Inimesed on harjunud stereotüübiga, et hullumaja peab asuma linnast eemal metsa sees. Usutakse, et nii on haigetele parem, andmata aru, et sedasi tõrjutakse osa ühiskonnaliikmetest endi hulgast välja.

Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna 2012. aasta üks intrigeerivaimaid lõputöid oli minu jaoks Ülle Maiste „Hullumaja – aktiveeriv integratsiooniühik” (juhendajad Toomas Tammis ja Tarmo Teedumäe). Lisaks laiaulatuslikule eeltööle köitis mind selle juures eelkõige pühendunud tegelemine mõneti müstifitseeritud, salapärase ja eraldatud ühiskonnagrupiga, kelle võib koondada üldnimetuse „hullud” alla. Kusjuures regionaalhaigla psühhiaatriakliiniku juhataja doktor Kaire Aadamsoole toetudes teeb autor kohe selgeks, et sõna „hull” oma otsekohesuses on täiesti okei kasutada, seda pole mõtet asendada mõne lohisevama ümbernurga mõistega – „hull on haige inimene ja hullumaja koht, kus haigushooge ravitakse”.

Hullumaja visioon Ülle Maiste magistritöös. Visuaal: Ülle Maiste

Psühhiaatriakliinik kesklinnas kõlab mõttena harjumatult, kuid nagu su tööst teada sain, aitab tegevus- ja suhtlusvõimalusi pakkuv linnakeskkond ning ühiskonna mõistev suhtumine näidata hullul üles järjekindlust ravimite võtmisel (hullust on võimalik 90% juhtumitest ravimitega kontrolli all hoida). Peamine põhjus, miks hulle on keeruline ühiskonda taasintegreerida, peitubki justnimelt inimeste tõrjuvas hoiakus, sest kokkupuute puudumine tekitab hirmu ja eelarvamusi. Sellele vaatamata või selle kiuste on hullumajade sobitamine linnalisse keskkonda ning ühtlasi hullude integreerimine ühiskonda üks viimaste aegade selgeid suundumusi psühhiaatrias. Kas oskad selle kohta konkreetseid näiteid tuua?

Ma ei tea, et seda oleks kusagil tehtud eesmärgipäraselt, st toodud hulle linna selleks, et nad oleksid ühiskonnas nähtaval kohal. Harilikult on asukohavalikud ka mujal maailmas lähtunud pigem majanduslikest võimalustest. Linna on sattunud psühhiaatriahaiglad põhjusel, et midagi muud on sealt ära kolinud ja vabaks jäänud ruumid, mis iganes kujul, sobivad kenasti psühhiaatriahaigla vajaduste rahuldamiseks. Üldlevinud on tendents, et kohandatakse sobivaks ruumid, kus varem on asunud üld- või erihaiglad, mis tehnika arenedes enam olemasoleval pinnal hakkama ei saa.

Eeskujud, millest räägiti, kui kavandati Tallinna psühhiaatriakliiniku võimalikku kolimist Põhja-Eesti Regionaalhaigla naabruses olevasse endise Hermese hotelli hoonesse, on näiteks Helsingi kesklinnas asuv psühhiaatriakeskus ja tehnoloogiliselt väga heal tasemel Massachusettsi üldhaigla psühhiaatriaosakond Bostoni kesklinnas asuvas kõrghoones.

Kuidas mujal sellesse nn tavainimese tasandil suhtutakse?

Ma arvan, et inimesed on harjunud stereotüübiga, et hullumaja peab asuma linnast eemal metsa sees. Usutakse, et nii on haigetele parem, andmata aru, et sedasi tõrjutakse osa ühiskonnaliikmetest endi hulgast välja. Kindlasti on tänapäeva Eesti ühiskonnas teistest erinevatel lihtsam hakkama saada väikelinnades, kus inimesed on üksteisega rohkem seotud ja arvestavad. Eriti hämmastav oli minu jaoks töö tegemise käigus tehtud avastus, kuivõrd erinev on hospitaliseeritud patsientide arv riigiti. Piirkonnad ei erine mitte haigete arvu, vaid selle poolest, kui paljud paigutatakse „jalust ära”. Perekeskses Itaalias on neid 100 000 inimese kohta 11 ja Jaapanis suisa ligi 300. Eestis on neid sarnaselt Euroopa keskmisega ca 55.

Kas see, et hullumaja peaks asuma keset loodust, on niivõrd kinnistunud arusaam, et hullud ise võivad samuti arvata, et neile mõjuks hästi hoopis looduskeskkond?

Ma usun, et hullud on ses suhtes nagu kõik inimesed. Kui võimalik, eelistatakse ikka ilusat vaadet ja vaikset ümbrust. Samas ei ole ma kindel, kas nad tunnetavad, et looduskeskkond nende paranemisele otsest mõju avaldab. Ma ise pean patsientide tervenemise seisukohast oluliseks, et ruumidest avanev vaade oleks huvitav ja lähiümbrus vaheldusrikas. Vahet pole, kas selle koha muudavad põnevaks aastaaegadele reageeriv loodus, teised inimesed või mitmekesised tegevusvõimalused, mida ümbritsev keskkond pakub.

Seewaldi ja Mustamäe asukohti võrreldes tuli minu jaoks üllatavana doktor Kaire Aadamsoolt kuuldud seisukoht, et patsiendid eelistavad pigem anonüümset suurhaiglakeskkonda kui väiksemat ja intiimsemat olustikku. Peljatakse ümbritsevate inimeste pilke ega soovita, et keegi näeks neid psühhiaatriakliiniku territooriumile sisenemas. Tahetakse tunda end pigem nagu iga teine haige, mitte teistest eristuv grupp, kellele näpuga näidatakse.

Olen üritanud oma töös ühiskonna halvustava suhtumise vastu võidelda, püüdes pigem muuta hoiakuid, samuti segades funktsioone ja kasutajagruppe; et haiged ja terved teeksid samu asju ja eristuksid üksteisest võimalikult vähe.

Kõik skeemid: Ülle Maiste

Oled lähtunud oma hullumaja asukoha valikul eelkõige bussi- või rongijaama lähedusest ja vaba aja veetmise võimalustest. Millised faktorid siin veel rolli mängisid?

Jaamade lähedus on ajendatud soovist muuta tervet Põhja- ja Lääne-Eestit teenindav kliinik võimalikult kättesaadavaks lähedastele, kellega suhted on niigi keerulised. Haigete edasises tervena püsimises mängivad lähisuhted väga olulist rolli ja haigla raskesti ligipääsetav asukoht ei tohiks kontakte pärssida. Lisaks kättesaadavusele peaks haigla olema koht, kuhu on hea tulla; piisavalt atraktiivne ka külastajale. Patsiendile mõeldud tegevusvõimaluste puhul on tähtis nii aktiivse ehk kontakti- kui ka rahuliku ehk looduskeskkonna lähedus. Patsiendil peab olema võimalik valida vabalt üksi- ja koosolemise vahel. Hullude ühiskonda integreerimise ja laiemalt patsientide tervenemise mõttes on vajalik olla nähtav teistele ja näha ise teisi – olla elu keskel. Konkreetne asukoht Kalamaja asumi ja aktiivse mereäärse avaliku ruumi vahel võimaldab nii väikelinlikke intiimsemaid kontakte kohalike elanikega kui ka osasaamist anonüümsemast meelelahutusest avalikel mereäärsetel aladel. Ühtlasi on haigla territoorium planeeritud selliselt, et seal saaksid aktiivselt aega veeta lähialade elanikud ja kaugemalt tulijad läbisegi endiste ja praeguste patsientidega.

Kas kaalukausil oli teisigi krunte?

Mulle meeldis mõte hullumaja paigutamisest Skoone bastionile. Paiknedes nii sümboolselt linna kohal, võimaldanuks see hulludel ülevalt alla linnale vaadata, jäädes ise nähtamatuks. See oleks eeldanud mõne atraktiivse avaliku funktsiooni lisamist kompleksile, et aidata kaasa kontaktide tekkimisele ühiskonna teiste liikmetega; samuti bastioni paremat sidumist linnaga. Kaalusin veel mereäärset kinnistut Kopli liinide lähedal, mis jäi pisut kaugeks ja tulevikuperspektiivis hoomamatuks. Kolmanda variandina paigutasin ideaalhullumaja mõttes planeeritava jäähalli asukohta Suur-Ameerika tänava äärde[1] rahandusministeeriumi ja rahvusraamatukogu vahele. Selle koha miinuseks on aga eeldatud ruumiline tihedus/kõrgus ja linnaline anonüümsus.

Milliseid laias laastus kesklinnas või selle ligiduses asuvaid alasid pead üldiselt Tallinna näitel sobilikuks psühhiaatriakliinikule?

Ma arvan, et see peaks olema ala, mis piirneb loodusliku keskkonnaga – park, meri vms, kus patsient saaks üksi olla – ja mis teisalt ei asu kaugel aktiivsest keskkonnast, mis võimaldaks seltskondlikku meelelahutust. Samuti peaks see olema atraktiivne paik väljastpoolt tulijaile. Olulised on valgus ja vaade.

Aga kui lähtuda Tallinna psühhiaatriakliiniku reaalsest võimekusest, siis milliseid võimalusi näed selle tulevasele asukohale, teades, et Seewaldist väljakolimine on paratamatu[2]?

Aastal 2011 pidas kliinik ise reaalseks kolme võimalikku asukohta: 1) olemasoleva Paldiski mnt kinnistu piires täiendava mahu lisamine ja paari olemasoleva hoone kasutusse jätmine, 2) kolimine Põhja-Eesti Regionaalhaigla kõrvale Sütiste teele endise Hermese hotelli ruumidesse ja 3) Hiiu onkoloogiahaigla kohandamine kliiniku vajadustega. Kõik need variandid olid seotud majanduslike võimaluste ja poliitiliste otsustustega. Mulle endale oli neist enim meelt mööda esimene variant, mis jätkab ajaloolist traditsiooni. Selge on see, et olemasolevate mälestiste korrashoid käib haiglal üle jõu. Tegemist on suure krundiga, mis võimaldaks uue mahu rajamist näiteks krundi merepoolsesse ossa, kus väärtuslik hoonestus puudub. Uus hoone jääks seega planeeritava Põhjaväila äärde ja võimaldaks teoreetiliselt Põhja-Eesti Regionaalhaigla asemel jagada vajadusel funktsioone Lääne-Tallinna keskhaigla või teisel pool paikneva Pelgulinna haiglaga. Asukoht on soodne mere ja kergliiklusteede läheduse ning hea ühenduse poolest kesklinnaga.

Haiglakeskkondi on diametraalselt erinevaid. Ühtede märksõnadeks on steriilsus, hügieenilisus ja vastupidavus, teistele on aga pigem omased kodusus, hubasus, kassid, akvaariumikalad, vaibad, kardinad jne. Ühed muudavad patsiendi passiivseks, teised soodustavad pigem aktiivsust, tegevusi, haiglaterritooriumilt lahkumist ja kontaktide tekkimist väljaspool haiglat. Psühhiaatriahaigla – nagu haigla ikka – on põhimõtteliselt hotell. Siit ka etümoloogiline seos – mõlemad sõnad tulenevad ladinakeelsest terminist hospes. Selles peitub aga oht nn hospitalismile, st patsiendile on olemine nii mugavaks tehtud, et ta pigem viibibki haiglas, kui nõustub tagasi koju minema. Näen siin arhitekti jaoks ääretult intrigeerivat ning vastuolulist ülesannet – vajadust luua ruum, mis ei mõjuks ühest küljest rusuvalt, kuid teisalt ei tekitaks liialt mõnusat tunnet, mis pärsiks soovi tagasi koju minna. Kuivõrd sa seda vastuolu endale teadvustanud oled ning kas, kuidas ja missuguste võtetega sa sellele lähenesid?

See on tõepoolest psühhiaatriahaiglate puhul tõsine probleem ja väljakutse arhitektile. Kaalusin projekti algfaasis ka teadlikult ebamugava keskkonna loomist, mis tõukaks inimesi endast eemale – sinna, kus on rohkem teisi, kellega suhelda. Mõtlesin muuta üksiolemise ruumid võimalikult väikesteks, vaid konkreetsele funktsioonile vastavateks. Lõpplahenduses lähtusin siiski normidest, mis annavad ette minimaalsed palatisuurused. Vastukaaluks pöörasin erilist tähelepanu patsientide ühisruumide mugavamaks muutmisele. Psühholoogid peavad sotsiaalset võimekust üheks vaimse tervise indikaatoriks. Oma projektis paigutasin haigla ühisruumid kolmandale korrusele, kus on kõige rohkem valgust ja vaadet. See on ala, mis on osalt avatud väljastpoolt tulijale ja kus toimub muu hulgas kokkusaamine külalistega. Funktsioonidel on võimalik laieneda lõunasse suunatud katuseterrassidele. Ühisalalt avanevad vaated peaksid tekitama patsientides aktiivsust ja huvi ümbritseva vastu.

Pidasin töö tegemise ajal meeles ka neid, kes on juba haiglast välja saanud ja tunnevad ennast üksi. Loodud keskkond võimaldab seal aega veeta ja rakendust leida ka endistel patsientidel – tööhõivekeskuses, abipersonalina, restoranis ja teistes haiglaga seotud ettevõtetes. Linnapoolne naaberkinnistu võiks saada tulevikus haiglaga seotud nn abifunktsiooni. Midagi sellist, mis aitaks haigetel terveneda ja tervenenutel tervena püsida. Selleks sobiks hästi näiteks koerte varjupaik või aiand. Töötamist loomade ja taimedega peetakse teraapiliseks. Mujal maailmas on levinud tendents luua päevahaiglaid. See võiks samuti olla üks tulevikus haiglale lisanduv funktsioon, mis aitaks patsientidel võimalikult iseseisvalt hakkama saada.



Enne sai räägitud sellest, et akendest avaneval vaatel on oluline roll, väidetavalt isegi tervendav mõju. Missugune see vaade õieti olema peaks?

Ma arvan, et üldjuhul ei olegi oluline, milline see vaade on. Mida tihedam ja muutlikum on aknast paistev keskkond, seda parem. Mida pikem vaatekoridor, seda põnevam. Mida lähemal on akna taga olevad asjad, seda detailsemalt neid saab silmitseda, ja mida kõrgemal on vaataja, seda rohkem asju ta näeb. Minu kavandatud hullumaja ülemisele korrusele paigutatud ühisruumidest avanevad vaated korraga nii põhjakaares paistvale merele kui ka Kalamaja asumile lõunas. Katuseterrassidelt on vaade veelgi laiem – on võimalik näha vähemalt 180 kraadi, kalmistupargist vanalinnani. Osakondade ühisruumid paigutasin valguse järgi lõunasse ja palatite kõrged aknad sisehoovide suunas, et seal toimuv tegevus julgustaks haigeid palatist väljuma.

Eelmise küsimuse jätkuks ja võrdluseks on põnev meenutada Le Corbusier’ 1964. aastast pärinevat haiglaprojekti Veneetsiasse. See „miniatuurse linnana” kavandatud kompleks on muu hulgas intrigeeriv palatites viibivatele patsientidele peaaegu nähtamatute katuseakende poolest, mis välistasid võimaluse mingisugusekski vaateks aknast välja, kuid pakkusid palati otsaseinalt peegelduvat ning värviliste paneelidega saavutatud ilmastikust sõltuva intensiivsusega värvilist valgust. Kumbki – nii mitteotsene kui ka värviline valgus – oli mõeldud „patsiendile leevendust pakkuva teraapilise efektina”. Sind mäletan kaitsmisel väitvat, et sa ei usu värvipsühholoogiasse. Kas sooviksid oma uskumust põhjendada? Ja kas oled kasutanud värvide asemel teisi „psühholoogilisi” võtteid, mis patsiendile leevendust võiksid tuua?

Le Corbusier’ haigla oleks tõenäoliselt vägagi efektiivne lühiajalise karistusena kurjategijatele ja pikem viibimine sellises keskkonnas ajaks tõenäoliselt iga inimese hulluks. Inimese silm kipub värvilise valgusega harjuma ja muudab selle vägagi kiiresti enda jaoks tavapäraseks. Vaatest ilmajätmisest suuremat karistust on mul aga raske ette kujutada.

Olen uurinud Tallinna Ülikoolis psühholoogiaõpingute ajal keskkonnatingimuste mõju inimesele ruumis, muu hulgas värvi. Mul ei õnnestunud leida veenvaid teaduslikke uuringuid sellest, et värvid teatud konkreetseid reaktsioone esile kutsuksid. Usun, et mõju on veel väiksem välisruumis, kus ollakse ümbritsetud palju rohkematest elementidest kui ühe konkreetse hoone sein. Oma töös pidasin eriti oluliseks valgust ja vaadet; samuti on vägagi mõjukad müra ja keskkonna mitmekesisus.

Psühholoogilistest aspektidest rääkides on tähtis, et patsiendil oleks kontroll oma keskkonna üle, et ruum pakuks talle võimalust nii üksi- kui ka koosolemiseks vastavalt tema hetkevajadustele. Samuti täidab meeleseisundi puhul väga suurt rolli aktiivne füüsiline tegevus – Ameerikas kiputakse tänapäeval kirjutama depressiooni raviks tablettide asemel füüsilisi harjutusi ja see olla andnud häid tulemusi. Sama lähenemist on propageerinud avalikult ka näiteks psühhiaatriakliiniku endine juhataja Jüri Ennet. Oma töös pidasin samuti oluliseks erinevaid tegevusvõimalusi ja ruumiplaneeringus näiteks liikumisi ühest kohast teise. Paigutasin funktsioonid meelega üksteisest eemale, rõhutades nõnda teekondadel avanevaid vaateid ja teele jäävaid aktiivseid teisi. Oma projektiga tahtsin sundida patsiente eelkõige aktiivsusele ja üritasin vältida tavapärase passiivsust soodustava haiglakeskkonna loomist.

Milliseid sisemise logistika keerukusi kätkeb endas psühhiaatriahaigla nõutav ruumiprogramm?

Üldiselt sobitub psühhiaatriahaigla kenasti mis tahes ruumi; puudub vajadus kiirete liikumisteede ja keerulise meditsiinitehnika kasutamise järele ning seetõttu võib see asuda nii kõrghoones kui ka madalates eraldi asetsevates majades. Haigla on jagatud sisemiselt kinnisteks ja lahtisteks osakondadeks. Kinnistes osakondades on mehed naistest eraldatud, mida ma pean õigeks. Samuti arvan, et lapsed võiksid asuda eraldi väiksemates üksustes, suurest haiglakompleksist eemal.

Maailmas on psühhiaatriahaiglate järjest avatumaks muutumise trend. Raskemate patsientidega osakondades peaks personalil säilima kontroll haigete tulekute-minekute üle, aga väljumisi ja sisenemisi ei tohiks patsiendile ebamugavaks muuta.

Millised tingimused oled loonud haigetele, keda ei suudeta kontrolli all hoida ning keda ei tohi haigla territooriumilt välja lubada? Kas need tingimused üldse erinevad näiteks vangla omadest?

Patsiendid, kelle puhul on oht, et nad kipuvad enda või teiste elu kallale, peaksid olema hästi kontrollitud ja ma arvan, et see keskkond ei pea palju vanglast erinema. Minu loodud hullumaja on oma struktuurilt paindlik – vastavalt hetkeseisundile on patsientidel võimalik osakonnast väljuda ja kasutada kas haigla ühisruume või ümbritsevat linnakeskkonda. Kinnistele akuutosakondadele on lisatud oma privaatne õueala, kuhu patsientidel on võimalik kerge vaevaga pääseda ilma minekutest iga kord personalile aru andmata.

On paratamatu, et hullumaja peab Seewaldist minema kolima. Oled pakkunud välja oma visiooni sellest, kuhu ja mis kujul hullumaja kolida võiks, kuid mida peaks sinu arvates ette võtma vaikselt häviva Seewaldi kompleksiga? Kas mäletan õigesti, et oled Tallinna Tehnikakõrgkoolis selle teemaga juba mingit pidi tegelenud?

Jah, aastal 2010 lõpetasin TTK arhitektuuri eriala, valides oma diplomitöö teemaks Seewaldi arenguvõimaluste analüüsi. Seewaldi häviv keskkond on meeletult suure potentsiaaliga, arhitektuuriliselt rikas ja väga kurvas seisus. On vaja palju investeerida, et see autentselt korrastada. Alale võiksid tulevikus jääda vähemalt osaliselt avalikud funktsioonid, et inimestel oleks võimalik sellest rikkusest osa saada.

Oma TTK lõputöös paigutasin kinnistu põhjapoolsesse ossa, kus märkimisväärne hoonestus puudub, uue kompaktse psühhiaatriakliiniku ja taastusravihaigla, mille järele on suur nõudlus. Olemasolevad väärtuslikud hooned muutsin erinevatele gruppidele suunatud hoolekandekeskusteks. Põhimõtteliselt rajasin „eakate linna”. Ala põhjast lõunasse läbiva telje jätsin avatuks ja selle ääres asuvatesse hoonetesse paigutasin avalikud funktsioonid. Endisest katlamajast-elektrijaamast-veetornist sai kirik, majandushoonest restoran-loomekeskus, vanimatest puithoonetest said erinevad huvikeskused: suvemõisa peahoonest eakate keskus, valvurimajast keeltemaja, surnukuurist klaasi- ja keraamikakoda ning tallist restaureerimistöökoda. Avalikud funktsioonid suunasin nii kohalikele hoolekandekeskuse elanikele kui ka väljastpoolt tulijaile. Seltsimaja ja polikliinik säilitasid oma praeguse funktsiooni.

Intervjuu ilmus esimest korda 12. aprillil 2013 Jarmo Kauge arhitektuuriblogis.

[1] Suur-Ameerika tänava äärde Suur-Ameerika 14 krundile planeeriti kuni kaheksa maapealse ja kolme maa-aluse korrusega jääspordikeskust. Tondiraba jäähalli valmimise järel otsustati ehitamisest loobuda.

[2] Põhja-Eesti Regionaalhaigla on otsustanud kolida psühhiaatriakliiniku Tallinna hipodroomi kõrvalt mitte oma peamaja juurde Eesti Majandusjuhtide Instituuti (EMI), vaid Hiiu onkoloogiahaigla endistesse ruumidesse. Hiiu ruumid loodetakse psühhiaatriakliiniku vajadustele vastavaks ümber ehitada aastaks 2020.