Müürileht on Eesti nüüdiskultuuri ja kaasaegseid mõttevoole kajastav väljaanne, mis ilmub igakuiselt tiraažiga 4500 eksemplari.
Teisipäeval, 26. märtsil kell 11.30 (GMT+1) algab Europarlamendis plenaarhääletus, mille tulemusel võib internet põhjalikult muutuda. Parlamendil tuleb kinnitada või tagasi lükata direktiiv autoriõigusest digitaalsel ühtsel turul.
Digimaailma infovirvarri keskel on sündinud JOMO, õnnis hetk, mil julgeme külma südamega juhtme seinast välja tõmmata, ja tema vennas FOMO, kes tirib meid millestki olulisest ilmajäämise hirmu musta auku.
„Ei ole kurvemat vaatepilti kui ülikooliharidusega kolmekümneviiesed või viiekümnesed, kes närivad tühja pilguga, säde kustunud silmist, ekraani ees püüdlikult närimiskummi: film ja televisioon on vaimule samamoodi sisutu närimiskumm nagu raadio kõrvadele.”[1] – Henri Peyre, Yale’i ülikooli professor, 1944
Me ujume nagu vaalalised info-ookeanis, läbides pikki vahemaid, et süüa digitaalset planktonit. Mis juhtub aga siis, kui meie keskkonda satub suur hulk sünteetilist prügi, mida me ei suuda enam filtreerida ja seedida?
Voogedastusplatvormidel ristub kuulaja autonoomia algoritmide anonüümsusega. Playlist kui neil platvormidel domineeriv formaat osutab inimfaktori tarvilikkusele isegi tehisintellektist küllastuvas maailmas.
Gamergate on hirmutav pilguheit sellesse, milline näeb välja üks virtuaalmeediumi vahendusel sündinud primitiivne hõimukogukond, kuhu moodne ühiskond on praeguste tendentside jätkudes tervikuna naasmas.
Hiinas pannakse praegu paika jälgimisühiskonna vundamenti. Avalikkusele müüakse siiruse ja usalduse egiidi all düstoopilist plaani. Tulemuseks on inimõigusi ohtu seadev mäng, kus madalate punktidega kodanikele võivad jääda ühel hetkel suletuks nii riigipiirid kui ka riigisiseste rongide uksed.
Nutiajastul on kiusamine kolinud osalt võrku, kuid põhjused, toimepanijad ja sekkumisviisid on jäänud samaks. Seejuures ei küsi küberkiusamine sugu ega vanust.
Facebook ja Instagram on Z-põlvkonna jaoks kodused keskkonnad, kus suheldes ja sisu jagades läheb mõnikord kaduma ka teismeliste pärismina. Tagajärjeks on depressioon, meeleoluhäired ja katkine minapilt.
Küberruumis toimuv pidev ideede, sümbolite ja tekstide remiksimine ehk kultuuriline kannibalism tekitab oma võitjad ja kaotajad. Z-generatsiooni kui digiühiskonna pärismaalasi vaadatakse sestap kord ihalevalt, kord põlastusega.
Neil on Elu24-s ja Delfis oma tag’id, tuhanded pisikesed fännid tunnevad nad tänavatel ära ja tahavad autogramme, nad on uue kooli arvamusliidrid, neid kuulatakse ja jäljendatakse, aga neil ka on, mida öelda.
Z-generatsiooni omavaheline kommunikatsioon on järjest visuaalsem. Nende suhtluskeele üks põhiühik on meem, mille jagamine, loomine ja lahtikodeerimine pakub olevikuhetke täitvat naudingut.
