Müürileht

Istume Von Krahli teatri uue trupiga sauna eesruumis ja arutame pühapäevamaa igatsuse, mullistumise, infantiilsuse, infomere ja loomingulise vabaduse üle. Tere!

Hakkavad veskit ehitama, taevas kukub alla, vesi neelab maa. 

Müürileht külastas Tartu Uue Teatri kultuurikuurorti Hungerburg ja nüüd on aeg sellest raporteerida. 

„Rahamaa”, Eesti Draamateater. Autor Mehis Pihla, lavastaja Hendrik Toompere jr, helilooja Maria Faust, kunstnik Kristjan Suits, valguskunstnik Priidu Adlas, videorežissöör Ove Musting. Mängivad Tõnis Niinemets, Viire Valdma, Gert Raudsep, Markus Luik, Karmo Nigula, Inga Salurand, Nikolai Bentsler jt.

Maailm – vähemalt sellisel kujul, nagu seda praegu tunneme – on määratud lõppema ja seda eeskätt inimtegevuse tagajärjel. Ene-Liis Semperi „Nüüd võib sellest rääkida” küsib, millised inimloomuse tahud meile täpsemalt saatuslikuks saavad.

„Mis saab siis, kui meid enam ei ole?”. Lavastaja Kirill Havanski, autorid Kirill Havanski, Maria Paiste ja trupp, kunstnik Riin Maide, valguskunstnik Aleksandr Mirson, helikunstnik Markus Palo, plakatikunstnik Elo Vahtrik. Laval Ilo-Ann Saarepera või Kirill Havanski, Grete Jürgenson (Rakvere Teater), Maria Paiste, Ekke Hekles ja Johannes Richard Sepping. Esietendus 14. aprillil Tartu Uues Teatris.

23. ja 24. novembril etendub Paide teatris Barbara Lehtna lavastatud nüüdisooper „Monstera Deliciosa”. Tegu on Eesti-Läti koostöölavastusega, mille dramaturg on Linda Krumina ja helilooja Līva Blūma. Kohtume Barbaraga kuus päeva enne Läti esietendust – Barbara sõnul elab ta parasjagu teatris.

17. oktoobril esietendub tantsu- ja etenduskunstniku Rene Kösteri ja kümne noore koostöös loodud lavastus „Transcendentia”, mis teeb etendajate isiklike lugude kaudu kummarduse kväärkultuurile. Mis on aga need personaalsed teemad, mida laval jagama hakatakse? Lasime seitsmel noorel lühidalt avada enda karakterit või ideed, mille kallal nad on töötanud.

„Teoreemis” on kõike, mida 60ndate kontrakultuur endas kandis: vasakpoolseid statement’e, religioonimänge pühalikkusega, seksuaalrevolutsiooni ning hulganisti ambivalentsust ja vastuolusid.

jefferson ja hamilton olid omal ajal natuke rohkem räpiskeenes sees kui suburg ja koidula – aga veits võib neile andeks ka anda, sest parajasti ehitati kohalikku feminismi üles jne.

Mu lemmikosa Von Krahli „Melanhooliast” oli see minutine vaikus pimeduses, millesse publik pärast lõppu tardus. Ja Edith Karlsoni lavakujundus.

Z-generatsioonil ei jää peale woke-olemise midagi muud üle. Põlvkonna muresid püüdis noortepärases võtmes peegeldada VAT Teatri lavastus „Woke ja vihane”.