Müürileht

Gooti subkultuuri seostatakse nii kalmistute, nahkhiirte, tumeda meigi kui ka kurva muusikaga. Ometi on levinud ütlus, et nn päris goodid end selle nimega kutsuda ei armastagi. Kus on selle subkultuuri juured, millised selle ajatud klišeed ja kuidas on see aja jooksul muutunud?

Kuigi võiks arvata, et ühised iidolid liidavad ja ühendavad, iseloomustavad nüüdisaegset fännikultuuri samavõrd ka üksteise halvustamine või näiteks misogüünia ja rassismiga laetud rünnakud. Mitmekesistumise ilmingud on viinud mitmed fännikogukonnad identiteedikriisini ja raevukad sisekonfliktid kanduvad ka subkultuuridest väljapoole.

Peaaegu sajandi eksisteerinud sotsiaalne ja esteetiline fenomen tekitab paradoksaalseid tundeid ka tänapäeval. Naiselik maskuliinsus hirmutab ja erutab, kuna see ühendab õrnuse enesekindlusega.

Ulmefänn, David Lynchi austaja ja Eurovisioni-entusiast astuvad baari. Milliseid lugusid nad baarileti taga vahetaksid? Müürileht uuris, mida fänlus eri fännikogukondade liikmete jaoks tähendab, millest see alguse sai ja kuidas see praegu manifesteerub.

Mis on eelduseks, et inimene leiab oma koha mõnes subkultuuris, ja kas vananedes see identiteet ähmastub? Miks on linnaruum olnud noortele oluline kogunemispaik ja kui lihtne on neilt seda ära võtta? Otsime vastuseid koos subkultuurist tulnud ja nüüd neid uuriva muusikateadlasega.

Viimase 30 aastaga on autost saanud eestlaste materiaalne ese nr 1, mistõttu pole imestada, et autoga seotud tegevused ja sellega kaasnev folkloor troonivad igapäevaelus kõrgel kohal. Seetõttu vaatamegi mõningasi soppe meie autokultuuri seedekulglas.

Tätoveeringuid tahavad tänapäeval peaaegu kõik pereemadest punkariteni. Stiilid tulevad ja lähevad, aga kunstnikud jäävad. Sõna saab tänapäeva Eesti tätoveerijate koorekiht, et arutada trende, töö igapäeva ja diletantide järelt koristamist.

Kuigi abstraktseid kõlakaid sellest, kuidas Zavood vist pannakse varsti kinni, mäletame kõik, tuli läinud reedene teadaanne, et nädalavahetusel peetaksegi tõesti Zavoodi viimased peod, kuidagi eriliselt suure šokina. 26 aasta sisse on mahtunud igasugu lugusid ja nii palusimegi paaril sõbral korraks mälusoppidesse kaevuda ja sealt mõni tore lugu välja kraamida.

Narva on tuntud Kreenholmi, piiripunkti ja Hermanni linnuse poolest, kuid alternatiivkultuuri süda tuksub seal hoopis omanäolises jõeäärses muusikaklubis, mis tõmbab nii kohalikke kui ka kaugema kandi rahvast.

Viimased kolm-neli aastat majaomanikke, elektrikappe ja mänguväljakuid oma paksu roti kujutisega terroriseerinud noorsand läks ülikooli ja lubab täägimisega sellisel kujul lõpparve teha.

Internetiga käsikäes sirgunud noored saavad juba klubisse sisse, toovad tantsuplatsile meemimuusika ja panevad põranda rütmide kiirusest tolmama.

Ajal, mil masinad on võitnud ja keskklass saab lubada endale külluslikult asju, on käsitöö tegemas ulatuslikku taastulemist ning selle aukohale tõstmine on omandamas fetiši jooni. Heegeldatud linikutel ja lapitekikestel on minekut hoolimata sellest, kui koledad need on.