Külluse ja kasinuse, niisamuti kui askeesi ja hedonismi vahel paistab pealtnäha laiutavat vastuolu. Ometi võib see lähemal vaatlusel osutuda illusoorseks, lausa väljamõeldiseks – seda nii igapäevapraktikates, n-ö filosoofiliselt kui ka näiteks keelest ja kirjandusest rääkides. Mis üldsegi on või peaks olema tänapäevane askees?
Miks jäävad vahel meelde ebaolulised asjad, samas kui õige tarvilikud ei jää üldse? Kuidas mõista loovust ajuprotsesside kaudu? Kuidas saaks nutiseadmetega nutikamalt ümber käia? Milles trumpab inimene (veel?) tehisintellekti üle? Kas teadusmaailmas on kohta patriotismile?
Üks oli kohe algusest peale kindel: me ei puuduta selles intervjuus poliitikat, ka kultuuri- ja teatripoliitikat mitte. See pole meie huviobjekt! Ometigi ei takistanud see vestlemist nüüdisajast ja tänapäeva teatrist.
Sotsiaaldemokraatia kriisist sotsiaaldemokraadiga. Kas parempopulismi tõusuvees hakkab oma aega ära elama ka demokraatia? Kust otsida lahendusi ja mida teha seni, kuni lahendust ei paista?
Filmimees ja Ööülikooli loengusarja ellukutsuja opereerib kõiki filme ja saateid tehes põhiliselt kolme küsimusega: mis on reaalsus, mis on teadvus ning kes on inimene?
Legendaarne telemees ja „Prillitoosi” alusepanija leiab, et Eesti pensionäride jaoks on ise hakkama saamine nagu mantra – kõik tahavad olla rõõmsad, jaksata ja iseendaga toime tulla. Ent lõpuks on ikkagi omad need, kellele sa korda lähed ja kes su eest hoolt kannavad.
II pensionisamba sisuline kaotamine mõjutab esmapilgul peamiselt meie kõigi individuaalsed võimalusi inimväärseks elusügiseks. Aga lisaks on maailm täis näiteid, kus majanduslikesse raskustesse sattunud inimhulgad teevad olukorra paranemise lootuses poliitilisi valikuid, mis ühel hetkel võivad löögi alla seada juba ühiskondlikud kokkulepped ja vabadused laiemalt.
Saleverest Estoniasse, välismaale ja tagasi – Mart Kangro räägib oma uue soololavastuse „Enneminevik” valguses lapsepõlvest maal, oma elust tantsija ja lavastajana ning teatrist kui suurepärasest vasturohust digitaalsusele.
Kas Eda Ahi on esmajoones diplomaadist (noor) (nais)luuletaja, auhinnatud kirjanik, kobakäplusega leppiv värske lapsevanem või loomepiinadeta tõlkija?
Taasiseseisvunud Eesti eduloo varjuküljeks on sajad kummituskülad, lagunenud peresuhted, alkoholisurmad, kaugtöö Soomes, üksindus, häbi. See intervjuu on teekaart ilmajäetuse mõistmiseks.
Sellest, mis juhtub, kui riiki hakatakse juhtima nagu omavalitsust, ning miks on Euroopa praeguses poliitilises olukorras „paadi kõigutamine” eriti ohtlik, aga ka viisakusest ja tõest, kiusust ja tervistava tülitsemise vajalikkusest.
Sellest, kas eesti keel ja meel vajavad kaitset, kellele on olulised auhinnad, miks on tähtis teada ja mäletada oma perekonnalugusid ning kuidas eemalduda getost.
