Müürileht

Müürilehe kultuuritoimetaja küsib kümme otsest küsimust, mida kirjutades kaaluda.

Viieteistaastaseks saamise puhul võtsime ette Müürilehe esikaaned läbi aja. Lappasime arhiive, kolasime asjaosaliste mälukoridorides ja märkisime verstaposte.

Sünnipäeva puhul palub Müürilehe toimetus lugejatelt luba nostalgiaradadel ekslevaks jutuajamiseks, mille käigus räägitakse ka säärastel igavikulistel teemadel nagu pangaorjus, meediumite üleküllus, tasuta töötamine ja läbipõlemine.

2022. issanda aasta hakkab otsi kokku tõmbama, mis on teatavasti alati hea ettekääne igasugusteks kokkuvõteteks. Nii vaatame meiegi, mis artikleid loeti Müürilehe veebist lõppeval aastal kõige suurema huviga. Järgneb aasta esikümme.

Faktikontroll on hea näide kiirest ja seetõttu ka ebapiisavast lahendusest probleemile, mille juured ulatuvad palju sügavamale ajakirjanduse ja avaliku ruumi toimimisloogikasse.

Ukraina sõda muutis Kremli jutupunktide edastamise Eestis senisest keerulisemaks. Eesti inforuumi kvaliteedi parandamiseks ja meie riikliku iseolemise tugevdamiseks ei piisa pelgalt Kremli inforelvana kasutatavate telekanalite keelustamisest. Selleks tuleb astuda otsustav samm riigikogu erakondadel, et sõnastada ja hakata levitama Eesti riiklikest huvidest lähtuvaid narratiive.

Kirg Ida-Euroopa kultuuri vastu võib tärgata pealiskaudsetest sammudest, kuid nende astumisel ootab avastamist palju komplekssem ja värviküllasem maailm, nagu arvab endiste idabloki riikide kultuurielu kajastava väljaande The Calvert Journal peatoimetaja.

2021. issanda aastal huvitasid Müürilehe lugejaid nähtavasti enim teravad teemad – klikiti vaktsineerimist puudutavatel lehelugudel ja päevakajalistel intervjuudel, aga kõnetasid ka käsitöö, keskkonnaharidus, Zavood ja „OP”.

Sooline esindatus ühiskonna- ja poliitikasaadetes on Eestis tugevalt meeste poole kreenis. Näited maailmast tõestavad, et võrdsem jaotus on võimalik, kuid selleks läheb vaja juhtkonna tasandi otsust.

Kuigi telereiting võib olla soliidne, siis tänavatel ja salongivestlustes ei hoita ETV kultuurisaatest „OP” rääkides keelt hammaste taga. Kenitlev, lage, veniv või suisa camp – silte, mida saatele lisatakse, on enam kui euro eest.

Kui viimasest põhjalikumast televiisorivaatamise ajast on möödas umbes kümme aastat, võib Eesti telemaastikul toimuv põhjustada mõnevõrra hämmingut, aga loodetavasti võimaldab see ka teatavat antropoloogilist perspektiivi.

Televisioon on läbimas digipöörde esimest arenguetappi. Oleme teel üha kasvava platvormide liidestamise ja ühiskonnaelu süveneva meediastumise poole. Selles olukorras on paslik küsida, kuidas saaks Eesti telekultuur muutuste keerises rahvuse igapäevaelu keskmesse jääda?