Väljaveninud kampsun, dressipüksid ja kulunud botased – olgu tegu trenditeadliku hipsteri või kakskümmend aastat samu riideid kandnud Velloga, kodumaine normcore jahutab tarbimisühiskonda ja paneb uskuma jätkusuutliku maailmakorralduse võimalikkusesse.

Alati maitsekalt lihtne Monopol Entertainment OÜ juhatuse liige ja DJ Kaarel Valter 2011. aasta Schillingul. Foto: Alver Linnamägi

Normcore on nüüdseks juba üle kahe aasta vana. Moevoolu asemel tähistab see sõna pigem mõtteviisi – käia riides nii tavaliselt ja silmapaistmatult kui võimalik. Maailm on niigi väsitavalt kirev, milleks sinna veel mõne ekstravagantsusega panustada. Kui normcore mõnda aega tagasi eriti populaarseks sõnaks sai (teate küll, selline, mida on millegipärast vaja igale poole toppida, nagu hashtag või yolo), olid mitu mu sõpra natukene pahased: „Mis mõttes normcore on nüüd moes? See ongi see, kuidas ma kogu oma elu riides olen käinud!”

Ütlejad olid tavalised eesti mehed, kelle riietus peab vastama järgmistele nõuetele: a) mugav b) vähene ajakulu c) üsna tähelepandamatu. See ei tähenda, et nad ei hooli üldse iseenda välimusest või käivad iga päev sama aukliku T-särgiga. Riided ei ole lihtsalt miski, millele raisata lõpmatult aega või raha.

See, milliseks normcore ja spordiriietuse väljaspool jõusaali kandmise trend, olgu siis health goth’i kastmes või mitte, moemaailma rataste vahel muundus, on muidugi taolisest suhtumisest valgusaastate kaugusel. Lihtsate riideesemete peale võib kulutada lõpmatult aega ja raha, otsides Alexander Wangi pusa, mis võimalikult hästi tavalise spordirõiva esteetikat jäljendaks. See on täielik haruldus, kui sa tõepoolest leiad vanaisa kapist laheda nõukaaegse rekkamehenokatsi, mitte ei pea seda netipoodides öö otsa taga ajama.

Kaltsuka taassünd vintage-butiigina

Väiksena käisin emaga üsna tihti second-hand’ides või kaltsukates, kui neid õige nimega nimetada. Tol ajal oli mul tõepoolest häbi, sest see praegugi lahutamatu kaltsukalõhn (ükskõik millist vintage exclusive boutique’i nime kasutatud riiete pood ka ei kannaks) seostus mulle vaesusega. Olen üritanud kaltsukast mitte väljuda, kui klassiõde samal ajal mööda jalutas, ja lausunud valetades mõne ketipoe nime, kui keegi küsis, kust ma oma riided ostsin.

Mingil hetkel toimus suhtumises aga nihe. Kaltsukad said lahedaks ja neid hakati kutsuma kaunite ingliskeelsete nimedega. Enam ei pidanud häbenema, kui mõnda tuttavat teise ringi riiete poe läheduses kohtasid, pigem võisid tunda end keskkonnast hooliva fashionista’na. Umbes samal ajal hakkas murenema ka suhtumine, mille järgi kõik asjad pidid olema võimalikult uued, euronõuetele vastavad ja shiny’d.

Mida lahedama nõukaaegse aksessuaari suvekodust välja kaevasid, seda parem. Samal ajal kui läänes osteti plastikust lomokaameraid, otsisid Eesti hipsterid üles oma vanemate (hea õnne korral) endiselt töökorras Zenitid. Kulunud ja vanad asjad on tihti kättesaadavamad kui tuttuued ja moodsad ning selline recycle on hea nii keskkonnale kui ka rahakotile.

Hoolin keskkonnast, aga mitte nii palju

Nõnda tundub, et lõpp hea, kõik hea – äratame vanad riided uuele elule, nimetame need ümber vintage’iks ning olemegi korraga moodsad ja ausad. Samas sarnaneb kasutatud riiete tööstus aina enam kiirmoega: riiete sorteerimiskeskustes töötavad inimesed peavad taluma tihti ebainimlikke töötunde ja naeruväärset rahalist kompensatsiooni, korduvaks pesuks ja nn kaltsukalõhnast vabanemiseks kulub lõputult vett ja keemiat ning mis kõige hullem, heategevusorganisatsioonidele ei annetata enam nii palju riideid kui varem ning see vähenegi on kulunud ega kõlba trenditeadlikele second-hand’idele.

Aga mida siis teha? Nudism kõlab Eesti kliimas kohe halva mõttena. Kaltsukast H&Mi riiete ostmine tundub natuke mõistlikum tegevus kui nende uuena soetamine, samas ei saa sedagi reaalsuses täielikult välistada. Mainimata ei saa jätta ka seda, milline monstrum ilutööstus tegelikult on – alates loomadel testitavast kosmeetikast kuni küünelakkideni, mille puhul võib juba lõhnast aimata, et midagi head need keskkonnale küll teha ei saa.

Mõned inimesed on otsustanud sellest kõigest täielikult loobuda, ostes ainult väga keskkonnasäästlikult toodetud riideid (nt Reet Ausi upcycling-kollektsioonidest) ja ökoloogilist kosmeetikat. Aga olgem ausad, kui ilusad ja köitvad need ideed ka poleks, on nõnda elamiseks vaja päris palju raha. Rohkem, kui Eesti keskmisest palgast jätkub. Ja nii tuleb järjekordselt seada sammud täiesti tavalisse kaubanduskeskusesse ja osta endale mõnest ketipoest talvemantel – sest seda on päriselt vaja. Võib ka õnnestuda see mõnest kaltsukast leida, kuid siiski tuleb arvestada võimalusega, et algselt müüdi seda nendessamades kiirmoepoodides, mida vältida üritatakse.

Eestlane – normcore sünnist surmani

Nüüd tuleb tavalise tahaks-keskkonda-säästa-aga-ei-taha-kogu-oma-elukorraldust-muuta-inimese jaoks tähtsaim osa: kuidas keskkonnavaenlastest riietega edasi toimetada? Mu tööõpetuse hinne ähvardas pidevalt kolmeni langeda, aga isegi mina ei viska ühe auguga sokke ära, vaid nõelun ja kannan taas, küll torisedes, et see on ikkagi suht nõme ja tüütu tegevus. Ma suudan isegi nööbi taas ette õmmelda – tervitused mu tööõpetusõpetajale, kes kindlasti ei suudaks uskuda, et selline ime võimalik on! Siinkohal tuleks anda sõna ilmselt kellelegi, kes eestlaste eripäradega paremini kursis on (Valdur Mikita, kus olete, kui teid vaja?), aga mulle tundub, et tegu on päris omapärase meelelaadiga, kombinatsiooniga praktilisusest ja sellest, et vaesed ajad on veel üsna hästi meeles.

Kuigi üheksakümnendatel ja hiljem sündinud ei pruugi defitsiiti isiklikult mäletada, on meelestatus liigse raiskamise vastu ilmselt paljudele kodust kaasa antud. Ja noh, meie õnneks on selline Ida-Euroopa porise nurgataguse look praegu üsnagi moes. Inspiratsiooniks sobivad hästi näiteks muusikavideod (sisesta siia ükskõik milline Tommy Cashi taies või MØ „Kamikaze”) ja publik mõnel põrandaalusemal peol. Ega sellel normcore’iga peale mõne 90ndate beeži kampsuni rohkem ühist pole, aga mida vähem võltsi plastikut, seda normaalsem ja omasem tundub.

Omal moel on ring jälle täis saanud. Kunagi kanti sama kilekotti mitmeid kordi, sest selle laheda aksessuaari tõid kauged sugulased Kanadast, nüüd kasutatakse sama kilekotti uuesti, sest natuke hirmus on mõelda, mis maailmast saaks, kui ookean lõplikult plastikuks muutuks. Või siis lihtsalt seetõttu, et sotsiaalne surve teatud seltskondades pingestab ja sunnib riidest kotiga poes käima, aga ei saa ju avalikult välja näidata, et sa kohe üldse ei hooli. Sel juhul elagu sotsiaalne surve!