14.‒18. novembril Tallinnas toimunud PÖFFi alafestivalil Animated Dreams animatsioone vaatamas käinud luuletaja Helena Läks muljetab festivalielamustest.

„Kuule, eeeee… Ma mõtlen pisut.” „No jehuu! Animatsiooni? Multikaid vaatama? Sorri, pole vist päris minu karjakoppel, tuut-tuut-tuut.” Nii kõlavad vastused teistpoolt kõnetraati, kui mõningaid Tallinnas elavaid sõpru-tuttavaid enesega Animated Dreamsile kutsun, et Artise kinosaalide pehmes süleluses animatsioone vaadata.

Kui nüüd aususest lõhki minna, siis enne tänavust, järjekorranumbrilt juba neljateistkümnendat, Animated Dreamsi polnud ma isegi kindel, milline suhe mul animatsiooniga on. Noh, mulle meeldivad näiteks Priit Pärn ja Rein Raamat täiesti mõõdukalt. Jaapani anime mulle ei meeldi, samavõrd mõõdukalt. Viis aastat tagasi fännasin animasarja „Metalocalypse”, kuid enamjaolt on otsus animat mitte vaadata alati väga kerge südamega sündinud. Nii puuduvad minu repertuaarist arusaadavalt ka väljendid „võrreldes 2007. aasta võistlusprogrammiga” või „animatsioonitehnikatest enim hindan…”. Ja ometi, olles kinosaalis juba maha istunud ning silmad ekraanile suunanud, ei tahtnud rõõmus elevus minust sestpeale mitte korrakski lahkuda ega ole seda päriselt teinud siiani.

Festival sai hoo sisse kolmapäeval, 14. novembril ning pakkus tihedat vaatamist kokku viieks päevaks (millest kaks, neljapäeva ja reede, olin enda jaoks välja valinud). Programmis kohtusid täispikad ja lühifilmid, fookuspunktide paigutus oli nii geograafiline (Poola, Korea, Eesti) kui ka afektipõhine (õudus & iha). Lisaks väärib eraldi mainimist festivaližüriisse kuulunud ja diibimate animapeade seas legendistaatusesse sulpsanud Igor Kovaljovi viiest teosest koosnev retrospektiiv. Kovaljov laseb vaatajal läbi viimistletud, ent omavahel lõtvades seostes olevate detailide ning ühtesulavate- lahkukärisevate ajavormisegadike kogeda täpselt nii palju, kui vaataja oskab ja suudab. Tee-ise-ruumi metatasanditeks on rohkesti. Viimane on tegelikult ka see, mis on animatsioonile laiemalt iseloomulik ning selle minu silmis väärtuslikuks teeb. On mitmesuguse struktuuriga narratiive, ent lood, mida me omavahel enamasti rääkida armastame, omavad selget lõppu, mida me kas väga hästi tulemas näeme või ei näe, igal juhul peab olemas olema lõpuosa ja kui meid sellest ilma jäetakse, võime suisa tigedaks saada. Nii mõjuvad teistsuguse struktuuriga lood esialgu võõristavalt, viies loo fookuse ootamatult tähtsusetuna näivasse punkti ja pakkudes meile hulganisti sümboleid, ent mitte käegakatsutavat võtit nende avamiseks. Animatsioon on mitme maailma vahet uhamise kunst, mis eeldab vaatajalt seiklushimu ja tõketeta tõlgendamislusti. „Nõuab” ja „vaeva”, aga mida tal pakkuda on? Avastasin, et minu jaoks on animatsioon üks parimas mõttes maa peale toov ja olevaga ühendav nähtus. Esiteks lubab ta ette kujutada tohutut hulka väga erinevalt arutlevaid inimmõistusi, mida võõristamise asemel saab hoopis tundma õppida. Ühtlasi kätkeb ta endas pidevat saamist, voolamist ja muutumist, mille jälgimine võib mõjuda inspireerivalt ja rahustavalt.

Kuigi plaanisin suurejooneliselt vaadata ära kümmekond programmipügalat, said aeg ja pisuke külmetus mu kätte ning jõudsin näha kaht täispikka animatsiooni (koguperefilm „Lõuend” ja vanadusest kõnelev „Kortsud”), Eesti uue anima eriprogrammi ning reedest osa võistlusprogrammi filmidest. Kahele viimasele jagus ka rohkesti vaatajaid-kaasaelajaid, kes vaimustuse korral aplausidega ei koonerdanud. Eesti eriprogrammist eristusid minu jaoks kolm, mis on tõepoolest nii kunnid, et neist lähemalt kõnelda. Esiteks Andres Tenusaare „Kolmnurga-afäär”. See nukufilm viib meid ühe linna magalapiirkonda sõgestavate taevatähtede alla, kus näeme ja kuuleme inimesi eri elurütmide keskel. Need rütmid lähenevad ja kaugenevad, põimudes viimaks kokku fataalseks sümfooniaks. Varestel on oma plaan. Kriiti kulub. Nukker-naljakas veenvalt teostatud kiiksuga reaalsus, soovituslik kõikidele linnaromantikutele. Teiseks Priit Pärna pikaajalise õpilase Priit Tenderi film „Ussinuumaja”, mille aluseks samanimeline tšuktši muinasjutt mehest, kes mõistes, et ta naine temast käima peale ei jää, vihastab ja naise ära tappa otsustab. Selleks ehitab ta randa kividest maja või torni või, ütleme, rajatise ning hakkab seal usse kasvatama neile toiduks iga päev kümneid hülgeid tappes. Usside kosudes kutsub mees naise endaga jahile, plaanis kaasa elukatele sööta. Sepitsused, imed ja jahmatavad võimalused. Näinuks ma „Ussinuumajat” väikese lapsena, oleks see päris kindlasti mulle kuhugi kuklasse pesa teinud, et sealt aeg-ajalt väljuda ning torkida ja uni ära viia. Kas need on tõesti inimesed, kellest ses filmis räägitakse? Kas mina võin ka selline olla? Ei-ei, mingi lihtsalt mõnus vaatamine see lugu ei ole. Ja lõpp – lõpp on väga lihtne. Nii lihtne, et kinosaalis kostab hämmeldunud pominat. Kolmandana tahan välja tuua Eesti-Läti animaatorite koostöös sündinud ja juunikuus Krakówis esilinastunud „Villa Antropoffi”, mis viib meid liivasele merekaldale, hukkunud laevade surnuaiale, kus kohtame üht meest, kellel on unistus. Ta mõjub oma unistuse naiivsusega koomiliselt, kuid ta sihikindlus võidab poolehoiu. See mees oma lihtsa unistusega on kogu filmi ainus positiivne karakter. Kõik ülejäänud oma riknenud ihadega valmistavad ette lõppu, millest keegi unistada ei võiks. Üks asi aga, mis mulle „Villa Antropoffi” ja teisegi samasse programmi kuulunud filmi („Happy Birthday”) puhul sugugi muljet ei avaldanud, oli (kristliku) usuga seonduvate klišeede fantaasiavaene üleeksponeerimine. Kirikuõpetaja peab kindlasti olema noori leski limpsiv, duši all Schuberti „Ave Mariat” ümisev tiirane näss (à la „Villa Antropoff”), Jeesus aga tohmakas-karismaatiline jorss, kelle kogu toimlemise võib võtta kokku õhtusöömaaja ning vesi-veiniks-imedega („Happy Birthday”). Usk on nii palju mitmekesisem, et kui nalja teha tahad, saab seda parema süüvimise korral palju vägevamalt.

Kaader Priit Tenderi joonisfilmist “Ussinuumaja / The Maggot Feeder” 2012

Reedese võistlusprogrammi vägevatest väärivad mainimist ka Daniel Sousa metsikus looduses kasvanud ja jahimehe poolt linna elama toodud poisist rääkiv „Metsinimene” („Feral”), rootslaste „Valed” („Lies”), mis toob meieni kolm dokumentaalintervjuudel põhinevat lugu valetamisest, ning Animated Dreamsi festivali grand prix’ vääriliseks tunnistatud imeilus ja kummaline Emma De Swaefi ja Marc Roelsi „Oh Willy…”, mis on soe nii nukkude loomiseks kasutatud materjalilt, värvidelt kui ka stoorilt. Kogukas ja introvertne Willy naaseb keskealise mehena kodupaika oma ema surivoodile. Pärast ema matuseid ei saa mees aga kõhuhädade tõttu magada ning et WCs on probleeme veevooluga, seab ta end metsa ihu kergendama. Sealt rullub lahti ootamatu sündmuste ahel, mis muudab Willy elu täielikult. Kentsakas ja liigutav vaatamine, mida soovitan südamest.

Seekordne Animated Dreams jääb mulle meelde läbimõeldult koostatud programmi ning rõõmustavalt ärksa vaimuga festivalina, kus sügava sügishalli aitavad soojalt särisema panna teistmoodi võtmes räägitud lood. Niisiis, ae, animatsioon on boss ja kui sa nüüd arvad, et keegi võib selle jaoks liiga vana olla, siis ole nüüd ‒ lood inimeseks olemisest ei oma aegumistähtaega, kuni inimkond veel maakeral ringi tatsab.