Elva erakpoeedi Marko Kompuse kolmeteistkümnenda ilmunud teose võiks alapealkirjastada kui „sõnad, mis Kompusele sümpatiseerivad”, sest läbivad kordused teevad kiiresti selgeks, mis teemad, sõnad ja isegi häälikud praegusel ajahetkel (või aegade algusest peale) kirjanikule mõnu pakuvad.
Karantiinist ja sotsiaalsest isolatsioonist luuletab Mart Kangur.
Lugu tulevikust ja tüdrukust, kes vaatab tagasi aega, mil koolitunnid olid kolitud Zoomi, kinno ei saanud ja sõpradega ei tohtinud kohtuda.
Lugu sellest, kuidas Herman Melville’i praeguseks 170 aasta vanune jutustus keeldumisest muutus kultuuriliselt igiaktuaalseks.
Merlin Kirikal vaatleb Feministeeriumis feministliku kriitika olemust ning selle potentsiaali ühe aktivismi vormina.
Ingel Undusk luuletab sansaarast ja magusalt raisatud ajast.
See on üks suguvõsa kokkutulek. Sugulased ja hõimlased tulevad kokku, sest perekond, vaat miks. Mõned näod on tuttavad, teised mitte nii väga. Suguvõsa on elujõuline, sest vanad pole surnud ja noori võrsub juurde.
„Mailased” on Peedu Saare teine avaldatud teos, debüüdi tegi ta nimelt 2018. aastal romaaniga „Pascual”. „Mailased” on lugu armastusest, traagilistest sündmustest ülesaamisest ning sellega kaasnevast üksindusest ja üksildusest.
Tauno Vahter pani kirja kiiresti arenenud sündmused ühest Loksa poole suundunud bussist.
Märtsikuu luule tuleb Ann Viisilehe sulest ja viib meid talve ning kevade vahealadele.
Emakese looduse toiduahelatest luuletab Jüri Kolk.
Kirjastaja kuvand on enamasti natuke küsitav ja halvemal juhul on ta loll vereimeja, ühesõnaga, umbes nagu produtsent muusikas.
