nii nagu arhitektuurgi, on kunst, kus saab kombineerida mitmeid kunstivorme. Sa ju tead Bugglesi laulu „Video Killed the Radio Star”, kuid video ei tapnud raadiot, raadio eksisteerib siiani. Muidugi, ühe meediumi prominentsus asendub teisega, see on paratamatu. Tuleb tunnistada, et 90 % minu õpilastest on huvitatud meelelahutuse tootmisest, kuid 10% on need, kes näevad animatsioonis ka muid võimalusi. Nii et animatsioonile ja filmitegemisele, mis mõtleb indiviidi maailmast, on alati ruumi.

Arvan, et animatsioon on kinost välja astunud ja jõuab vaatajani teisi kanaleid mööda.
Seda küll. Näiteks tehakse üha rohkem majapindadel video mapping’uid. Võib öelda, et animatsioon vallutab pindu. Samas on huvitav, et Facebookis või YouTube’is on populaarsed säravad digianimatsioonid, aga ühel hetkel ilmub ikkagi välja keegi, kes lingib midagi Jan Švankmajerilt või Priit Pärnalt ja ühtäkki on kõik rabatud. Neist haaratakse kinni ja tiritakse uude konteksti – nad peavad vastu inimkonna ajaloos. Kindlasti ei muretse ma animatsiooni digitaliseerumise pärast.

Kakskümmend aastat tagasi nägin, kuidas prooviti teha perfektseid ja kauneid digitaalseid pilte. Nüüd võime näha filme, mis on küll digitaalsed, kuid mõjuvad kui maalitud ja sa ei pruugi arugi saada, kas on see tehtud pintsli ja värvidega või arvutis. Minu arvates mõjub see vabastavalt, et enam ei ole vaid arvutinohikud need, kes midagi arvutis ära teha suudavad. Ka kunstnikud saavad end väljendada sedakaudu, tuues esile värvid, tekstuuri, helid ja kõik muu. Aga võib endiselt ka pintsliga. Kõigi jaoks on ruumi.

Oled ühes oma loengus öelnud: „Me loome ruumi oma silmadega” („We are conceiving the space with our eyes”). Inglise keeles on sõnal „conceive” mitu tähendust ja üks neist eostama, lapseootele jääma. Sisuliselt võiks siis öelda, et kohad, mida pilguga piidled, ärkavad ellu.
Jah, see on animatsioon (naeratame). Oma tudengitele räägin, et kuna animatsiooni tegemine võtab kaua aega, siis tehku nad ainult teemast, millest tõesti väga hoolivad. Ja et ruum võib animatsioonis olla ka võimsaks kultuuriliseks või poliitiliseks tööriistaks.

Kui ütled, et ruum animatsioonis võib edasi anda poliitilist sõnumit, siis see omakorda eeldab ju vaatajalt oskust seda mõista. Armunud on ehk meist igaüks kordki elus ja sellega suhestuda on lihtsam kui ära tunda erinevaid poliitilisi taustsüsteeme.
Lugesin hiljuti ühte artiklit, kus analüüsiti erinevusi Ameerika ja Jaapani kino vahel. Näiteks toodi Yasujirō Ozu filmid. Tema filmid ja ruumikasutus erinevad totaalselt Hollywoodi omast. Ta asetab kaamera vaid nii kõrgele (näitab käega päris madalale) ja see kaader ongi kultuurilise seosega. (Hiljem uurin järele, et tegemist on tuntud tatami võttenurgaga ehk kaamera on seatud Jaapanile omaselt tatamil istujate silmade kõrgusele – T.H.).

Mõtlen artiklile „Narrative Spaces”, mille M. G. Cooper 2002. aastal kirjutas ja kus ta sisuliselt vastas 70ndatel Stephen Heathi poolt kirjutatud samanimelisele tekstile. Heath kirjutas, et ruumi loomine toimub läbi liikumise ühest kaadrist teise ja tegelaskujude keskselt. Mina ütlen, et animatsioonis ei ole see ilmtingimata vajalik tegelaskujude keskselt, vaid ruum tuleb kõigest, mida oskad animeerida.

Cooper omakorda leidis, et 90 % Hollywoodi lugudest on armastuslood või on nende tegelastel romantiline liin sisse kirjutatud. Need filmid on üles ehitatud lahusolekule. Seega ei ole ruum loodud mitte ümber tegelaskujude, vaid nende vahelisele eraldatusele. Lõpuks saavad need tegelased Hollywoodi filmides ikkagi kokku ja tekib ühine ruum. Cooper jõudis järelduseni, et neis filmides on vaataja passiivne jälgija ja talle pakutakse välja lahendus filmi lõpus. Seeläbi tekib tunne, et asjad lahenevad. Kinematograafiliselt on vaataja asetatud filmi keskpunkti, justkui võimu positsioonile, mis pole aga tõeline. Vaataja ei lahenda selles loos midagi, lugu lahendatakse tema ees(t).

On filme, mis loovad ebastabiilsust. Seda oskavad näiteks filmiloojad Paul Driessen, Raimund Krumme või Caroline Leaf. Nad loovad ekraanil teatud liikumisi, mis üllatavad sind, sest pole filmis loogilised. Nad panevad sind märkama, et midagi on veel. See on omamoodi ideoloogiline positsioon. Võib-olla iga vaataja ei saa sellest kohe ka aru, kuid kunst ei pruugigi olla tabatav esimesest hetkest. Nii kunsti kui filmikunsti võimuses on luua kahtlusi.

Tänapäeva probleem on selles, et nii Facebook kui teisedki vahendid, mille kaudu saad kiiresti oma arvamust avaldada, tekitavad tunde, et oled seotud ja kaasatud. Ma ei usu seda. Inimesed vaatavad tihtipeale filmist vaid 10 sekundit ja see on see, mille vastu õpetajad peavad võitlema. Me peame leidma viisi, mis aitaks inimestel olla avatud ja aru saada, et kõik ei asetu skaalale meeldib või ei meeldi. Sulle ei peagi meeldima see, mis ma räägin. Kui midagi mu jutus tekitab sinus poolt- või vastureaktsioone, siis on sellest on küllalt. Sellest saan loota, et panin idanema uue mõtte.

Vaatan, et aega on läinud kolm korda rohkem kui oskasin oodata. Muidugi on mul hea meel, et Pedro kella ei vaadanud. Nüüd on aga paras aeg minema jalutamiseks, et lasta mõtetel idaneda.

Nädal hiljem avas Pedro juutidele pühendatud installatsiooni ja vaid mõni päev pärast seda said 11 juudi kogukonda USA-s pommiähvarduse. Muusemisse paigaldatud installatsioon polnud enam pelgalt tagasivaatav, vaid ühtäkki soovimatult päevapoliitiline.