15. oktoober 2020
Ajakirjanik või aktivist: õige ja vale otsingul
Mis punktis lõpeb ajakirjandus ja algab aktivism? Ja mis hetkest peaks ajakirjanik ütlema, et stopp, see pole enam see, mida peaksin ajakirjanikuna tegema?
Mis punktis lõpeb ajakirjandus ja algab aktivism? Ja mis hetkest peaks ajakirjanik ütlema, et stopp, see pole enam see, mida peaksin ajakirjanikuna tegema?
Objektiivi ja Uute Uudiste infoväljas ekseldes tekib paratamatult iiveldus. Sellega harjub küll lõpuks ära, kuid soovitud empaatilist ühenduspunkti äärmusparempoolsete portaalide sihipärane kriitiline lugemine ei võimalda.
Koroonakriisi vahendamiseks valis meedia väiksemate teabekildude edastamise ruttu ja hulga kaupa. Tulemus? Arusaamatus, segadus, aegunud info alla mattuv uus teave, seostamata väitekübemed, sõnasõjad. Aeglane ajakirjandus võiks seda kõike muuta.
Kuidas on lood meediavabadusega Eestis? Mida tähendab (ja mida ei tähenda) sõna „arvamusvabadus” ning miks seda nõnda erinevalt mõistetakse? Kas on vaja igasugust jura avaldada? Kas ajakirjanikul tohib olla maailmavaade? Aga meediaväljaandel?
Inimesed upuvad infosse. See seisund on krooniline ja võib tunduda isegi paratamatu. Kuid uppumise vältimiseks saab tundmatus kohas mitte vette ronida, targalt veekogu valida ja ujuma õppida. Igast 21. sajandi infotsunami passiivsest ohvrist võib saada oma inforuumi aktiivne disainer.
On paradoksaalne, et kui kriisiajal on meediaväljaanded auditooriumi tähelepanu keskpunktis, siis sealsamas on vähenenud märgatavalt reklaamiandjate hulk, kellest sõltub praeguse ärimudeli järgi ajakirjanduse elujõulisus.
Eesti suurimas päevalehes on rubriik, mille sisu ei vasta tasakaalustatud ajakirjanduse standarditele. Seda kureerivad ja täidavad peamiselt ühe rahvuskonservatiivse erakonna taustaga autorid, kes propageerivad läbivalt kitsast arusaama perekonnast.
Kui keegi kasutab avalikes aruteludes mõistet „hüsteeria”, võib olla üsna kindel, et tema eesmärk on käsitletavat teemat trivialiseerida ja edasine arutelu sulgeda. Eriti levinud on selline praktika naistevastasest vägivallast rääkides.
Meediamajad on kaotanud globaalsetele võrgustikele oma varasema juhtrolli tõeäris, kontrolli kontakti üle auditooriumiga ning sissetuleku reklaamist. Uueks strateegiaks võiks saada võrgustikulise meediamudeli omaksvõtt ning lugejakeskne ajakirjandus.
Taas hakkab aastaring täis saama ja jällegi on aeg küps põhjalikeks meenutusteks, kokkuvõteteks, spekulatsioonideks ning järeldusteks. 2019. aasta loetumate veebiartiklite seast leiame nii päevakajalisemat kui igavikulisemat, teemadest on lugejaid kõnetanud nii zen, keskkond, alkohol kui viha.
Kui me räägime vanemaealistest ja meediast, on esimeseks seostuvaks märksõnaks ikka ja alati „Prillitoos” – sihtgrupile iganädalane kogus põhjalikult kombineeritud harivat meelelahutust, aga ka noorematele rangelt soovituslik pühapäevahommikune doos zen’i!
Ei saa me läbi majanduseta – olgu see igapäevane ostukviitung toidupoes või seadusemuudatus, mille tulemusel kasvavad maksud, palgad või tubaka hind. Millist majandussaadet ootavad tänapäeva Eesti televaatajad?