Müürileht

„Tagamaa” kümme pala annavad edasi nukraid või valusaid pilte Eesti ääremaadelt, sealt, kuhu vabariigi edulood ja televisioonist nähtav õhtukleidiglamuur ei ulatu.

Märtsinumbri luulerubriigis seab sõnu Andres Aule.

Kuidas leida kirjaniku ja lugejana tasakaalu ajastu ja ajatu, üksinduse ja koostöö, sümboolse ja argise vahel? Millest on praeguses eesti kirjanduses puudus? Kas ja kuidas hoida autori isikut lahus tema loomingust?

Emakeelepäeval, 14. märtsil antakse taas välja kirjanduse aastaauhinnad. Suursündmuse eel on ehk paslik jagada tähelepanekuid kirjandusauhindade hingeelu kohta, rohkem küll jagaja ja kajastaja kui saajana.

Ah, küll kirjutaks! Kui ainult need kurjad inimesed minu istumise alust sulaliimiga kokku ei oleks määrinud! Kui koer ei hauguks! Kui ei segaks poliitika, uudised ja loodetuul!

Talv on kindlasti parim aeg kirjutamiseks, pole enam tüütuid suvekohustusi. Külalisi vastu võtma ei pea, lapsed on koolis, inimesed on tööl. Rannad on taas tühjad, nagu ka metsarajad. Saab piiluda iseenda sisse.

Lastest, sõjast ja surmast luuletab Natalja Nekramatnaja.

Vabakutselise kultuuritöötaja panus SKTsse on sisuliselt olematu ning karjääriredel võib osutuda illusiooniks, kuid on mõned (tingivad) märksõnad ja eeldused, mis siiski hoiavad mängu käigus.

Joseph Helleri originaalis 1961. aastal ilmunud romaan „Nõks-22” (ingl „Catch-22”) kuulub maailmakirjanduse kullafondi ning on väga rõõmustav, et see on nüüd olemas ka eesti keeles.

See, mida nimetame raamatuks, on rohke avaldamise ajastul vesistunud ja teravuse kaotanud. Kas kõike, mis kaante vahele pandud, saab nimetada raamatuks, saab pidada kirjanduseks?

2021. aasta esimese luulerubriigi juhatab sisse Marten Kuningas.

Anne Vetiku proosaloos saab üks tavapärane päev kontoris ootamatult ulmelise kulminatsiooni.