Müürileht

Sõda ei kao, vaid muutub ühest olekust teise.

Luule väljendab kunstiliste taotluste kõrval alati tajutavat isiklikku tõde. Selle tõe sünni taga seisab hulk teisi autoreid, aga ka kogemusi, ja seletamatu lääts, mis jätab mõned sõnad tallele ja teistel laseb kustuda. Vajadus sügavalt ja hirmuta kogetud tõdede järele kannustaski koostama loomingulist sugupuud.

Kehalised vaevused, lihastesse jäänud traumamälestused ja ebakindlused, mida meie füüsiline vorm tekitab, võiksid kõik tekstilisest tähelepanust võita. Kirjanik ja kirjandusterapeut tutvustab keha ja tekstiloome sidemeid ning pakub välja harjutusi esimeste sammude tegemiseks.

Seekordne proosapala viib lugeja Bolti taksosse, mille tumedanahalise sohvri ning põletushaavadega kaasreisija vahel hakkab hargnema pingestatud luuleanalüüs.

Etüüdikogumiku „Isamaa ja emakeele vahel. Etüüde Eesti venekeelsest nüüdiskirjandusest” koostajad on lisanud eesti kirjanduslukku siit kaua puudu olnud peatüki.

Üldisest ühiskondlikust lahtiühendatusest, kirjanduse vähenevast mõjust ja nähtavusest, loomeinimeste elutingimustest, Eesti venekeelse kirjanduse olukorrast, kaotatud põlvkonnast ja selle kõige kohal kummitavast klaaslaest.

Iga Ameerikasse väljarännanu taasloob Kolumbuse müüti – vaid harva leitakse eest see maa, mida otsima on asutud. Kaht sellist eksirännakut kirjeldabki eestivene kirjanik Ilja Prozorov oma Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud lugudes „D train” ja „Roheline piinapink”.

Nii nagu kriitikuil on õigus arvustada autorite teoseid – kui vaja, siis kriitiliselt –, on ka autoreil õigus arvustustele reageerida. See käib asja juurde, solvumisest ja konfliktidest sellel põllul lõplikult ei pääse. Mis aga juhtub siis, kui naiskriitik arvustab kriitiliselt naiskirjaniku teksti!?

Kuna täiuslikkusest pole mõtet rääkida, ilma et ta oleks täielik, saakski justkui lause olla täiuslik vaid siis, kui ta on ühtaegu nii korrelatiivne, õpetlik kui ka ilus. Jah, esmalt hakkame mõtlema kirjapandud lausetele, aga meenutagem näiteks sotsiaalmeedia vaidluste kirjapandud lauseid… Võib-olla leiab ülima võimaliku täiuse hoopis väljaöeldud lausest?

Kui „Kassett ‘90” tüdrukud tooretel 90ndatel nümfidena halastamatu kriitikamaailma ette astusid, said nad muidugi mõistmist ja kiitust, kuid ka vastu päid ja jalgu. Uuel aastatuhandel ootas ees patroniseeriva kriitika aeg, paralleelselt kasvas „luuletaja pea” kiuste kriitikuks ka nii mõnigi poetess.

Maikuus Prima Vista kirjandusfestivali väisava 1967. aastal Ida-Saksamaal sündinud kirjaniku Jenny Erpenbecki teostest on seni eesti keelde tõlgitud kaks raamatut: lühiproosat koondav „Vana laps ja teisi jutte” (Pegasus, 2009, tlk Sigrid Reili) ning ajaloolis-ulmeline romaan „Viimsepäeva õhtu” (Gallus, 2021, tlk Terje Loogus). Erpenbeck on tegelenud oma loomingus eelkõige just 20. sajandi ajalooga, mille jäljed, nagu selgub järgnevast, huvitavad teda kõige enam ka Eesti puhul.

Piret Põldveri read kõnelevad asise elu sisse mattunud vabadusihast.