Müürileht

Maailmal on närvid läbi. Mänguliste kunstide festivali Maikellukese päevade selle aasta teemaks on tolerantsus, millega kipub viimasel ajal igasuguseid asju juhtuma: kes ei talu nalja ja läheb selle nimel tapma, kes lööb teist usku vennal pea maha, kes saadab sõjapõgenikud koju tagasi... Maailmal ON närvid läbi.

Poprokigrupeering Tallinn Daggers püüab kõlada oma teisel albumil kaootiliselt ja karmimalt kui varem. Sellisena, millised nad oma parimas kuues ei ole. Nende suurim jõud tundub olevat Röövel Ööbiku viimase plaadi elektroonikalembuse ühendamine üle lahe asuva poromaa otsekohesema ja toorema rokiga.

Detroitis sündinud ja Brooklynis resideeriva Sufjan Stevensi seitsmes stuudioalbum „Carrie & Lowell” on ilmselt kõige kurvem asi pärast „Bambit” ning kõik kunagi kirja pandud ballaadid ja itkulaulud näivad selle kõrval pealiskaudsete ja tühistena.

Venemaal sündinud ja seitsmenda eluaastani elanud, Alaskal kasvanud ning New Yorgis tegutsev Olga Bell on oma teise LP teemaks võtnud meie naaberriigi tohutu perifeeria: iga albumi pala on nimetatud ühe Venemaa krai järgi.

Taani post-pungi bändist Iceage tuntud Elias Bender Rønnenfelti sooloprojekt Marching Church on jõudnud viie tegutsemisaasta jooksul kulmineeruda pöörasest noise rock’ist The Birthday Party aegse Nick Cave’i tumedat karva romantismini, mis ilmutas end juba Iceage’i kolmandal albumil „Plowing Into the Field of Love”.

„Anybody can get it. The hard part is keeping it.” Nõnda kõneleb Kendrickule albumi avaloos Dr. Dre. Tema karjääri silmas pidades võib uskuda, et ta teab, millest räägib.

Kas legendaarne DJ Estrada on bändi või suisa orkestri loonud?! Sedapuhku siiski kahjuks või õnneks mitte.

Märtsi lõpus uue, „Laane universumi” nimelise kauamängiva ilmutanud Joel Tammikut võib nimetada Eesti tõeliseks ambient’i-veduriks, kes on katsetanud muusika eksperimentaalsete ning IDMi poole kalduvate detailidega juba millenniumivahetusest alates. Pikaajalistele kogemustele tuginedes jagabki Tammik seekord juhtnööre, kuidas oma loomingut suuremaid rahapatakaid tuulde loopimata kuuldavaks ja nähtavaks teha.

Tahaksin pühendada seekordse Artishoki veeru kaasaegsele vene kunstile – sõnaühendile, mis on vana lääne kunstimaailma silmis midagi oksüümoronlikku. Russian contemporary art on umbes nagu act natural või definitely maybe – teravmeelne rumalus, millega musta riietunud kunstimaailm kunstinäituse avamisel end lõbustada võiks.

„Vabandust, et hilinesin” oli lause, mille kooliajal vene keeles perfektselt selgeks sain. Vene keel oli koolipäeva esimene tund, kuhu reeglina alati hiljaks jäin. Kaheksa-aastase keeleõppe järel oskan vaevaliselt Tallinna tänaval babuškale juhatada, kus suunas on lähim trammipeatus.

Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna teatrikunsti eriala 10. lend ehk teater Must Kast jõuab kevadel kooli lõpetamiseni ja soovib sel puhul korda saata midagi suurejoonelist: korraldada ühtteist etenduskohta läbiva tuuri.

Sääsepirina alguse kontsert tuleb vääramatu jõuga juba kolmandat korda. Seekord toimub üritus Karuskose talus Soomaa rahvuspargi südames ja kestab lausa kolm päeva!