Müürileht

Feministi pilguga vaadates tekitab raamat kahetisi tundeid. Autori riigifeminism on väljapeetud, parketikõlbulik ja ontlik, ent teisalt ka privilegeeritud ja privileegituim.

Kevad toob endaga kaasa sinililledes ärkamise kõrvetavkollase ülasepäikese all.

1970. ja 1980. aastatel kerkis kohalikku kirjanduspilti kurikuulus olmekirjanduse žanr, üks neid, mida lugejad lugesid, kuid kriitikud põlgasid. Kas Andra Teede ja Kristiina Ehini 2024. aastal ilmunud romaanide puhul võiks olla kohane – või üldse sünnis – rääkida olmekirjanduse elementidest ja kui, siis kas õnnestub hoiduda kunagistest negatiivsetest konnotatsioonidest?

Saara Lotta Linno magab hiiglaslike kangastelgede külje all rohelisel kušetil, jalad kasvuvaludes.

Kultuurikriitik, -ajakirjanik ja -korraldaja, fotograaf ning Tartu Ülikooli eesti kirjanduse magistrant Johanna Roos avaldas märtsis oma debüütteose – luulekogu „Tsükkel”, mis sündis autori soovist vaadelda ja tunnetada menstruatsioonitsüklit läbi kirjanduse.

Äsja maineka Bloomsbury kirjastuse alt ilmunud Brigitta Davidjantsi raamat „J.M.K.E.’s To The Cold Land” käsitleb seoses albumi lugudega Nõukogude ühiskonna eri diskursuseid.

„Raamaturiiul” on Müürilehe eesti raamatu aasta puhul ellu kutsutud rubriik, kus kirjarahvaga ei võeta jutuks vaid seda, mida raamatute seest lugeda ja sinna sisse kirjutada võib, vaid fookus pöördub ka raamatule kui objektile. Sedakorda külastame kirjandusteadlase Indrek Ojami kodust raamatukogu.

Mirjam Puumeister luuletab, kuidas inimesest võib saada mets ja seejärel puuhalg riidas.

„Raamaturiiul” on Müürilehe eesti raamatu aasta puhul ellu kutsutud rubriik, kus kirjarahvaga ei võeta jutuks vaid seda, mida raamatute seest lugeda ja sinna sisse kirjutada võib, vaid fookus pöördub ka raamatule kui objektile, mille saab panna riiulisse ja sealt jälle välja võtta. Rubriigi avame kirjaniku, tõlkija, kultuuriteoreetiku, japanisti, publitsisti (jne) Rein Raua kodust riiulit uurides.

Sanna Kartau luuletab haavakultuurist ja intellektuaalsest sadismist.

Manifestid või mitte, kogetud või mitte, „on üks vool, ja input ja output, ja masin lihtsalt töötab”.

1946. aastal ilmunud essees kirjutab George Orwell küll justkui kärnkonnadest (ja krookustest, hoburästastest, kägudest, jänestest jne), aga tegelikult vist ikkagi ka sellest, et iga talve (ju ka selle praeguse) järel tärkab kevad ning et kapitalistid-bürokraadid ja muidu tähtsad mehed ei saa keelata meil (tasuta!) looduse ande nautida.