Müürileht

Televiisor on muutumas toanurgas vilkuvaks esemeks, mis leevendab infonälja asemel üksindust ja vaikust. Meeleolu tekitamiseks piisab nii mõnelegi teleekraanil praksuvast tulest või tunde kulgevast rongisõidust.

Seenelkäimise funktsioon ei ole tänapäeval enam esmajoones praktiline, vaid pigem hedonistlik, isegi meditatiivne. Aga kui seenele lähemalt otsa vaadata, siis kas tegemist on üldse taime või äkki hoopis loomaga? Ja lõppeks, kuidas peab seen vastu antropotseenile?

Käelisel tegevusel on tervistav toime. Teaduslikult on tõestatud, et see aitab peletada eemale negatiivseid emotsioone, stimuleerida aju ja suisa tugevdada immuunsüsteemi.

Kudumine nähtusena seostub ühtaegu nii maavillasuse ja kõige muu kodusega kui ka glamuurse ja (kõrg)moodsaga, minevikulise ja tänapäevasega, lääne ja idaga. Nõnda sõltub kontekstist seegi, mis pilguga vaatame näiteks 21. sajandi Eestis – kas siis isiklikus või avalikus ruumis – kuduvat isikut!

Uni kui vastuhakk, uni kui kaitse, uni kui vale, uni kui surm. Vaatame läbi H. P. Lovecrafti kosmilise tühisuse kaleidoskoobi, mida on või pole ühist košmaaride nägemisel ja uueks inimeseks saamisel.

Hirm on lahutamatu osa inimkogemusest, olles ühtaegu nii paralüseeriv, kuid teisalt ka hädavajalik reaktsioon. Selleks et hirmuga sõbraks saada ja päriselu õudustega toime tulla, on oma roll ka õudusjuttudel ja -filmidel.

Mis ühendab Jeesust Vargamäe Andresega ja Oblomovit vanajumalaga? Millal puhata, millal teha tööd ja kuidas hoiduda läbipõlemisest?

Kui kodust on saanud kontor ning tööle jalutamine tähendab marsruuti magamistuba-köök-elutuba, suureneb igatsus ka päriselt tööle minemise järele. Mida me neil kunagi iseenesestmõistetavatel hommikutel küll kogesime?

Tehnoloogia võidukäik ja isiklikud lubadused pakkuda oma lähedastele rohkem aega kui pidevalt rüganud põlvkonnad enne meid, ei ole kahandanud meie töötunde, vaid muutnud pigem meie arusaama tööst. Kuidas luua uus töömaailm, mis oleks mõistlik kõigile?

Intuitsiooni vastandatakse tavapäraselt kõigele ratsionaalsele ning ka selle toimimist ei omistata tavakeeles mitte ajule, vaid näiteks südamele (südamehääl) või üldiselt kõhule (kõhutunne), lisaks ei tegelevat sellega ükski viiest teadaolevast meelest (vaid hoopis kuues või seitsmeski). Aga äkki on intuitiivsus hoopis üks inimaju väga ratsionaalne funktsioon?

Lumehelbekese aatomistruktuuri on kodeeritud sisse hirm ebaproduktiivsuse ees, rahulolematus iseendaga ning segadus tuleviku pärast. Mida ette võtta, et edukultusele orienteeritud ühiskonna räitsakate karjääriredelile langemine pehmemaks teha?

Miks on keeruline korvi saada ning kuidas harjuda mõttega, et nii naised kui ka mehed tohivad kohtamise käigus ühtmoodi algatust üles näidata?