10. märtsini on Tartu Kunstimajas avatud Ville-Karel Viirelaiu isikunäitus „ABRAKADABRA MISTER UNIVERSUM”.

Kaader näituse avamiselt Foto: Indrek Grigor

Eesti Kunstiakadeemias ja Academia Non Gratas õppinud kunstnik Ville-Karel Viirelaid avas veebruari keskel Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis esimese isikunäituse „ABRAKADABRA MISTER UNIVERSUM”. Viimaseid päevi lahti oleva näituse pressiteatesse on kunstnik kirjutanud, et näitus käsitleb üksikisiku ja universumi vahelisi suhteid, võttes eesmärgiks uute esteetiliste ja kontseptuaalsete kujundite ja mõtteprotsessideni jõudmise. „Meditatiivsed ekspressioonid paljastavad meediumite sidustamise protsessis ilmnevaid eksistentsiaalselt tähelepanuväärseid kombinatsioone. /…/ Abstraktsed liikumised reaalsena tunduvas maailmas. Nii jõuame alateadliku äratundmismänguni – vajaduseni teada, aktsepteerida, ümber formuleerida ja unustada.” (pressiteade) Selliseid ambitsioone on Viirelaid püüdnud teostada nii paber- kui videokollaažide ning kolmemõõtmeliste objektide ja maalide näol, mis monumentaalgalerii seintele seatud on. Kuna autor püüab luua uusi esteetilisi ja kontseptuaalseid kujundeid, hakkavad eksponeeritud objektid funktsioneerima justkui püüdena olla artefaktid mingist teisest, uuemast maailmast või maailmamõistmisviisist, kus kehtib uus esteetika. Kas Viirelaiul õnnestus jõuda „Abrakadabra Mister Universumiga” uute kujundite ja mõtteprotsessideni?

Galeriisaali ühel seinal on kollaažmaalide komplekt „Usk” ja „Lootus”. Esimesel on kujutatud prinditud paberil Jeesuslast vanematega ja sellele on maalitud hirve siluett ning teisel on prinditud pilt Buddhast, kes hoiab sõrmede vahel maalitud rotti. Ikoonilised kollaažid loovad seose usundilooga, ent mida sellest järeldada? Kristluse ja budismi kui tuntud religioonide sümboolika miksimine looduse ikoonilisusega uudselt ei mõju, pigem näib see oma elementide tavapärasuse tõttu potivärvidega mängimisena. Võib-olla lisab religioossete sugemetega teoste kaasamine näitusele vaimsust, mis tundub kontseptsioonis oluline olevat. Väike usunurk võib mõjuda pinnapealselt, ent samas võib selle mõju olla turvalise tuttavlikkuse tõttu rahustav.

Potivärvidega on kunstnik mänginud sellel näitusel ka otseses mõttes, paigutades abstraktseid või vaevu äratuntava kujutatavaga maale seestpoolt valgustatud raamidesse, mille peale olid pooltel juhtudest joonistatud pealuud. „Rituaal I” ja „Rituaal II” kujutavad lõuendil ringliikumises olevaid vorme või värvifiguure, mille vaatamine paraku oma kujundeid tähelepanufookust mööda ringjalt liikuma ei pane, pigem jääb silm pidama pilditervikul kui ilma sügavuseta värvipinnal. Samas tehnikas on maalitud „E” ja „Suur linn”, millel kujutatu tekitab seoseid erinevate Eesti linnadega ning paneb juurdlema oma vahendite lihtsuse üle. Abstraktne maal iseenesest ei ole enam midagi, mis näitusesaalis eraldi õigustamist vajaks, ent selle näituse kontekstis kerkib vahendite lihtsus ja sümboolika pinnapealsus silma kontseptsiooni sügavusetaotluse tõttu.

Veidi komplekssemad olid üles seatud videoteosed. „Teade NASA-lt” kujutab töödeldud videofragmentide jada, kus USA riigiametnik teavitab kuulajaid enese maaväliste jõudude eest kaitsmise olulisusest. Pilditeravus on nii madalaks keeratud, et alles jäävad vaid mehe nägu ja USA lipp. Need ikoonid võivad või võivad ka mitte olla tähenduslikud. Sekka ülesvõte psühhedeelse bändi esinemisest, värvikontrastid vaevu selgust loovad, ja kujutis maakerast, kus mandrid kokku-lahku kasvavad. Tundub, et videoga on püütud jõuda psühhedeelias peituva süvateadvuseni. Kuigi keerulisi kontseptsioone või pöördelisi kogemusi on võimalik edastada ülilihtsate sõnumitega, on sel juhul antud märku vaid süvateadvuseni jõudmise soovist, ent kohale sinna ei jõuta.

Teises videos on porno. Ennast hästi tundvad aktsioonis naised, kelle ihu koosneb numbrijadadest ja kelle taust on kontrastina must, nii et kõik, mida näeme, on vaid aimatavad siluetid mustal taustal. Pealkirjaks „Asi”. Naise keha objektiviseerimine? Lihtsalt asi, ei mingit sõnastatavat steitmenti? Kui tegemist on viimasega, siis võib see olla näituse tugevaim töö, mis jõuab sügavuti mehe või üldse inimteadvuse ürgimpulsini lihtsalt keppida, olenemata igasugusest individuaalsest eripärast, isikust, identiteedist. Rütmiline tung on üksikisiku ainus seos tema esivanematega, sest kui alalhoiuinstinkt hoolitseb isendi ellujäämise eest, on tung soo jätkamiseks paljuneda liigiülene, kandudes põlvkonnast põlvkonda ja ühendades nii vaarvanemaid mööda kordagi katkemata ahelat järeltulijatega. Sellist seost tunnistades on tegemist tõepoolest alateadliku äratundmisega, millegi sügavani jõudmisega. Samas on videos võib-olla ka siiski lihtsalt porno.

„Untitled I‒V” on viiest portreest koosnev komplekt, kus üht fotot on varieeritud viies eri vormis. Kahel alumisel on kirjad „kaksteist kuud” ja „Art is a matter of life & death”. Ei tea, kas tasub siinkohal seda nalja meelde tuletada, aga kui kaksteist kuud just eestikeelses kontekstis autori jaoks midagi tähenduslikku pole, tundub see olevat näituse lihalikus ja materjale miksivas kontekstis viide sellele, et inglise keeles hääldub fraas sarnaselt lausele cocks taste good. Ka pressiteates toob autor välja, et näitus „pakub kummalist vaadet elu ja surma maastikule läbi metafüüsilise naljaloogika”. Kõrvaloleva pornovideoga suhestatult tundub nokunali selge ja loogiline, ent vana ja ammu kuuldud. Teine verbaalne sõnum – „Art is a matter of life & death” – on küllap see osa, mis elu ja surma maastikule kummalist vaadet pakub. Kas pakub? Kas kunst on elu ja surma küsimus? Mis ei oleks elu ja surma küsimus? Mis üldse oleks? Väide, et kunst on elu ja surma küsimus, ei kõneta, kuna pole oluline, kas nõustuda või eitada.

Kui ring paremalt vasemale tehtud, on viimane töö näituse nimiteos „Abrakadabra Mister Universum”, maal koolnukõhnast meesfiguurist linnuga. Kui saalis videod hetkeks lõppu jõudnult vaikivad, jääb vaikuses kajama vaid pealuukujulise Neandertali kella eksistentsialistlik tiksumine. Tiksuv vaikus on eksistentsialistlik või siis piinlik. Mõlemad objektid, nii näituse nimiteos kui pealuukell, seostuvad kõdu ja seisaku või surmaga, mistõttu pigem suunavad endast kui ebameeldivusest eemale pöörama kui endasse süvenema.

Aknalaual on veel autori kirjutatud raamat „Hit me”, mis sisaldab näitusega sarnases stiilis joonistusi inim- ja fantoomfiguuridest ning segaseid napisõnalisi luuletusi. Püüan leida viimastes mingit kirjanduslikku väärtust, kas või taolinlikku triviaalset olelusromantikat, ent ka kolmandal ülelugemisel tundub iga rida pigem täiesti juhusliku killuna maailmakõiksusest, moodustamata ühtset tähenduslikku tervikut. Autori isiklikud seosed kirjutatuga kindlasti lõimivad neid omamoodi, ent välisvaatleja jaoks tunduvad luuletused justkui võõra lauasahtli sisuna. Samas toimib raamat kriitilise illustratsioonina kogu näitusele, koondades endasse näituse fenomeni mõjuda suvaliste objektide kokkusegamise tulemusel saadud meelevaldselt omistatud tähendustega kollektsioonina.

Pressiteates ambitsioonikalt kõlanud sissejuhatus näituse kontseptsiooni põrkub galeriis pigem pettumusega, kuna elu ja surma tsükli kujutamisel kõige tavalisemad sümbolid, nagu pealuu, rahutuvi, naise keha, usulised ikoonid ja muu selline, võivad küll tunduda eksistentsiaalselt tähelepanuväärsed, ent on esteetiliste kujunditena pigem ülivanad ja korduvalt kasutatud kui uued ja inspireerivad. Ekspressioonid, mida Viirelaid pakkus välja meditatiivsetena, on kahmatud pigem elu ja surma sümbolite pinnakihist, tegeldud on peavooluliste kujundite, mitte alateadlikust äratundmisest ekstraheeritud visuaalidega. Eksistentsiaalse mõttevahetuse asemel vaataja ja teose vahel toimub teoseid vaadates pigem kiire äratundmine, et need püüavad puudutada oma temaatikaga elu üleminekut surmaks. Kokkuvõttes tundub, et Ville-Karel Viirelaid on leidnud oma peas mingi paiga, kus on võimalik mõlgutada elu, surma ja vahepealse üle, ent kunstisaali pole ta toonud sealt kaasa seda, mis vaatajale midagi uut õpetaks. Samuti tundub millegipärast, et need teosed mängivad pigem tumedate jõududega. Mediteerigem elust ja surmast siiski helges suunas ja pigem nirvaana kui pealuude poole püüeldes. „Lootusel” kujutatu kindlasti nõustuks minuga.