Müürileht

François Schuiteni ja Benoît Peetersi „Brüsel” on suurejooneline ja läbi mõeldud retrofuturistlik kunstiteos, mis avab linnaplaneerimise seoseid inimeste heaoluga ning ähmastab utoopia ja düstoopia piirjooni.

Joonas Veelmaa tekst tunnistab ausalt üles, et kiirustamisest hoolimata olulisele lähemale ei jõuta.

Ma pidin ära sõitma, et kirjutada sellest – kuumusest maha langenud lehtede sahinast, selle sahinaga nad meelitasid ligi sügise, milleni oli veel tükk maad minna.

Inga Gaile näitab sõrmega alatult piiri taga oleva järgmisele piirile.

Kuivõrd saame me endale kahetsust lubada? Krugovaya tekst Aare Pilve tõlkes küsib ebamugavust tekitavaid küsimusi kinnisideeks muutunud enesehoole diktatuuri kohta.

Kuumal kuurortsaarel lõõgastuvad ema ja poeg, kes seni olid lahutamatud. Ulman neid kauaks aga käest kinni hoidma ei jäta.

Kesk peadpööritavaid kilovatt-tunni hindasid jagab Vootele Ruusmaa oma ridu elektri aadressil.

Miks on utoopiline kujutlusvõime inimkonnale vajalik ja kuidas kajastada keskkonnateemasid ilukirjanduses? Kuidas saaksid meid inspireerida eluilmakaitsevägi ja külaraha?

Sepperi tekstid poetavad lugeja suveromantilise melanhoolia keskele.

Patu ja õndsuse vahealasid künnab juuninumbris üles Hebo Rahman.

Suvi on Maarjamaal lühike ja seda enam on tähtis, et puhkuseks saaks valitud õige lektüür! Kuidas aga orienteeruda uuema kirjanduse valikus? Kas proovida uisapäisa ja huupi, kas näkkab, või teha valikuid teadlikult ja sihipäraselt, täpsemalt oma sodiaagimärgi järgi?

Andrus Kasemaa ei muretse, kui hambad koledaks on läinud, sest kole on ka riik, odavad riided ja hinnad.