Müürileht

Loodusele õiguste andmine ja ulatuslikud banaaniistandused, loodushoiu deklaratsioonid turistidele ja elevantkilpkonnade väljasuretamine – Ecuadori looduskeskkonda puudutavad vastuolud avanevad kõige paremini riiki külastades ja selle ajaloo kohta lugedes.

Seitsme maa ja mere taga elasid kord õnnelikult koos majanduskasv ning loodus kogu seal sisalduva rikkaliku floora ja faunaga. Nad elasid õndsas rahus, mida vahendas üks imeline leping, mis suutis kõik nende kunagised vastuolud ja kriisid igaveseks lepitada. Sellest muinasjutulisest lepingust tulebki nüüd juttu.

Õhk, põhjavesi, põlevkivi, fosforiit, marjad, seened – see on looduse ühisvara, mille kasutamist reguleerivad nii kirja pandud kui ka kirjutamata seadused. Viimased kujunevad välja kogukondlikest tavadest, mis lähtuvad kasuahnuse asemel loodushoiust.

Selleks et klaarida müravaidlusi, mille ühel poolel seisavad kontserdikohad ja klubid ning teisel nende naabrid, on võetud mujal maailmas appi agent of change’i põhimõte. Kas sellest oleks kasu ka Eestis ja mis lahendusi see pakuks?

Pilguheit kalanduse ajalukku näitab, et isegi kui inimesed on loodusressursside ammendumist kogenud ja suudavad seda tähele panna, kustub ohutaju mälust paari aastakümnega. Üheks põhjuseks on visalt taanduv uskumus maailmast kui lõputust varaaidast, mille varje võib kohata ka tänapäeva kliimakokkulepetes.

Ehkki kellegi jaoks võib kodupood olla ka Ülemiste keskus, olid (on?) selleks enamasti väikesed keldripoed. Meenuvad talongid, kooperatiivikraam ja defkaglamuur; kodupoodide kvintessents Pääskülas; Paide, Merivälja, Kassisaba, Pelgu ja Muhu kauplused. Ja viimaks muidugi tarbimiskäitumist mõjutav moodne (tasuta) kullervedu.

Üle 30-aastased inimesed vabast tahtest võõrastega elupinda jagamas ei ole Eestis kuigi sage nähtus, kuid sellisel elutsemisvormil on väljakutsete kõrval ka piisavalt eeliseid. 

Mis on ühist Narva hüdroelektrijaama turbiinidel, Sargasso merel, näkineitsil ja valedetektoril?

Selle artikli algidee pärineb Jaak Tombergilt, kes andis tudengitele ülesande kujutada ette, milline näeks välja mõni kindel Eesti paik aastal 2049. Meie suuname oma tähelepanu aga aastale 2100 ning teie ees on eri inimeste nägemused vabalt valitud kohtadest või ühiskonnast üleüldiselt – sellest, millist düstoopiat, utoopiat, üleminekut või vähikäiku me 22. sajandi alguses võiksime kogeda.

Kas kujutluspildid keskkonnast tõukavad tagant või piiravad mingi paiga arengut? Paldiski on hea näide, kuidas inimlikud ideed ja ambitsioonid on ajaloos korduvalt füüsilisest reaalsusest üle sõitnud.

Kleepsud, nagu teisedki kunstivormid, võivad tekitada kodanikes viha, aga neid ka värskendavalt raputada. Kas kleebistest avalikus ruumis on saamas epideemia, mille vastu võidelda, või võiks vohamisele hoopis väetist lisada?

Mis väljundid on noortel arhitektidel, et Eestis läbi lüüa, kui arhitektuurivõistlused ei võimalda enam jalgu alla saada?