Müürileht

Rahvusloom hunt rahvahääletusel seda auväärset nimetust tõenäoliselt ei pälviks. Metsasanitarist on saanud kirglike vaidluste subjekt, kelle arvukust tahetakse jõuga vähendada.

Homerose „Odüsseias” on juttu meremehi hukutavatest lindnaistest sireenidest. Hilisemas pärimuses lisandub neile kalasaba. Kui Euroopast pärit maadeuurijad kohtusid mitmeti merineitseid meenutavate meriveiselistega, nimetati nemadki sireenideks. Osa neist suurtest taimtoidulistest veeimetajatest – muide, nad on sugulased londilistega – on nüüd välja suretatud, ülejäänud ohustatud.

Millal rääkisid viimati taimedest? Selliseid vestlusi võib isegi parima tahtmise korral olla raske pidada, sest sõnavara taimede kirjeldamiseks on etnobotaanikute väitel kokku kuivanud.

UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse kuuluv ühepuupaat võeti Eesti aladel kasutusse ilmselt juba neoliitikumis. Vahepeal Lääne-Eestis unustusehõlma vajunud tehnoloogia tegi möödunud aastal võimsa tagasituleku.

Päästeameti eksperdid Leho Lemsalu ja Anni Alev kirjutavad, mida saaks igaüks teha, et võimalikus kriisiolukorras toime tulla ja ellu jääda.

Eesti ornitoloogi, teadlase ja looduskaitse suurkuju Eerik Kumari elulugu näitlikustab, kuidas looduse hoogne ümberkujundamine pole toonud kaasa üksnes lindude või taimede kadu, vaid ka isiklikku leina ja kurvastust.

Kuidas kõnelda kriisist, mis mõjutab aegamisi, kuid pikaajaliselt kõiki inimesi ja elualasid, kui samal ajal nõuavad leheveergudel tähelepanu tänane kõrge elektrihind või lähiriigis toimuv sõda?

Praegu ehitustegevuseks suletud Putukaväila aladel on toimunud elu varemgi – „tühermaa” on olnud jagatud garaažiomanike ja nende perede, koerajalutajate, koolilaste, eakate, putukate, metsloomade jt vahel. Missugust kaotust tähendavad seesugused keskklassi ja turiste meelitavad arendusprojektid nende teiste jaoks?

1946. aastal ilmunud essees kirjutab George Orwell küll justkui kärnkonnadest (ja krookustest, hoburästastest, kägudest, jänestest jne), aga tegelikult vist ikkagi ka sellest, et iga talve (ju ka selle praeguse) järel tärkab kevad ning et kapitalistid-bürokraadid ja muidu tähtsad mehed ei saa keelata meil (tasuta!) looduse ande nautida.

Läänemere kaldal jääb plastireostuse ulatus hoomamatuks, kuid Ida-Hiina mere ääres on see igapäevareaalsus, mis on andnud ainest väärt keskkonnakirjandusele.

Eesti looduskaitseliikumiste ajaloo alguspunktiks pole fosforiidisõda. Siinmail hakati looduskaitsega tegelema samal ajal kui mujalgi maailmas. Seejuures oldi hästi kursis rahvusvaheliste arengutega ja väärtustati kultuuri rolli. Kõigest sellest annab tunnistust Tallinna deklaratsioon.

Kui Eesti lähiminevikus on mälestusväärselt kaitstud üht hõlmikpuud Haaberstis, siis Saksamaal hõivavad aktivistid terveid metsi. Aastaid kestnud vastupanuliikumise käigus on arendatud välja hulk kollektiivseid praktikaid osalejate julgeoleku tagamisest olmemurede lahendamiseni.