Filmimees ja Ööülikooli loengusarja ellukutsuja opereerib kõiki filme ja saateid tehes põhiliselt kolme küsimusega: mis on reaalsus, mis on teadvus ning kes on inimene?
Legendaarne telemees ja „Prillitoosi” alusepanija leiab, et Eesti pensionäride jaoks on ise hakkama saamine nagu mantra – kõik tahavad olla rõõmsad, jaksata ja iseendaga toime tulla. Ent lõpuks on ikkagi omad need, kellele sa korda lähed ja kes su eest hoolt kannavad.
II pensionisamba sisuline kaotamine mõjutab esmapilgul peamiselt meie kõigi individuaalsed võimalusi inimväärseks elusügiseks. Aga lisaks on maailm täis näiteid, kus majanduslikesse raskustesse sattunud inimhulgad teevad olukorra paranemise lootuses poliitilisi valikuid, mis ühel hetkel võivad löögi alla seada juba ühiskondlikud kokkulepped ja vabadused laiemalt.
Saleverest Estoniasse, välismaale ja tagasi – Mart Kangro räägib oma uue soololavastuse „Enneminevik” valguses lapsepõlvest maal, oma elust tantsija ja lavastajana ning teatrist kui suurepärasest vasturohust digitaalsusele.
Kas Eda Ahi on esmajoones diplomaadist (noor) (nais)luuletaja, auhinnatud kirjanik, kobakäplusega leppiv värske lapsevanem või loomepiinadeta tõlkija?
Taasiseseisvunud Eesti eduloo varjuküljeks on sajad kummituskülad, lagunenud peresuhted, alkoholisurmad, kaugtöö Soomes, üksindus, häbi. See intervjuu on teekaart ilmajäetuse mõistmiseks.
Sellest, mis juhtub, kui riiki hakatakse juhtima nagu omavalitsust, ning miks on Euroopa praeguses poliitilises olukorras „paadi kõigutamine” eriti ohtlik, aga ka viisakusest ja tõest, kiusust ja tervistava tülitsemise vajalikkusest.
Sellest, kas eesti keel ja meel vajavad kaitset, kellele on olulised auhinnad, miks on tähtis teada ja mäletada oma perekonnalugusid ning kuidas eemalduda getost.
Moodsa ühiskonna infoorgia, loominguline pohmelus ja kaosest korra loomine – mustvalget pildikeelt armastav režissöör sõnastab oma loomingut ja mõistatab, milliseid siirdeid filmikunst väljapoole peaks ajama.
Kui emotsionaalne tohib olla kodanikuaktivist? Ühiskondlikult turbulentsel ajal kodanikuaktivismi puhangute üle reflekteerides pole pääsu ka SAPTKist, hõberemmelgast ega parteikoosolekutest.
Mida on rohkem inimesel, kes loeb palju, ja mida on rohkem riigil, kus kirjandus on au sees? Uhketest ja südamega sõnadest, viimastest lindudest, kes julgevad jääda, ning sellest, kuidas mitte minna poliitikasse.
Oma igapäevaelus ei pea tavaline inimene mõtlema, kuidas ta punktist A punkti B liigub või kas ta pääseb sisse olulistesse avalikesse asutustesse. Ühiskond koosneb aga erinevatest rühmadest, mille vaheline sidusus määrab tegelikult ühiskonna ja kultuuri jätkusuutlikkuse ja tervise laiemal tasandil.