Müürilehe juubeliaasta puhul taasavaldame vanu häid lugusid, mis omal ajal kas muutsid või ei muutnud maailma, põhjustasid või ei põhjustanud diskursusenihkeid, laialdasi ühiskondlikke debatte, torme veeklaasis jne. Üks võitlus Emajõe eest on tartlastel 2018. aastal võidetud, aga meedia on tema vastu huvi tundnud juba varemgi. Kas jõgi hoiab linna pulssi üleval või on see ikkagi vastupidi, küsib chaneldyor #10 Müürilehes 2010. aasta suvel.

Uurime, kuidas mõjutab ränduri teekonda valitud liiklusvahend ja mis juhtub, kui need teekonnad raamatusse kirjutada. Ehk tuleks sel suvelgi esmalt valida sõiduvahend ja alles seejärel sihtpunkt. Niisiis: suusad või laev?

Müürilehe juubeliaasta puhul taasavaldame vanu häid lugusid, mis omal ajal kas muutsid või ei muutnud maailma, põhjustasid või ei põhjustanud diskursusenihkeid, laialdasi ühiskondlikke debatte, torme veeklaasis jne. Jaak Tomberg avaldas oma loo Pariisi postkaartidest esmakordselt #17 Müürilehes 2011. aasta sügisenumbris.

Katrin Väli luulekogu kõige tugevamaks küljeks on tema lühikesed tekstid ning oskus rääkida lõpust ilma pateetika ja tobedate tseremooniateta.

Kui vahepeal nägime vaid maanoorte linna migreerumise tendentsi, on viimasel ajal pildil ka vastupidised juhtumid, kus linnalapsed lähevad oma Vargamägesid otsima. Kas sealt aga seda kurikuulsat armastust leiab?

Rõuges pesitseva ja toimetava Tõnis Tootseni päevikusissekannetes kohtab nii hundikutsikaid, konnakoori, punaseid kärbseseeni kui ka sõjaväekoptereid. See on taust inimese ja looduse vahekorra üle mõtisklemiseks.

Janar Ala „Oma rahva lood” on raamat neile, kes naudivad eksistentsiaalset ängihuumorit.

Pille Õnnepalu päevikromaanis sulavad väljamõeldud ja tõelised inimesed ning sündmused enam-vähem harmoonilisse tervikusse.

fs jääb pigem truuks sellele, mis kordub ja haiget teeb. See negatiivsuse kordus puudutab nii tätoveerimata kui ka tätoveerituid; kordus annab sellele luulele jõu ja universaalsuse.