Kaasaegse kunsti festival ART IST KUKU NU UT käivitas sügisel viimaste aastate suurima kaasaegse kunsti teemalise diskussiooni ning tekitas palju väga olulisi küsimusi. Pärast suurema möllu vaibumist räägivad festivali korraldajad Kaisa Eiche ja Rael Artel suud puhtaks.

Mida arvate kaasaegse kunsti diskussioonist, mille põhikäivitajaks oli Raeli kureeritud näitus „MÖH? FUI? ÖÄK! OSSA! VAU! Eesti kaasaegse kunsti klassika” Tartu Kunstimuuseumis? Oli see midagi, mida lootsitegi näitusega saavutada?

Rael Artel: Mina isiklikult olen toimunuga väga rahul, sest kuraatorina mõtlen ma alati näitusest kui diskussiooni alguspunktist või näitusest kui päästikuga teemadekogumist, mis võiks kasvada potentsiaalselt diskussiooniks. Olengi üritanud oma näitusi nii komponeerida, et ekspositsioonil oleks mõni konks, mille külge haakida pikem mõttevahetus. Mul on hea meel, et selle näituse puhul see potentsiaal realiseerus ja temaatika nii kirglikult üles võeti. Samuti olen rahul, et arutelu jõudis ka mainstream-meediasse, mitte ei jäänud ainult Sirpi ja Artishokki. Arvan, et oleme teinud sel aastal festivaliga head tööd!

Kaisa Eiche: Samas sai selleks päästikuks ikkagi väga konkreetne teos, Jaan Toomiku legendaarse installatsiooni „15. mai ‒ 1. juuni 1992” remake ja pinged, mille „purgivaras” 20 aastat hiljem kurikuulsa trofee raekojaplatsile kukutades džinnina vallanduda laskis. Inimesed arutasid teemal, mis on kaasaegse kunsti mõjuväli meie kultuuriruumis, mida sellest hoomatava negatiivsusega peale hakata jne. Kuid paljuski käis jutt erinevate teoreetikute toel ikkagi eelistatult kunsti funktsiooni kui inimpsüühikale ürgomase ilujanu kustutaja ja teisalt kunsti mõiste ajaloolise arengu ümber (Mikk Salu „Purkisittujate tulevik”, Postimees, 13.10.2012, Krista Kodres „See kole kaasaegne kunst”, Postimees, 06.11.2012). Loomulikult oli meie jaoks oluline, et meedia diskussiooni käimas hoidis, tellides arvamuslugusid, mis hoidsid pinget, kuid olid samas ka põhjalikult üldharivad.

R.A.: Selles arutelus üllatas mindki, nagu selle tõi välja ka Eha Komissarov oma Eesti Ekspressi kunstiaasta arvustuses, et ei räägitud kunsti piiridest. Viimane oli suur vaidlusobjekt 1990ndatel seoses Sorose aastanäituste ja kunsti „keeleuuendusega”. Täna aga tundub, et kapitalism on tõesti kohale jõudnud ja jutt läks rohkem kaasaegse kunsti eluõigusele – kas üldse tohib rahva raha eest sellist asja teha, kas ja kuidas võib end väljendada. Mulle tundus, et probleem jäi kinni sellesse, et toode ei rahuldanud tarbijat, või küsimusse, kas selline toode peaks rahuldama tarbijat. Diskussioon jäi paljuski tarbimise, meelelahutuse, kunsti ja publiku ootuste vahelisse ruumi. Aga loomulikult oli mul väga hea meel näha päevalehes meie kunstiteaduse raskekahuriväe, nagu Krista Kodres ja Eha Komissarov, artikleid. Vähemalt selles osas kordaläinud festival!

Kaubamaja kampaania WOW OMG

Kui diskussioon kaasaegse kunsti teemal läks Toomiku maiprojektist ikkagi edasi ja üldisemaks, siis kriitika jäi väga Toomiku töö keskseks. Mulle tundub, et teised kunstnikud jäid täiesti teenimatult tagaplaanile. Kõik tundsid vajadust selgitada ja põhjendada Toomiku tööd, kuid samas viis ülejäänud huvitavat kunstiteost jäid tähelepanuta, rääkimata väliskuraator Chris Fitzpatricku näitusest „Sõida tasa üle silla”, mis jäi täiesti ilma iseseisva kriitikata. Keskenduti ühele skandaalsele probleemile, kuid festivali kui terviku mõtestamine kriitikas jäi nõrgaks.

R.A.: Mind üllatas MÖH-näituse kriitika puhul asjaolu, et sellest näitusest ei rääkinud keegi meie generatsioonist või noorema põlvkonna kriitikutest – me hakkame ju kunstiajalugu alles kirjutama, miks mitte juba mingeid positsioone kujundada? Sellest kirjutasid Heie Treier, Kaire Nurk, Andri Ksenofontov – inimesed, kes olid ise 1990ndatel tegevad. Samuti vaadati mööda asjaolust, et see oli katse kirjutada näituse kaudu mingit peatükki kunstiajaloos – selle näituse puhul on mitmeid aspekte, mida pole keegi välja öelnud…

K.E.: Samas mainis Eha Komissarov festivali haridusprogrammi raames toimunud vestlusringis, et korraldajatena oli see meie poolt julge samm võtta 90ndad ja nn võtmeteosed niiviisi ette. Ta millegipärast arvas, et Tallinnas ei tuleks sellise näitusekontseptsiooni teostamine kõne allagi ja et meil on piisav ajaline, ruumiline ja ealine distants, et 90ndaid kompleksivabamalt kommenteerida või taasmõtestada või animeerida. Meie kui korraldajad põhjendasime oma kontseptsiooni ära, kuid dialoogipartnereid ikkagi ei leidnud. Kas siis selle tõttu, et nn Tallinna jopede suhted kaasaegses kunstis on ikka suhteliselt keerulised ja Tartus kestab endiselt 19. sajand; et me ei leia liivakastiväliseid reflekteerijaid? Mis teistest näitustest mittekirjutamisse puutus, siis osutab see lihtsalt konkurentsile leheruumi üle, sest avaldati artikleid, kus kirjutati põgusalt ja ülevaatlikult festivali kõigist kolmest näitusest või üldistatult kaasaegse kunsti problemaatikast „purkisittujate” näitel.

Mis on purgijuhtumist saanud? Kas kriminaalasi on lõpetatud? Leitud mingisugune lahendus?

K.E.: Meieni on jõudnud Tartu Kunstimuuseumi vahendusel ametlik teave, et uurimine on lõpetatud ja teo eest vastutavale Jass Kaselaanele määrati ka karistusseadustiku varavastase süüteo paragrahvi alusel karistus.

R.A.: Mulle tundub, et näitusesaalis vandaalitsemine on kasvav trend. Sellist asja ei saa taluda. Kõigepealt see purgijuhtum näitusel „MÖH? FUI! ÖÄK! OSSA! VAU!”, kus üks kunstnik ründas teise teost, siis viis Jaak Visnap näitusel „Eesti kunstiskeenede arheoloogia ja tulevik” Pärnu toast osa materjali kaasa. Mingit tüüpi jõmluse on see äratanud ka kunstnikes.

K.E.: Kui kellelegi miski näitusel ei meeldi, siis reageeritakse teose lõhkumise või vargusega? Mis on eriti huvitav mõlema case’i puhul, on see, et nii toimisid kodanikud, kes tegutsevad ise kunstiväljal kunstnikena, s.t tegemist oleks justkui mingi statement’iga? Aga millisega siis?

R.A.: Ootaks siis statement’i, mitte hädist tagantjärele tarkust laadis „tahtsin diskussiooni tekitada” või pretensiooni stiilis „see näitus ei meeldi mulle”. Need pole mitte kuidagi kontseptuaalselt põhjendatud manifestid, mis teoga kaasas käivad, vaid lollid ja küündimatud vabandused. Ei avalikkus ega ka kunstiprofessionaalid ei anna endale aru, et ei rüüstatud mitte ainult konkreetse kunstniku teost, vaid ka kuraatoriprojekti, mille koosseisus teost eksponeeriti. Ma näen seda ka rünnakuna enda tegevuse suhtes ja ei kavatse purgijuhtumi puhul umbjoobes kunstniku purjus peaga tehtud rumalusi kunstina võtta. Kas teose materjaliks on pronks, lõuend või orgaaniline materjal, ei mängi minu arust üldse rolli. Siinkohal lingiks hoopis teise Eha tähelepanekuga ühe teise süveneva trendi kohta, milleks on vaimse vägivalla nautimine. Kuidas nauditakse enda mingisugust üleolekut, nauditakse ärapanemist, persse saatmist, ütlemist, et ühel või teisel asjal ei ole eluõigust. Samas teostavad kunstnikud ise seda suhtumist näitusesaalides. Muidugi olen ka selles suhtes ise eriti tundlik, kuna paari kuu jooksul on rüüstatud kahte mu näitust.

Kaire Nurk kirjutas oma Sirbi artiklis, et tunneb ART IST KUKU NU UTi puhul puudust avalikus ruumis paiknevatest kunstiteostest. Mina olen temaga täiesti nõus. Tartu Kunstimuuseumi ja Y galerii aknakatted on väga nutikas ja hea vahend festivalile linnaruumis rohkem tähelepanu tõmmata, kuid Tartus on selge puudus avalikus ruumis paiknevatest kaasaegse kunsti teostest. Ja kui veel mõelda ART IST KUKU NU UTiga paralleelselt algavale draamafestivalile, mis ujutab linna üle punaste plankude ja diivanitega, siis võiks visuaalkunstifestival end ka linnaruumis kindlamalt kehtestada. Miks mitte luua festivali raames uusi teoseid ka linnaruumi?

R.A.: Ma olen sinuga täiesti nõus ja eks mul ole endalegi see mõte pähe tulnud, et festival võiks liikuda natuke kunstisaalist kaugemale. Samas on elu näidanud, et inimesed, kes hea meelega näeksid kunsti linnaruumis, arvavad, et see kukub sinna taevast. Tihti ei olda kursis, kui palju selline asi maksab ja kuidas seda organiseeritakse. Siinkohal tahaks meenutada, et festivalil on väga konkreetsed piirid, need on rahalised piirid, ja see on inimressurss, professionaalne tööjõud. Festival olemegi ju meie, kolm inimest siin ümber laua, kaks üliõpilast ja vabakutseline, kelle jaoks festival on tegevus igapäevase ellujäämise ja saja muu töö kõrvalt. Loomulikult võib öelda, et see pole vabandus, aga te ilmselt teate, kui palju maksis vabadussammas ja kuidas seda organiseeriti. See on ressursimahukas ja pikaajaline protsess, kui tahta midagi adekvaatsemat kui stencil-grafiti kuskil silla all, postrikampaania kuskil plangul või punane diivan raekojaplatsil. Et luua midagi, mis oleks ilmastiku-, pättide ja tuvide kindel, on omaette töö ja teema. Loomulikult poleks mul midagi selle vastu, et üritada seda teha, ja võib-olla proovimegi järgmisel aastal. Aga nendele, kes soovivad sellist toitu süüa, tuleb enne teada anda, et selle küpsetamine on keeruline ja kallis. Puuduvad ka tugistruktuurid – asju oleks palju lihtsam ajada, kui Tartus oleks kas või mingi kunstnike residents või saaks kasutada mingeid linna ressursse jms.

Siit tuleb ka küsimus, kas see objekt peaks olema pikaajaline. Miks mitte teha näiteks ajutisi teoseid?

R.A.: Aga Triin, miks sa räägid üldse objektidest praegu?

K.E.: Üks asi on kujutada ette mingit avalikus ruumis paiknevat konkreetset objekti, nagu sammas, kuid avalikku kunsti võib käsitleda ka teiste meediumite ja formaatide kaudu, nagu heliteosed või kontserdiformaat üldse, tekst, keha, etenduskunstid, mood jne. Nad on ajas limiteeritud, pigem protsessikesksed, kuid samas väljapaistvad. Selle teemaga meenub mulle festivaliformaadi mõtestamise problemaatika kaasaegses kunstis üldisemalt. Käisime Raeliga möödunud sügisel Riias linnafestivali Survival Kit raames korraldatud diskussioonil „Art festivalization vs critical tradition”, kus jagasid oma kogemusi ka teised korraldajad Lätist ning Leedust (Cēsis Art Festival ja Mindaugas Triennial). Eestis assotsieerub „festival” selliste märksõnadega nagu suvi, õlu, batuut, suhkruvatt, kontserdid, telgid, muda jne ning see kõik kestab intensiivselt kaks päeva kuni nädal ja nii kuni septembrikuu külmadeni. Kunstifestival ART IST KUKU NU UT on järsku midagi, mis kestab 60+ päeva ja sobituks nii hoopis biennaalide või triennaalide formaati. Riias teiste Balti festivalide korraldajatega kohtudes tuligi välja, et ka nende tähenduses on kunstifestival hästi lühiajaline ja palju meelelahutuslikum. Riia Survival Kitil osaleb palju inimesi ja nii rõhutab see pigem urbanistlikke ühistegevusi, kuid on selle võrra pealiskaudsem ja ka sisult suvalisem. Leedus vastupidi tundus festival olevat väga spetsiifiline ja kontseptsioonilt veel hermeetilisem kui näiteks ART IST KUKU NU UTi väliskuraatorite näitused kipuvad kriitikute sõnul olema. Mul on tunne, et meie Raeliga suhtume jälle kolmandat moodi, et festival võib vabalt olla pikaajaline, tõsine, näitustekeskne ja läbimõeldud asi.

R.A.: …kärts-mürts!

K.E.: Jah. Tartus ei ole glamuuri ega ka suurlinlikku fiilingut. Festivalile annab tähenduse ja selle oma touch’i ikkagi iga linna aurale omane kohaspetsiifika.

R.A.: Just nimelt. Nii on iga mõistega. Ma mäletan väga hästi noorte kunstnike biennaali kriitikat Maarin Mürgilt ja Elnara Taidrelt, kes ütlesid, et miks ei olnud glamuuri ja sära. Sest biennaal peab ju tähendama glämmi ja sära ja bände mängimas. Ma arvan, et me justnimelt ei pea alluma formaatidele, reprodutseerima mingit formaati oma maalt ja hobusega ettekujutuse järgi. Ma arvan, et me võime ise need formaadid uuesti leiutada ja uuesti läbi mõelda. See ei ole ju midagi fikseeritut või etteantut. Mina tahan küsida hoopis Triinu käest. Sina olid vastutav selle tohutult suure ja mahuka haridusprogrammi eest, võib-olla üks massiivsemaid, mis viimastel aastatel kunstiürituste ja -näituste juures on toimunud. Kuidas sa ise selle realiseerumisega rahul oled? See on ju samuti üks tegevus, mis edastab seda kunsti avalikku ruumi.

Triin Tulgiste: Ma oleksin tahtnud rohkem tagasisidet. Kuna see oli mulle endale väga uus asi, siis seetõttu lahendasin ma selle ka suhteliselt turvaliselt, võtsin eeskuju varem toimunud üritustest. Publik oleks võib-olla oodanud mingeid teistsuguseid formaate. Järgmisel aastal võiks korraldada vähem klassikalisi loenguid ja rohkem interaktiivseid üritusi. Sel aastal näiteks juba kunstiõpetajad, kes võiksid olla kunstist veidi sügavamalt huvitunud kui n-ö tavaline inimene, ei tulnud diskussioonis osalemise ega mõttevahetusega kaasa ning siis ma otsustasin jätta kogu programmi pigem eksponeeritud kunsti tutvustavaks ja keskendusin just erinevate vaatenurkade avamisele. Mulle tundus, et ehk on loeng parim formaat, millega alustada, kuna inimene ei pea otseselt osalema aktiivselt milleski, milles ta end võib-olla mugavalt ei tunne, samas tal on see võimalus potentsiaalselt ikkagi olemas. Selles osas oli palju abi Piret Karro korraldatavast Semiosalongist, mis keskendus igal näitusel erinevatele aspektidele ja oli ka mulle endale väga huvitav kuulata. Seega kogu programmi laiem eesmärk oli info jagamine ja väga põhiliste mõistete lahtirääkimine, võib-olla isegi teraapia. Nagu ka muuseuminäitus ise, mis oli väga selgelt hariduslik – anda teadmine, millest me üldse räägime, kui kasutame üht või teist metafoori. Ma tunnen, et haridusprogramm ei peaks olema mitte niivõrd tellimus eri gruppidelt, et mida nad soovivad teha, vaid ideaal võiks olla pakkuda inimesele just seda, mille peale ta pole veel ise tulnud ja mida ta ei oska oodata. Sest see on ehk rohkem arendav ja ka huvitavam. Tuleks mitte enam karta, et publik ei tule kaasa, vaid kehtestada programm kui normaalne seis.

R.A.: Hakata harjutama organismi natuke teistsuguste praktikatega lihtsalt.

K.E.: Järgmisel aastal oled sa ikka sama probleemi ees, sest tagasiside oli tehnilisest plaanist see, et lastele mõeldud õppetrükis oli liiga mahukas ja nad ei jõudnud ekskursiooni jooksul seda läbi võtta.

T.T.: Sellega ma olen ise ka nõus, et laste trükis sai liiga mahukas. Aga eks see selguski alles ekskursioone tehes ja reaalsete gruppidega töötades.

K.E.: Niikaua kui sa seda haridusprogrammi teed, jäädki, ma arvan, nende põhiliste ABC asjade juurde ehk spetsiifilised teadmised, mille sa saad korraldamisvigade või õnnestumiste läbi. Parimal juhul leiad sa üles mingisuguse osa nendest inimestest, kes on huvitatud ja nõus tegelema asjaga ka intensiivsemalt.

R.A.: Mulle tundub, et osad asjad ongi komplekssed ja keerulised. Kõik ei ole nagu SL Õhtulehe pealkiri, mille loed läbi ja nii on. Kõik lihtsalt pole kiiresti tarbitav. Mõned asjad ongi keerulised. Ja seda tuleb endale jälle meelde tuletada.

K.E.: Või saada üldse aru, et näitus ei ole ainult „tordiga näkku” tüüpi visuaalne efektikogemus. See võib olla hoopis teistmoodi praktika ka publiku seisukohalt.

Mis te arvate, kas muuseuminäituse retseptsiooni mõjutas kuidagi ka see, et see oli muuseumi tavaprogrammist nii kardinaalselt erinev?

R.A.: Tuletan meelde, et ka selle „ametliku kuvandi” on keegi loonud, ja see ei tähenda, nagu oleks see igavene või seda ei saaks ümber luua. Minu arust pole midagi loogilisemat, kui vaadata muuseumis kunstiajaloo seisukohalt märgilisi töid. Ja täpselt nii see MÖH-näituse puhul oligi. Ja paluks meid aktsepteerida!

K.E.: Võtke meid sellisena, nagu me oleme!