Müürileht

Juulikuu hilistel päevadel kogunes ühte pisikesse Šveitsi külla tuhandeid anarhiste kõikjalt üle maailma. Lahkhelide, boikottide ja konfliktide kiuste otsiti lahendusi 21. sajandi probleemidele.

Jaapanis elav Iie-Mall Püüa kirjutab Kosmpoliidi rubriigis eestlaste ja jaapanlaste erinevustest ja sarnasustest emotsionaalsel tasandil.

Olen olnud viimased kümme aastat radikaalne vasakpoolne. Neist esimesed viis elasin Eestis ja pärast Londonis, õppides tundma kaht täiesti erinevat poliitilise maailmanägemise viisi.

Rahvusvahelised keskkonnaalased vabaühendused mõtlevad erinevate ühiskonnagruppide kaasamisele ning oma liikmete füüsilisele ja vaimsele heaolule, samas kui Eestis tekitab intersektsionaalsuse ja keskkonnakaitse seostamine pigem nõutust.

Kumb paneb tudengit kõrghariduse omandamist põhjalikumalt läbi mõtlema: kas see, kui õpingud on tasuta, või see, kui kraadi eest tuleb välja käia kümneid tuhandeid dollareid?

New York tõmbab ligi kõrgete sihtidega inimesi ning hirm läbikukkumise ees asendub õige pea võistlusliku hasardiga. Olmelist hakkamasaamist vürtsitavad aga filmilikud seigad ja ootamatud kohtumised maailma keskpunktis.

Juttu tuleb sellest, kuidas filmides nähtu mõjutab kuulsaid kunstikohti päriseluski üles otsima, aga ka sellest, et kunstikogemus ja reaalne erinevad teineteisest alati. Turistid võivad ju tobedavõitu olla, aga külastada Roomat ilma Colosseumi nägemata oleks sama hea kui külastada Hundisilmat ilma Savisaart nägemata.

Talvekuudel, mil Hispaania saartel Atlandi ookeanis karnevali peetakse, otsustasid Kaur ja Aljona purjereisile minna. Kaur, kes on purjetanud alates sellest, kui tema esimene vene kummipaat koos mootoriga Lada pagasiruumi mahtus, hakkas kapteniks, ning rannaliiva avamerele eelistav Aljona võttis madruse rolli.

Lugu sellest, kui heaoluühiskonna ettekirjutatud reeglid panevad ostma üheotsapiletit kohta, kus raha pole põhielement, kus saab olla vaba ning osaleda revolutsioonis iseenda rutiinsete mõtete vastu.

Brasiilia karnevalid on igal aastal toimuvad pidustused, mil kogu riik on haaratud pooleteise kuu pikkusesse tantsu- ja trallirohkesse karnevalilumma. Mis on sambakirg? Mis teeb selle nii ahvatlevaks eurooplastele ja kuidas näiteks eestlane seda mõistab? Kumb on siiski karnevalil olulisem – kas keha või selle kunst?

Kui jutt läheb meelemürkidele ja nende riiklikule reguleerimisele, armastatakse tuua positiivseks eeskujuks Portugali, riiki, kus kanged uimastid ja üledoosid olid veel lähiminevikus peaaegu iga leibkonda väga lähedalt ja valusalt puudutanud probleem.

Aet Annist kirjutab Vikerkaares 7/8 2016 ulgueestlastest, kelle kogemus Eestiga ei pruugi ühtida riigi edukuvandiga. Välismaale kolimine muudab aga suhted oma riiki ning iseenda (rahvuslikku) identiteeti keerulisemaks.