Müürileht

Viimase aasta jooksul on saanud tugevasti räsida just inimeste vaimuelu. Uurime, kuidas näeb kiriku rolli kriisist väljumisel Eesti katoliku kiriku pea Philippe Jourdan.

Eesti tänavakunst vajab rohkem hulle ideid ja julgeid tegijaid, et inimestel oleks porises ja hallis linnaruumis ringi liikudes põhjust ka pilku kõrgemale tõsta.

Kui Eesti otsiks oma alternatiivstaari, siis Mihkel Kleis oleks selle saate tugev favoriit. Elu, mis on möödunud ühtviisi süntesaatori, trummide, DJ-puldi ja lõuendi taga, on kui kiirkõnd läbi viimase paarikümne aasta kohaliku alternatiivkultuuri.

Eestis pole olnud normaalset vaba ajakirjandust. Meil puudub iseseisev kodanikuühiskond. Kõik vähegi olulised avalikud konkursid on Eestis ette ära otsustatud. Ahto Lobjaka diagnoos Eesti ühiskonna kohta kõlab kohati karmilt ja šokeerivalt, ometi on ka tema nõus, et kahe-kolmekümneaastase demokraatia kohta oleme väga heas kohas.

Kuidas leida kirjaniku ja lugejana tasakaalu ajastu ja ajatu, üksinduse ja koostöö, sümboolse ja argise vahel? Millest on praeguses eesti kirjanduses puudus? Kas ja kuidas hoida autori isikut lahus tema loomingust?

Müürilehe demokraatia teemalisest märtsinumbrist leiab usutluse pikaaegse kolumnisti ning poliitikavaatleja Ahto Lobjakaga, kelle osalusmuskel on küll väsinud, kuid kriitikameel endiselt vahe.

Kuidas õigustada oma valikuid, isegi kui on ilmselge, et need nõuavad suuri kompromisse ja üha absurdsemaid ettekäändeid. Ants Lauteri noore lavastaja preemia laureaadi südamel on nii moraalsed dilemmad, poliitiline teater kui ka sapised inimesed.

Tööturul toimuvad 21. sajandi tehnoloogilisest arengust tulenevalt kiired muutused ja ühiskondliku heaolu seisukohast on võtmetähtsusega see, kuidas töötajad suudavad nende muutustega kaasas käia ning riik ja tööandjad neile selleks tuge pakkuda.

Töö, eraelu ja looming, privaatne ning avalik võivad kõik olla siirdatud üheks suureks ja pikaajaliseks kunstiteoseks, nagu tõestab Flo Kasearu viimase kümne aasta tegevus.

Mikita mütopoeetilised esseed eestlusest, digimaailma plahvatus ja NO99 „Ühtne Eesti suurkogu” on vaid mõned märksõnad, mis teistkümnendatest kaasa võtta. Arutame „Plekktrummi” saatejuhiga, kas üks raamat suudab tõsta huvi eestluse vastu, kas tehnoloogia teeb kultuuri paremaks ning kas kunst saab mõjutada ühiskonnas toimuvat.

Kuidas alustada uue teatriga ääremaastunud Eestimaa südames, mil viisil orienteeruda metsikul ajal ning kust kasvab publik lavastustele, mida veel pole. Saaremaalt pärit noor lavastaja sõnastab oma kogemust ja püüab kujutleda tulevikku.

Juba vanarahvas teadis üsna hästi, et lapsed on oma vanemate nägu, aga neil ei olnud päris täpselt aimu selle põhjustest. Edasises tulebki appi geeniteadus, millel on ka tulevikumeditsiinis oma (väga tähtis) roll.