Müürileht

Kodu kujutatakse ja kujutletakse sageli kui „linnupesasarnast” paika. Romantilise nägemuse üks osa on ka täielik vabadus ise olla ja ise teha ehk „oma tuba, oma luba”. Paljus on privaatne kodu siiski illusoorne, sest ikka ja jälle on ühiskond sellesse oma ideede ja normidega sekkunud. Teisalt ei ulatu idee privaatsest kodust sugugi ürgaega.

16.–19. augustil toimus juba kaheksandat korda üle Tartu linnafestival UIT. Tänavu oli teemaks „Linnapausid”, mis keskendus tühermaadele ja tühimikkudele, aladele, kus ei ole mitte midagi, mis on üleminekufaasis või millel puudub otsene eesmärk.

Kui postkoloniaalne vaade näeb nõukogudeaegsetes suurtes aianduskooperatiivides apoliitilisi kartulikasvatajaid, siis kohapeal pilku teritades võib keskkonnakriiside ajastul leida eest väärtusliku tasase vastupanu algeid.

Möödunud nädalal toimunud UIT festivali fookuses olid Tartu linnapausid. Need on üleminekufaasis ja taltsutamata paigad, mil esmapilgul ei tundu funktsiooni olevat, kuid ometigi on neil väärtus sellistena nagu nad on.

16.–19. augustil toimub Tartus juba kümnendat aastat linnaruumi mõtestamisega tegelev kunstifestival UIT. Festival teeb koostööd nii kohalike kui ka väliskunstnikega, pakkudes elanikele võimalust näha oma linna uuest vaatenurgast ja elavdada linnaruumiteemalisi arutelusid. Tegemist on haruldase nähtusega, millel on olnud tajutav mõju Tartu linnakeskkonnale.

Lugu sellest, kuidas ööbussid lõpuks ka Tallinnasse jõudsid ning kuidas need ei lõhnanudki ei okse ega ka arbuusiviina järele.

Eesti paviljoni kutsuti tänapäeva eluasemeturu tingimusi ilmestama ports etenduskunstnikke. Imelik pressienergia varjutas kodususe ja valmistas pettumuse, kuid avamislainete lahtudes tekkis teosega ka päris side.

Linnaruumis ja sisearhitektuuris lokkav monotoonne must pealispind kõneleb ajalugude kustutamisest ja neutraalsuse pretensioonist.

See võib tunduda uskumatu, aga juba kolme kuu pärast on saabumas jaanipäev. Kevade saabumine on sobiv hetk, et vaadata värske pilguga ka ümbritsevat keskkonda ning mõelda sellele, kuidas näeb rohepööre välja väikeses mõõtkavas. Tutvustame Tartu linnaruumis tehtud katsetuste näitel, mida igaüks meist elurikkuse suurendamiseks ära teha saaks.

Tallinn on tegelenud aastakümneid üksnes autokeskse mõtlemise ja planeerimisega, pidades teisi liiklejaid ebaoluliseks. Mida teha, et meie kõige vahetum elukeskkond oleks meeldivam? Et tänavad oleksid koht, kus on hea olla, mitte koht, kust ebamugavusega läbi liikuda?

Olukorras, kus ratturid on Eesti linnaruumis olnud pikalt marginaliseeritud vähemus, pakuvad kollektiivsed rattasõidud võimalust näha sellist tänavapilti, mis võiks tegelikult kehtida igapäevaselt.

Tasub õppida eristama, millal on mittemidagitegemine mõistlik ja millal takistab piduripedaali põhja vajutamine väärt ruumi loomist. Siinkohal ei saa Tammsaaret ega õpetaja Lauri usaldada.