Müürileht

Haruldasest nähtusest, mis seadis korraks kahtluse alla Eesti kultuurivälja toimimise igavesena näivad printsiibid. Sõpruskonna (kultuuri)blogist alguse saanud rühmitus ZA/UM püüdis 2013. aastal perifeeriast välja murda ja hoolimata sellest, et n-ö revolutsioon luhtus, tõi see suuremas plaanis endaga kaasa nii mõndagi huvitavat.

Mikk Siemer ei mõista, kus on tema Nobeli preemia.

Suviste luuleridade eest hoolitseb Janika Läänemets.

Igaüks teab, et Skorpionile ei sobi Veevalajale mõeldud lektüür, nii nagu Lõvigi peaks käima kauge kaarega mööda Jäärale ette nähtud teostest. Kirjandust ilmub meil nii palju, et paras pähkel võib olla leida kogu sellest massiivist raamatuid, mis tooksid esile just sinu sisemise sära!

"Õitsengu äärel" on veidralt realistlik romaan, mis kujutab küll lähenevat katastroofi, kuid ei tegelased ega neile kaasa elav lugeja tunne seepärast hirmu.

Mainumbris vahendab koroonaolusid värsivormis Mathura.

Kätlin Kaldmaa proosapala tegevuspaikadena vahelduvad Berliin, Barcelona, lennujaam, hotell, vestlusring, kuid need on vaid vahepeatused teel pellerisse.

Aprillinumbris avaldame paljude jaoks rohkem muusikuna tuntud EiKi värsse.

„Tagamaa” kümme pala annavad edasi nukraid või valusaid pilte Eesti ääremaadelt, sealt, kuhu vabariigi edulood ja televisioonist nähtav õhtukleidiglamuur ei ulatu.

Märtsinumbri luulerubriigis seab sõnu Andres Aule.

Kuidas leida kirjaniku ja lugejana tasakaalu ajastu ja ajatu, üksinduse ja koostöö, sümboolse ja argise vahel? Millest on praeguses eesti kirjanduses puudus? Kas ja kuidas hoida autori isikut lahus tema loomingust?

Emakeelepäeval, 14. märtsil antakse taas välja kirjanduse aastaauhinnad. Suursündmuse eel on ehk paslik jagada tähelepanekuid kirjandusauhindade hingeelu kohta, rohkem küll jagaja ja kajastaja kui saajana.