Müürileht

Mõnes tavalises eesti peres õmbles vanaema, õmbles ema, õmbles tütar, kudus ja heegeldas takkapihta. Mõnes teises ei tehta varrastel ja heegelnõelal vahet. Ometi on igaühel midagi, mida ta ise teeb. Süüa. Remonti. Rapsib aias…

Kodu võib osta. Kodu võib lasta projekteerida. Kodu võib ehitusfirma püsti panna. Enamasti kaasneb sellega aastakümnetepikkune laenuorjus. Kuid kodu võib olla ka kogukondlik looming, mis valmib prügikastist leitud materjalidest, võimestab tegijaid ja on pinnaseks uutele avastustele.

Kahtlemine ja kõhklemine võib olla mõneti edasiviiv, ent kui see muutub halvavaks, võib leida end tihnikust. Milline võiks olla üks võimalik teekaart, et loomingulisi kahtlusi leevendada?

Isetegemisest võib saada sund, mis paneb näpud sügelema ega lase öösiti magada. Tegemist on harvaesineva sõltuvushäirega, mis mõjutab isetegija lähedasi ja mõjub tarbimisvaimustuses ühiskonnas jätkuvalt šokeerivalt. Üks sõltuvuse küüsi langenud isetegija annab aru. 

Oleme õppinud ühiskonnana selgeks, et vanemaealisi või teise nahavärviga inimesi on kohatu osatada. Äkki võiks järgmiseks sammuks olla rohkem kaasavat kõneviisi vanemluse teemal?

Eesti vanasõna „rääkimine hõbe, vaikimine kuld” näib olevat tänapäeva üha valjenevas ühiskonnas aegunud. Maailm on kujundatud ekstravertidele, kelle kõrval jäävad tasasemad hääled kuulmata. Vaikuses võib aga nii mõnigi kord peituda jõud.

Kuidas „palju rohkem pohhui” mind päästis.

Nutitelefon on kui keha pikendus: see mõõdab samme, tuletab meelde, millal päevad algavad, ja annab märku, kui veresuhkru tase langeb. Ekraaniaeg venib järjest pikemaks, põhjustades hakitud kohalolu ja hingehädasid. Leidub aga ka inimesi, kes on nutitelefonidele selja keeranud. 

Kuigi täiskuud saadavad lood libahuntidest ja selle mõjust meie käitumisele, pole seda teaduslikult lõpuni tõestatud. Ometi oleme temast lummatud.

Ööune päeva peale mitmeks väikeseks osaks jaotamine olevat cheat code, et kultiveerida loomingulisust ning tagada rohkem tegusat ärkveloleku aega. Nädalane eksperiment neljafaasilise unega osutus imekauniks läbikukkumiseks.

Tööstusrevolutsioon oleks nagu möödas, kuid paistab, et ühiskonna ja une suhe on endiselt kusagile 19. sajandisse jäänud! Selles ühiskonnas on eelisseisus varajased ärkajad, samas tõstetakse kilbile produktiivseid indiviide, kes praalivad, kui vähe aega nad magamise peale raiskavad. Ehk oleksime aga sootuks õnnelikumad, kui saaksime toimida omaenda sisemise kella järgi?

Meeste omavaheline sõprus on sajandite jooksul õilmitsenud õllehämus, kus roppused vahelduvad kaelustamiste ja patsutustega. See on sedalaadi sõprus, mis nõuab paljudelt meestelt karakteriloomet ning oma tundeelu mahasurumist.