Artishoki veerg on kunstikriitika blogi Artishoki ja Müürilehe koostöös valmiv veerg sellest, mis kunstiinimestel parasjagu südamel on. Seekord räägime iseendaks jäämise võimalikkusest riiklikus (kunsti)institutsioonis.

Detail näituselt „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?”. Foto: Marika Agu

Väga lihtsalt. Tegemist on paratamatusega, mis võib tabada mingil eluperioodil igaüht. Iseasi, kas oma tegevusele otsustatakse sedavõrd laastav hinnang anda või kas sellega püüdlused tipnevadki. Kasvanud üles räppmuusika vaimus, olen imbunud läbi fuck-tha-police-retoorikast, mis väljendub muu hulgas vastandumise kaudu autoriteetidele, eliidile ja institutsioonidele. Seetõttu on olukord, millest ennast avastanud olen, mulle endale väga suureks üllatuseks – olen keegi, kes raamistab ja pakendab, allub ja allutab.

Kuidas säilitada kultuurikorraldaja, kuraatori või ajakirjanikuna oma uurimisobjekti väärikust ja salapära, ilma et sa sellele tähelepanu osutades karuteenet ei teeks? Millegi pjedestaalile asetamisest ei piisa, et seda nähtust auväärseks peetaks.

On üsna levinud, et tegeledes ennast huvitava teemaga, võib ettekujutus sellest ajapikku millekski muuks moonduda. See tähendab, et eemalt vaadates ei paista mingit ohtu, aga kui näppima hakkad, lörtsid ilu ära. Siis mõistatad aga, kuidas selle olukorra traagilisust alla neelata – mida sa üldse puutuda võid, ilma et konstruktsioon kõikuma hakkaks?! Vältimaks isiklikke kannatusi, ei saa lubada endale sihipäratut driftimist, vaid tuleks panna ettenägelikkuse huvides paika isiklikud põhimõtted, mille järgi kriisiolukorras talitada.

Esimese kuu jooksul, mil ma Tartu Kunstimuuseumis töötasin, seisin ränga huvide konflikti ees. Tagantjärele kurikuulsana näiva näituse „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?” (23.01.–16.03.2014) kaaskuraatorina otsustasin eksponeerida kolme Tartu tänavakunstniku loomingut koondteema all „Kas nüüd on kunst?”. Lähtudes institutsioonikriitilisest hoiakust, püüdsin tõstatada küsimusi, millist kunsti on muuseum sisulises ja vormistuslikus plaanis kohustatud eksponeerima ning kas muuseumi legitimeeriv mõju laieneb automaatselt allhoovuslikele kunstinähtustele, mida avalikkus ei pruugi veel aktsepteerida? Tegu oli väljapanekuga, mis tulenes Tartu Kunstimuuseumi kohaspetsiifikast. Publiku vastukajast selgus, et tõepoolest – standardid on kõrged. Ka grafiti, mida tunneme oma allumatuses ja juhuslikkuses, peaks olema kvaliteetne ja visuaalselt nauditav lihtsalt seepärast, et see on eksponeeritud muuseumis.

Muu hulgas oli kõnealuses ruumis eksponeeritud Edward von Lõnguse teos „Koidula/Tammsaare” lõuendil, mis kuulub 2013. aasta seisuga Tartu Kunstimuuseumi kogusse. Teisisõnu on tegemist Eesti riigi varaga, mille püsimise eest seisavad muuseumi koguhoidjad aegade lõpuni. Nimetatud töö pärineb oma esialgsel kujul keskkonnast, mis välistab reeglina selle algupärase säilimise, kuid sellele vaatamata on muuseum kohustatud teost riiklikule institutsioonile kohaselt säilitama.

Tänavakunstiskeene tavadest lähtuvalt vallandus sellest probleem. Kuuldes pealt ühe Tartu tänavakunstniku kavatsusi von Lõnguse töö „üle teha” ning selle võimaliku teostumise üle omaette aru pidades oli mul kaks valikut: kas tõkestada kõikvõimalikul moel riigi vara rikkumist või toetada tänavakunsti loomupärast käitumist, s.t mitte alluda omandikultusele. Viimasel juhul oleks käivitunud totaalne ebameeldiv masinavärk – midagi taolist nagu 2012. aastal Jaan Toomiku installatsiooni „15. mai – 1. juuni 1992” varastamisel näituselt „Möh? Fui! Öäk! Ossa! Vau! Eesti kaasaegse kunsti klassika”: politseilindid, turvakaamerate ülesvõtted, tunnistuste andmine, kunstnikule määratud eluaegne keeld Tartu Kunstimuuseumisse siseneda ning minu töökohakaotus. Sedavõrd üllatavam oli kuulda juhuslikult näituse avamisel ühelt last süles hoidvalt naisterahvalt mõtteavaldust, et selle von Lõnguse töö peaks keegi „üle tegema”. Tõenäoliselt oleks isegi tänavakunstnik ise rõõmustanud, et keegi püüab tema teost institutsiooni kütkeist päästa, lisades sellele nii ettenägematuse dimensiooni. Kunsti nimel!

Olla kaasosaliseks tüüpilises skeemis, kus miski sõltumatu, metsik ja ilus, vaba käskudest ja aruandlusest pisteti normatiivsusega nahka, saingi ma iseenda vaenlaseks. Institutsiooni esindajana olin ma sunnitud ütlema lahti oma isiklikest tõekspidamistest, kartes võimendada niigi leegitsevat skandaali kõnealuse näituse ümber ja põhjustada probleeme kolleegidele ja institutsioonile tervikuna. Võiks küsida, mis võimalused indiviidil üldse on riiklikus institutsioonis töötamiseks? Kas kompromissid on möödapääsmatud?

Arvestades, et kunstimuuseumid toituvadki osaliselt alternatiivsest ja metsikust kunstiväljast, võib tänavakunsti pidada Tartu Kunstimuuseumis üheks järjekordseks suutäieks, mida olin sunnitud serveerima viisakalt, seda mitte institutsioonile näkku sülitades. Oma käitumisele tagantjärele hinnangut andes pean praegu tõdema, et see kunstiteoreetiline dilemma võib minus isikliku julgustükina igavesti kripeldama jääda.