Müürileht

Loomade, putukate, taimede ja sammalde kannatuste mõistmiseks on tarvis näha väikesemõõdulise hävingu ruumilist ulatust ja lõputut korduvust, aga ka äratundmist, et looduses toimuv on meiega toimuv.

Näib, et ajal, mil Eesti on tõmbunud kahte lehte ja vastasleeri kuulamise asemel laagerdutakse oma turvalises kajakambris, pole kliimakriisi eitamise puhul tegu mitte üksnes ideoloogilise konfliktiga, vaid ka feminiinsuse ja maskuliinsuse omavahelise põrkumisega. Kuna viimase juured asuvad palju sügavamal identiteedi tuumikus, on sellest pähklist tunduvalt keerukam läbi hammustada.

Tartus on lähenevate kohalike valimiste eel käivitunud esmakordselt poliitilised arutelud elurikkuse teemadel, millest aga peegeldub poliitikute lihtsustatud arusaam rohealade ja linnahaljastuse funktsioonidest linnades jätkuva elurikkuse kao ning süveneva kliimakriisi tingimustes.

On teemasid, mille jutuks võtmine võib rikkuda ära suguseltsi süldilaua, ajada tülli sõpruskonna või veeretada kraavi kohtingu. Pagulased, samasooliste abielu, #MeToo, feminism, veganlus, mets, valimised ja vaktsiinid on tavapärased miinid, mille vahel tuleb laveerida, aga üha rohkem nõuavad tähelepanelikkust ka arhitektuur ja linnaplaneerimine.

Eestis visatakse toitu ära rohkem kui kunagi varem ning trendi pöördumist pole hetkel näha. Olgugi et regulaarne toidu raiskamine on ebamoraalne, majanduslikult ebamõistlik, sotsiaalset ebavõrdsust arvestades lihtsalt piinlik ning keskkonda koormav, leiame endale üha õigustusi, miks see on paratamatu või et muutused ongi aeglased.

Kool kui institutsioon on inertne ja tema pea pöördub aeglaselt, see aga ei peaks takistama uute koolimajade ehitamise kõrval nõukaaegsete tüüpprojektide loominguliselt kasutamist.

Vaatamata oma intelligentsile suhtub inimene liigi tasandi riskidesse üsna kerglaselt. Põhjuseks võib olla narratiivne mõtlemine, mis paneb eeldama, et just meie lool on õnnelik lõpp.

Viimase kümnendiga on Eesti avaliku ruumi debatt tunduvalt elavnenud. Kvaliteetset linnaruumi ja elukeskkonda nõutakse üha valjemal häälel. Iseküsimus on, kui kiiresti ja mis tasemel on neile ootustele vastatud.

Kliima- ja elurikkuse kriisi üheks põhjuseks on inimeste suutmatus keerulisi süsteeme mõista. Me teame küll, kuid ei käitu teadmistele vastavalt. Kuidas tekitada süvateadmisi, mis muudaksid ka meie käitumist ja suhtumist ümbritsevasse keskkonda?

18.–21. augustini kestnud kunsti- ja linnafestival UIT toimub iga kahe aasta tagant ning selle eesmärgiks on avastada ja vaadata Tartu linnaruumi uue nurga alt.

Eestlased on valdavalt religioonikauge rahvas, keda iseloomustab aga vankumatu usk mitmesugustesse tõendamata kõrgtehnoloogilistesse imedesse, millest loodetakse lahendust kõikvõimalikele süsteemsetele keskkonnaprobleemidele.

Kui muidu saab teha nägu, et avalik ruum on pelgalt taustadekoratsioon, siis suveaeg kehtestab sellele hoopis rohkem nõudmisi.