Müürileht

Milles seisneb Sirje Runge projekti „Suur armastus / Kaunis lagunemine” mõte? Mis muudab lagunemise kauniks? Loodusseaduste ja majandusloogika ümberpööramine. Majandusloogika lagunemine on ülev. Kui kõik läheb plaanikohaselt, ei jää „Suurest armastusest” järele mitte midagi.

Üheksakümnendatel laulatatud kommertsfotograafia ja kunsti abielu näib isegi digiajastu lastele kui miski cool, ajatu ja energiline.

Viimastel aastatel on Eestis tekkinud mitmeid uusi eraalgatuslikke galeriisid. Üks neist on end Tartu Aparaaditehase hoovi sisse seadnud Kogo galerii.

17. juunil avati Kohtla-Nõmmel Eesti Kaevandusmuuseumi Valges majas grupinäitus „Kohanemine kahanemisega”, mis võtab fookusesse meie loodud asjade hapruse ja tegeleb seisundiga, mida kutsutakse kahanemiseks või lagunemiseks.

Möödunud nädalavahetusel toimus Tartus Stencibility tänavakunstifestival, mille raames avati varem ööklubina tegutsenud Turu 21 hoones näitus „Peitus”, mis jääb avatuks veel täna ja homme, 14. ja 15. juunil.

Tartu Kunstimuuseumi teisel korrusel on avatud Kristlyn Liieri ja Kristel Sibula ühiselt kureeritud näitus „Metsikud”. Muuseumi kogudest ja kunstnike omanduses olevatest töödest koosnev näitus taaskonstrueerib 90ndate kunstipildi pöörasust.

Tänavust kevadet normaliseerib näitusemajade avamine. Milline rõõm on astuda sisse Tallinna Kunstihoone kevadnäitusele, tervitada reipalt piletimüüjat, piiluda kaaskülastajaid, teha mõne teose ees maski varjus halvustavat grimassi ja lõpuks isegi tunda rahulolu teatavast näitusetüdimusest.

Kunstil on raske konkureerida õõva ja õudustunde tekitamisel filmide ning pealepressiva tegelikkuse endaga.

Eesti tänavakunst vajab rohkem hulle ideid ja julgeid tegijaid, et inimestel oleks porises ja hallis linnaruumis ringi liikudes põhjust ka pilku kõrgemale tõsta.

Kumus avatud näitus „Terve öö üleval. Reivikultuur lähivaatlusel” tõstatab teemad nagu vastupanuvõimalused kapitalismis, meedia kui masside mobiliseerija ja reivide dionüüsoslik vabaduse potentsiaal.

Kriitik ja kuraator Airi Triisberg leiab, et kui vabakutselistele loovisikutele makstakse õiglast palka – mitte stipendiumeid või litsentsitasusid –, siis lahenevad väga suures ulatuses ka sotsiaalkaitse probleemid.

„Praegu on üldsegi selline tunne peale tulnud, et mulle meeldiks olla vokalist mingis eriti tihkes ja agressiivses hardcore bändis, aga praktiliselt võimatu on leida inimesi, kellega koos midagi niisugust teha," mõtiskleb fotograaf ja muusik Alan Proosa.