Müürileht

Eesti looduslikes pühapaikades põimub modernsuseelne maastikupärimus rahvusromantilise nostalgiaga muistse iseseisvusaja järele ning majandushuvid põrkuvad kohaliku kogukonna ja pärandi säilitamise eest seisjate omadega. 

Teadlaste hinnangul sureb lähemate aastakümnete jooksul välja umbes miljon liiki. Viimati toimus midagi sarnast 66 miljonit aastat tagasi. Seekord on massilise väljasuremise põhjustajaks aga üks liik, kes võib sellega juhtumisi ka iseendale auku kaevata.

Eluaseme kättesaadavusest räägitakse Eestis viimasel ajal üha rohkem ja väga erisugustes sõpruskondades, mis on ainult tervitatav. Küsimus on ühtaegu nii majanduslik, ruumiline kui ka juriidiline. See aga nõuab paljude eri otsustajate ja huvigruppide omavahelist kokkulepet ning üksteise kuulamist. 

Praegu Eestis tegutsevad loomakaitseorganisatsioonid on kõik rajatud 21. sajandil, mistõttu võib kergesti tekkida väärarusaam, et loomakaitse on läbinisti uus ja moodne nähtus, mis on imporditud siia taasiseseisvumise järel ühes kõige muu läänelikuga. Tegelikult see aga nii ei ole – Eestis oli ka enne teist maailmasõda olemas mõjukas ja aktiivne loomakaitseliikumine, mille juured ulatuvad 19. sajandisse.

Sel nädalavahetusel, 12.–13. oktoobril kutsub Open House Tallinn taaskord avastama Tallinna linnaruumis asuvate hoonete arhitektuuri ja ajalugu ning piiluma kohtadesse, mis enamasti avalikkusele suletud on. Open House Tallinna projektijuht Aleksander Tali räägib, mis neil seekord plaanis on.

Alternatiivklubide eelistus leida endale kodu vanades tööstushoonetes või päevinäinud jääkruumides peidab viiteid nii ajaloole, ideoloogiale kui ka ühiskonna suhtumisele klubikultuuri.

Loodusele õiguste andmine ja ulatuslikud banaaniistandused, loodushoiu deklaratsioonid turistidele ja elevantkilpkonnade väljasuretamine – Ecuadori looduskeskkonda puudutavad vastuolud avanevad kõige paremini riiki külastades ja selle ajaloo kohta lugedes.

Seitsme maa ja mere taga elasid kord õnnelikult koos majanduskasv ning loodus kogu seal sisalduva rikkaliku floora ja faunaga. Nad elasid õndsas rahus, mida vahendas üks imeline leping, mis suutis kõik nende kunagised vastuolud ja kriisid igaveseks lepitada. Sellest muinasjutulisest lepingust tulebki nüüd juttu.

Õhk, põhjavesi, põlevkivi, fosforiit, marjad, seened – see on looduse ühisvara, mille kasutamist reguleerivad nii kirja pandud kui ka kirjutamata seadused. Viimased kujunevad välja kogukondlikest tavadest, mis lähtuvad kasuahnuse asemel loodushoiust.

Selleks et klaarida müravaidlusi, mille ühel poolel seisavad kontserdikohad ja klubid ning teisel nende naabrid, on võetud mujal maailmas appi agent of change’i põhimõte. Kas sellest oleks kasu ka Eestis ja mis lahendusi see pakuks?

Pilguheit kalanduse ajalukku näitab, et isegi kui inimesed on loodusressursside ammendumist kogenud ja suudavad seda tähele panna, kustub ohutaju mälust paari aastakümnega. Üheks põhjuseks on visalt taanduv uskumus maailmast kui lõputust varaaidast, mille varje võib kohata ka tänapäeva kliimakokkulepetes.

Ehkki kellegi jaoks võib kodupood olla ka Ülemiste keskus, olid (on?) selleks enamasti väikesed keldripoed. Meenuvad talongid, kooperatiivikraam ja defkaglamuur; kodupoodide kvintessents Pääskülas; Paide, Merivälja, Kassisaba, Pelgu ja Muhu kauplused. Ja viimaks muidugi tarbimiskäitumist mõjutav moodne (tasuta) kullervedu.