Kehalise kasvatuse tundides toimuvat on kujutatud viimastel nädalatel Eesti rahva püsimajäämise seisukohalt eksistentsiaalse teemana. Üks ainetund ei saa lahendada istuvast eluviisist tulenevat süsteemset probleemi, küll aga võiks see anda kätte põhioskused hilisemaks aktiivsemaks eluks. Ja seda mitte ainult võistlushimulistele.
Tuleviku toit valmib üha vähem suhkrust ja jahust ja maasikavahust. Aina rohkem pannakse rõhku tervisele ja keskkonna säästmisele ning tuuakse menüüsse ootamatuid tooraineid.
Ühe mehe pöörane eksperiment on defineerimas paljude jaoks ümber toidu homset päeva. See saab olema mälumisvaba, antisotsiaalne, üksluine ja rangelt funktsionaalne.
Disainiöö raames avati Noblessneri valukojas näitus „Tuleviku materjalid”, mille eestipoolse osa „Materjal I” koostajateks olid disainerid ja Stuudio Aine liikmed Annika Kaldoja, Marie Vinter ja Kärt Ojavee.
Alates tänasest saab VIUU prillipoes tutvuda Adrikorn Artefactsi peakatete kollektsiooniga „Presence”, mis on sündinud Kadi Adrikorni uurimustööst, milliseid isiklikke ning sotsiaalseid muutuseid kutsub esile peakatete kandmine erinevates situatsioonides.
Eestis ja ka mujal Euroopas seisavad väiksemad omavalitsused linnaruumi kujundamisel raskuste ees, mis on tingitud demograafilisest kängumisest ja teisenenud ootustest ühisele ruumile.
21.–24. augustil toimus linnafestival UIT, mis kutsus sel aastal avastama Tartu parke ning uinunud putkasid, kuhu kunstnikud festivali ajaks installatsioone lõid. Eri linnaosades toimus mitmeid teisigi sündmusi nii teatri-, filmi-, astronoomia- kui ka muusikahuvilistele.
Linnafestivali UIT meeskond otsis välja mõned mõned toredad, jaburad ja loodetavasti fantaasiat käivitavad vanad fotod Tartust ning edastas need erinevatele kirjutajatele. Iga autor pidi välja valima oma lemmiku ja kirjutama sel teemal ühe väikese teksti. Keiu Virro pani paberile oma loo Tartu Kivisillast.
Linnafestivali UIT meeskond otsis välja mõned mõned toredad, jaburad ja loodetavasti fantaasiat käivitavad vanad fotod Tartust ning edastas need erinevatele kirjutajatele.
Otsingumootorite ajastul pole mälumäng kaotanud sugugi oma kohta teadmiste ja eruditsiooni võistlusareenina, kuid lisaks mängulustile on oluline see, kui nutikalt on korraldajad proovilepaneku ette valmistanud.
Nii suurlinna käras ja saginas kui ka kommuunikorteris peab loominguline inimene õppima teistmoodi keskenduma ning muidu ülemäära individualiseeruvas maailmas luuakse kollektiivset kunsti. Komponeerida saab ka metroos ning improvisatsiooniorkestrid dirigenti ei vaja.
Eestis ja mujalgi maailmas on viimastel aastakümnetel kasvanud plahvatuslikult harjumus käia jõusaalis. Mis tont meid sinna ajab?