Müürileht

Praegu ehitustegevuseks suletud Putukaväila aladel on toimunud elu varemgi – „tühermaa” on olnud jagatud garaažiomanike ja nende perede, koerajalutajate, koolilaste, eakate, putukate, metsloomade jt vahel. Missugust kaotust tähendavad seesugused keskklassi ja turiste meelitavad arendusprojektid nende teiste jaoks?

Sel nädalavahetusel, 12.–13. oktoobril kutsub Open House Tallinn taaskord avastama Tallinna linnaruumis asuvate hoonete arhitektuuri ja ajalugu ning piiluma kohtadesse, mis enamasti avalikkusele suletud on. Open House Tallinna projektijuht Aleksander Tali räägib, mis neil seekord plaanis on.

Alternatiivklubide eelistus leida endale kodu vanades tööstushoonetes või päevinäinud jääkruumides peidab viiteid nii ajaloole, ideoloogiale kui ka ühiskonna suhtumisele klubikultuuri.

Selleks et klaarida müravaidlusi, mille ühel poolel seisavad kontserdikohad ja klubid ning teisel nende naabrid, on võetud mujal maailmas appi agent of change’i põhimõte. Kas sellest oleks kasu ka Eestis ja mis lahendusi see pakuks?

Ehkki kellegi jaoks võib kodupood olla ka Ülemiste keskus, olid (on?) selleks enamasti väikesed keldripoed. Meenuvad talongid, kooperatiivikraam ja defkaglamuur; kodupoodide kvintessents Pääskülas; Paide, Merivälja, Kassisaba, Pelgu ja Muhu kauplused. Ja viimaks muidugi tarbimiskäitumist mõjutav moodne (tasuta) kullervedu.

Selle artikli algidee pärineb Jaak Tombergilt, kes andis tudengitele ülesande kujutada ette, milline näeks välja mõni kindel Eesti paik aastal 2049. Meie suuname oma tähelepanu aga aastale 2100 ning teie ees on eri inimeste nägemused vabalt valitud kohtadest või ühiskonnast üleüldiselt – sellest, millist düstoopiat, utoopiat, üleminekut või vähikäiku me 22. sajandi alguses võiksime kogeda.

Kleepsud, nagu teisedki kunstivormid, võivad tekitada kodanikes viha, aga neid ka värskendavalt raputada. Kas kleebistest avalikus ruumis on saamas epideemia, mille vastu võidelda, või võiks vohamisele hoopis väetist lisada?

Mis väljundid on noortel arhitektidel, et Eestis läbi lüüa, kui arhitektuurivõistlused ei võimalda enam jalgu alla saada?

Vaid mõni päev enne vabariigi aastapäeva ilmusid Tallinna eri paigus reklaamtahvlitele kaadrid hävinud linnaruumist. See keerutas üles arvestatava tormi –  järgnesid sõnavõtud, mis mõistsid näituse täielikult hukka, kuid kostus ka toetavaid hääli. Istusime neljapäeva õhtul Rebeca Parbuse ja Estookiniga kohvikus maha, et veel 3. märtsini nähtavast näitusest „Hetk” juttu teha. 

Avalikus ruumis silma looja laskmine pole Eesti linnades just kuigi levinud tegevus, samuti ei vaadata sellele kuigi suure poolehoiuga. Ehk vajaks olukord parandamist?

Ruumiloome võib ühiskondlikke ebavõrdsusi leevendada, kuid ka süvendada. Eestit viimasel veerandsajandil iseloomustanud autokeskne planeerimine on põhjustanud pigem viimast, tõugates liikuvusvaesusesse rohkem inimesi kui praegu poleemikat tekitav automaks.

Kodu kujutatakse ja kujutletakse sageli kui „linnupesasarnast” paika. Romantilise nägemuse üks osa on ka täielik vabadus ise olla ja ise teha ehk „oma tuba, oma luba”. Paljus on privaatne kodu siiski illusoorne, sest ikka ja jälle on ühiskond sellesse oma ideede ja normidega sekkunud. Teisalt ei ulatu idee privaatsest kodust sugugi ürgaega.