Müürileht

Märtsis esimest juubelit tähistav Rahvaalgatusveeb pole Eesti demokraatiat veel tulevikku viinud. Viie aasta jooksul toimunud kohtumisi algatajate ja seadusandja vahel võiks nimetada eri kultuuride põrkumiseks, kus alles otsitakse ühist keelt.

Sellest ajast saati, kui ma mäletan, et minus tekkis huvi poliitika vastu, olen ma selles ikka alati pigem pettunud olnud. Lünklikust sotsiaalsüsteemist kuni jätkusuutmatu keskkonnapoliitikani. Kõigest sellest hoolimata ei ole ma aga siiski kunagi pettunud demokraatias.

Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab kokku kahe möödunud nädala (14.02–28.02) olulisemad sündmused välispoliitikas. Seekord on juttu Ukraina oligarh Medvetšukist, Kreeka ülikoolide asüüliseaduse tühistamisest, Lukašenka ja Putini kõnelustest Sotšis ja Nord Stream 2-st.

Ah, küll kirjutaks! Kui ainult need kurjad inimesed minu istumise alust sulaliimiga kokku ei oleks määrinud! Kui koer ei hauguks! Kui ei segaks poliitika, uudised ja loodetuul!

Talv on kindlasti parim aeg kirjutamiseks, pole enam tüütuid suvekohustusi. Külalisi vastu võtma ei pea, lapsed on koolis, inimesed on tööl. Rannad on taas tühjad, nagu ka metsarajad. Saab piiluda iseenda sisse.

Miks vahetada ülikond matkasaabaste vastu, mis on e-spordil ühist tavalise spordiga ja mis väljakutsetega seisab silmitsi võttepaigaotsija.

Vabakutselise kultuuritöötaja panus SKTsse on sisuliselt olematu ning karjääriredel võib osutuda illusiooniks, kuid on mõned (tingivad) märksõnad ja eeldused, mis siiski hoiavad mängu käigus.

Skandinaavias leiba teeninud Eesti Kalevipojad on juba praegu paljude oma kolleegide töökeskkonda ohutumaks muutnud. Nende kogemuse tõttu on teisenemas arusaam normaalsest töönädala pikkusest, aga ka perekondlikest rollijaotustest.

Valitsus on vahetunud ja elu sotsiaalmeedias jälle üksluiseks muutunud – see annab koos pandeemia jätkumisega laialt aega igavikuliste teemadega tegelemiseks ja inimloomuse põhjatusse olemusse süüvimiseks.

Jõukad ühiskonnad kipuvad õnnetuks jääma. Esialgu paradoksaalsena näiv väide ei ole seda teps mitte, kui märgata, et jõukaks on teinud ühiskondi tihti just selline töö, millel puudub selle tegijate jaoks suurem tähendus.

Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi memo võtab seekord kokku kahe möödunud nädala (31.01–14.02) olulisemad sündmused välispoliitikas. Seekord on teemaks riigipööre Myanmaris, Venemaa ja Euroopa Liidu jäised suhted, ajakirjandusvabaduse kadumine Ungaris ja Türgi tudengite protestid.

Streigiõigus Eestis ei ole maailma heldeimate ega ka piiravaimate hulgas, ometi on meil domineerinud pikalt arusaam, et töökas ja kannatlik eestlane ju ei streigi. Samas on mitmed tänapäeva tööelu enesestmõistetavad põhimõtted saavutatud just varasemate streikide tulemusel.