Tavaliselt öeldakse kloostrisse minnes lahti kõigest maisest, kuid materiaalse vormi võib võtta ka vaimne. See on lugu ema Kseniast, kes arhiveeris oma kloostri eluruumis mälestusi.
Inimlik vajadus turvatunde järele püüab lakkamatult püsitut püsivaks muuta, ent jäigalt olemasoleva külge klammerdudes ja kõige kaduvust tunnistamata kaotame kontakti kõige olevaga.
Igatsus ongi Ristikivi „kahte harusse kasvav puu”, kummaline nähtus, mis kisub meid ühelt poolt ikka edasi, tundmatusse ja kaugusse, ning siis jälle koduse rahu ja vaikuse poole. Aga mis saab siis, kui enam midagi igatseda polegi?
Kui elu muutub liiga suureks ja intensiivsused voolavad üle, siis tuleb vaadata, kuidas popkultuur saaks siin aidata oma tuppa tõmbuda.
Uinak on puhkuse kui kategooria väikseim üksus. Selleks pole vaja ei raha ega ka kuigi palju aega, vaid natuke harjumust ja tukastamisega kaasnevat rahulolu.
Valu mäletamine aitab ära tunda sarnaseid hoiatavaid mustreid, mis viisid haiget saamiseni, ent see võib kinnistada ka ohvrirolli, mis otsib sageli päästikuid valel ajal ja vales kohas. Soovist valu ümber tajuda sünnib aga kättemaksuhimu.
Noor ema on üks huvitav karakter – nalja ta ei mõista, samas võib tunda ületamatut uhkust väikeste asjade üle. Lapsevanemaks olemine muudab elulähedasemaks, rahulikumaks ning mõõtmatult empaatiliseks.
Värskel lapsevanemal tekib aeg-ajalt õigustatult küsimus, et milleks see kõik? Millal saab naasta normaalsusesse ja tagasi oma individuaalse vabaduse?
Selge see, et pingelises olukorras pisara poetamine võib olla täiesti omal kohal ja tarvilik, aga mida teha „ekspertidega”, kes teavad alati sinust paremini, mida sa tegelikult mõtled ja tunned?
Emotsionaalselt tasakaalus paarisuhtes lapitakse tekkinud konflikte koos, seistakse oma vajaduste eest ning väljendatakse varakult oma ootusi. Paraku sisenetakse suhetesse sellise eesmärgi saavutamiseks sobimatu oskuste pagasiga.
Kuidas võiksid tuua meie käitumismustritesse positiivseid muutusi hoolikalt läbimõeldud, kuid mitteagressiivsed arukad sekkumised?
Meeleoluhäired käivad sageli käsikäes seedeprobleemidega ja vastupidi. Uus teadusharu toitumispsühhiaatria otsib võimalusi, kuidas luua toitumisega heaolu ja leevendada vaimu närivaid haigussümptomeid.
