Müürileht

„Mis saab siis, kui meid enam ei ole?”. Lavastaja Kirill Havanski, autorid Kirill Havanski, Maria Paiste ja trupp, kunstnik Riin Maide, valguskunstnik Aleksandr Mirson, helikunstnik Markus Palo, plakatikunstnik Elo Vahtrik. Laval Ilo-Ann Saarepera või Kirill Havanski, Grete Jürgenson (Rakvere Teater), Maria Paiste, Ekke Hekles ja Johannes Richard Sepping. Esietendus 14. aprillil Tartu Uues Teatris.

23. ja 24. novembril etendub Paide teatris Barbara Lehtna lavastatud nüüdisooper „Monstera Deliciosa”. Tegu on Eesti-Läti koostöölavastusega, mille dramaturg on Linda Krumina ja helilooja Līva Blūma. Kohtume Barbaraga kuus päeva enne Läti esietendust – Barbara sõnul elab ta parasjagu teatris.

17. oktoobril esietendub tantsu- ja etenduskunstniku Rene Kösteri ja kümne noore koostöös loodud lavastus „Transcendentia”, mis teeb etendajate isiklike lugude kaudu kummarduse kväärkultuurile. Mis on aga need personaalsed teemad, mida laval jagama hakatakse? Lasime seitsmel noorel lühidalt avada enda karakterit või ideed, mille kallal nad on töötanud.

„Teoreemis” on kõike, mida 60ndate kontrakultuur endas kandis: vasakpoolseid statement’e, religioonimänge pühalikkusega, seksuaalrevolutsiooni ning hulganisti ambivalentsust ja vastuolusid.

jefferson ja hamilton olid omal ajal natuke rohkem räpiskeenes sees kui suburg ja koidula – aga veits võib neile andeks ka anda, sest parajasti ehitati kohalikku feminismi üles jne.

Mu lemmikosa Von Krahli „Melanhooliast” oli see minutine vaikus pimeduses, millesse publik pärast lõppu tardus. Ja Edith Karlsoni lavakujundus.

Z-generatsioonil ei jää peale woke-olemise midagi muud üle. Põlvkonna muresid püüdis noortepärases võtmes peegeldada VAT Teatri lavastus „Woke ja vihane”.

Paide Teatri "Lahinguväli" on hea näide sellest, kuidas suurte teemadega saab tegeleda nii, et ka pretensioonikuse vastu allergiline vaataja ei kohku.

Dramaturg Laur Kaunissaare on mõelnud, et ehk tasuks Eesti puhul läbi arvutada ja kaaluda võimalus, et siin toimiks sama vabakutseliste loovisikute süsteem nagu Prantsusmaal, mille põhimõte on, et kultuur on ühiskondlik erand.

Paide Teatri lavastus „Labürint” on mõeldud kogemiseks ühele inimesele korraga tema enda valitud asukohas, nii et tegelasi on kaks: kõrvaklappidest kostev jutustaja ja jalutav kuulaja.

„Tulevik on alati tume ja see ei ole mitte ahastava viimsepäeva prohveti hüüe kuristiku järsult servalt, vaid loomulik olukord, paratamatus, milles pole midagi negatiivset,” arvab lavastaja Jan Teevet.

Kuidas õigustada oma valikuid, isegi kui on ilmselge, et need nõuavad suuri kompromisse ja üha absurdsemaid ettekäändeid. Ants Lauteri noore lavastaja preemia laureaadi südamel on nii moraalsed dilemmad, poliitiline teater kui ka sapised inimesed.