Arhitekt Karli Luik tutvustab ideed, kuidas muuta Vabadussõja võidusammas pidevalt muutuvaks ning Eesti omariiklust aastast aastasse uuesti mõtestavaks kunstiteoseks.

Vabadussõja Võidusammas on jälle natuke katki läinud. Seekordsed hädalised ei ole klaaspaneelid, mis muutlikule ilmastikule vastu pole pidanud, seekord on rula- ja rattanoored graniitpindu määrinud ja kahjustanud. Ning lisaks remondile on riigil plaan uuendatud ja värskendatud linnaruumi sel viisil hiljem kasutamast keelata. Kardetavasti muutub monument niimoodi veelgi rohkem võõrandunud grandioosseks kolossiks, mis hõõguva kummitusena peaväljaku kohal kõrgub. Eemaldatakse viimasedki andunud kasutajad, kui kord aastas sambale pärgi asetavaid sõdureid mitte arvestada.

Ent kas see pole seesama lähenemine, kus ravitakse sümptomeid, ent sügavamat haigust ei leita ega osata otsidagi? Kõigile eestlastele peaks ta ikkagi omariiklust manifesteerima, ehkki enamikule seostub Vabadussõja võidusammas arvatavasti pigem teda saatva negatiivse taagaga, nagu klaaside pidev väljavahetamine, kallis rajamismaksumus koos pidevate kulutustega ülalpidamisele, toonase kaitseministri juhitud ülijõuline ja kiirustav ehitusprotseduur ning ülesõit kultuuriringkondade arvamusest.

Kui ideega samba lahtiriietamisest aasta hakul välja tulin, tunnistas nii mõnigi tuttav, et tõepoolest on sammas midagi sellist, millega lihtsalt ollakse harjunud, millest vaadatakse läbi ning võpatatakse ootamatult, kui satutakse sellele fokusseeruma. Ja ehkki Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva kingituseks see lahtiriietamise protseduur enam olema ei saa nagu algeselt unistasin, usun siiski, et lähemas tulevikus jõuab see mõttealge reaalse tulemini. Paslikult võiks see juhtuda koos kooseluseaduse rakendusaktide vastuvõtmisega näitamaks ühiskonna saamist sammukese tolereerivamaks, julgemaks ning vabamaks arutama, mida vabadus meile parasjagu tähendab ning kuidas see tähendus aegapidi muutumas on.

Lahtiriietamine oleks küll samuti tõesti järjekordne samba remont, aga hoopis keerulisem operatsioon. Ohtlikum kui plaastri panemine, tõsine südameimplantaadi paigaldus, mitte ilukirurgiline süst alahuulde. Lahtiriietamine tähendaks kogu sammast ümbritseva klaaskehandi eemaldamist koos seal tipneva ristiga, nii et alles jääks seesmine haljas betoonkehand, puhas sammas ilma ideoloogilise taagata – vabaduse valge leht, millele saab uuesti peale kirjutada ja mida on võimalik ümber kujundada. Meenutuseks, et 2008. aastal osales see südamik Eesti parima betoonehitise konkursil – seega pidevalt murenevat nahka hoiab tegelikult koos tugev ja kaunis selgroog.

Pärast lahtiriietumist võiks haljast sammast menetleda sarnaselt Londoni Trafalgari väljaku neljandale postamendile, mis rahapuudusel pärast rajamist 1841. aastal üle 150 aasta tühjana seisis. Alates 1999. aastast on sinna rajatud ajutisi kaasaegseid skulptuure, mis ei paikne seal pikemalt kui paar aastat. Tänaseks on sellest vahetuva skulptuuriga monumendist saanud üks enim tähelepanu pälviv avalik kunstiteos maailmas. Kui Vabadussamba puhul oleks kasutada sama eelarve, mis täna kulub samba ventileerimisele, parandamisele ja muudele kuludele, mis lahtiriietamisega ära jääksid, oleks olemas piisavad vahendid, mis võimaldaks lisakulutuseta pidevalt uuesti luua tähtsaimat avalikku skulptuuri Eesti Vabariigis.

Trafalgari neljanda postamendi puhul on täheldatud, et see muudab pea igaühe kunstikriitikuks – igal on oma arvamus. Ilmselt oleks meilgi põnevam, kui vananenud sõjatehnika näitamise asemel avataks iga aasta veebruaris Vabaduse väljakul hoopis uus kunstinäitus.

Tutvu Karli Luige ideega lähemalt siin.