Noore kunstniku saavutuste hulka kuuluvad muu seas 2013. aasta lõpus võidetud Sadolini nüüdiskunstipreemia ning Tartu Kunstimuuseumi näituse „Kas me sellist muuseumi tahtsimegi?” jaoks loodud muuseumipoodi ümberdefineeriv maaliinstallatsioon „Kompvekitehas”, mis jääb muuseumi fuajeed kaunistama ka pärast näituse lõppemist.

Foto: Andres Teiss

Kuidas sa kunsti juurde jõudsid?

Olen läbi ja lõhki kogu aeg selle valdkonnaga tegelenud ja mul oli kohe pärast keskkooli tunne, et maalimine on ainus asi, mida tahaksin õppida. Teadlikumaks sellest, mida maalimine tegelikult tähendab, sain ma alles ülikooli tulles. Õppisin neli aastat Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Vahepeal osalesin ka Soomes Lahti kunstiinstituudi õppetöös – see oli Tartuga võrreldes hoopis teise süsteemiga asutus.

Milles see erinevus seisnes?

Ütleme nii, et Tartu Kõrgem Kunstikool ei tegelenud niivõrd palju kaasaegse kunstiga, aga mind huvitas just kõige selle kokkusobitamine. Me elame kaasaegses ühiskonnas ja ma soovisin sellega suhestuda. Tehnilise baasi poole pealt oli Tartu muidugi väga hea kogemus.

Aga kui võrrelda õpinguid Tartu Kõrgemas Kunstikoolis ja Eesti Kunstiakadeemias?

Mulle tundub, et kuna käisin kõrgema kunstikooli lõpus Soomes, siis oli EKAsse minek väga loomulik. Ma ise tunnen ennast õnnelikuna, et sain mõlemast koolist selle, mida mul tõesti vaja on. Seda tajun ma muidugi eriti nüüd tagantjärele mõeldes ja tegutsedes. Magistriprogrammi vältel tegeled kaks aastat oma magistritööga ja vahepeal kohtud erinevate professorite, kolleegide, õppejõududega ja saad ka ise infot jagada. Selline läbikäimine meeldis ja sobis mulle EKA puhul väga. Suhtlemine nii maali vahendite kaudu kui ka suuliselt.

Kas EKAs õppides ei tekkinud tunnet, et võiks maali kõrvalt veel midagi muud teha?

Ma olen olnud alati suur maali austaja. Mõtteid on igasuguseid peast läbi käinud, aga pigem sellised, et kuidas maali täiustada, kuidas võimendada maali kui meediumit. Võin kasutada selleks fotot, videot või ka muid vahendeid, aga ma lihtsalt ei tunne ennast seda tehes nii kindlalt. Ma arvan, et iga ala peale peaks olema ikkagi üks spetsialist.
Avastasin enda jaoks võib-olla rohkem, kuidas tegeleda ruumiga – ruumi ja maaliga. Oluliseks muutus kohaspetsiifika ja maal läks palju avaramaks. Mulle pakkus juba varem huvi see, et maal ei ole pelgalt pilt seinal, vaid see on tegelikult midagi palju rohkemat ja sa pead kaasama sinna kogu ruumi. Kunstiakadeemias sain ma neid probleeme rohkem läbi arutada.

Mis on sinu jaoks ruumiga tegelemise puhul kõige köitvam?

Projekte tehes valin tavaliselt ruumid ise ja mõte hakkab tööle puhtalt kindla ruumi spetsiifikast lähtudes. Vahel tekib aga mõne konkreetse maali või objekti idee ja siis ma mõtlen, kuhu ruumi see võiks sobituda. Kui ma selle leian, siis hakkan ruumi endaga tööle, et objekt paigutuks sinna võimalikult hästi ja vastupidi. Ruumi kohalolu ja olemasolu on väga olulised ning muutuvad järjest olulisemateks, sellest sõltub väga palju. Samas on ruumid need, mis kaovad. Tihtipeale on nii, et saan ruumid ainult mingiks teatud ajaperioodiks enda käsutusse, ja sellisel juhul olen loonud nendest maali vahenditega jäädvustusi. On mitmeid projekte, mida saan seeläbi taasluua, kuna mustand on olemas.

Mulle tegelikult meeldib protsessi käigus tegutseda. Naudin seda emotsiooni, mille ma sealt tagasi saan. Kõige paremini tajun asja ikkagi siis, kui olen seda väga palju läbi teinud, maalinud, kogenud või seal ruumiliselt mingil ajahetkel viibinud. Tavaliselt ei ole mu projektid väga lühikesed, need kestavad aasta kuni paar. Näiteks „Turbulents kui meetod” (2011. aastal valminud ruumiinstallatsioon) oli projekt, mille tarbeks ma rentisin kahetoalise korteri. Alustasin nii, et hakkasin seda kujundama, maalisin seinu kogu aeg edasi ja üle ning kogusin sinna vajaminevaid asju. See protsess kestis pool aastat ja toimus minu igapäevaelu rütmis. Kujundasin keskkonda, milles me kõik tegelikult elame, aga pöörasin selle lihtsalt nihkesse. Ma teadsin, et see on kaduv nähtus, sest lõpptulemusena pidin need seinad valgeks tagasi värvima ja korteri üle andma.

Kristi Kongi. „Turbulents kui meetod”, maali-korteri installatsioon, 2011. Foto: Romer Laidsaar

Kuidas sa suhtud sellesse, kui mõni kunstiteadlane või kriitik su tööd täiesti teistmoodi tõlgendab, kui sina oled mõelnud?

Eks iga kriitika on tegelikult positiivne, kuna seda ei tule väga tihti ette. Ei saaks öelda, et see mind kuidagi ei mõjuta – see paneb mind mõtlema.

Oled pidanud kunsti puhul oluliseks ausust. Mida sa selle all silmas pead või milles see sinu jaoks väljendub?

Mõtlen võib-olla seda, et olen päris palju oma loomingus iseennast kasutanud. Kui ma tegutsen järjepidevalt ja analüüsin seda, kuidas toimiks asi kõige paremini näiteks minu puhul, siis olen olnud enda vastu aus. Tööprotsessi lõpuks pean ma jõudma punkti, kus lahendan protsessi käigus tekkinud küsimused: mis see kõik on ja kas ma mõtlen seda tõsiselt. Siis on see võib-olla aususe aspekt. Mulle meeldib kasutada loomulikke seoseid, mis tekivad kas selles ruumis endas või siis protsessi käigus aja jooksul. Hindan väga seda, kui näen, et keegi teine mõtleb või on tegutsenud sarnaselt.
Imetlen näiteks Katharina Grosse, Berliini kunstniku ja Düsseldorfi kunstiakadeemia õppejõu tegevust, kes teeb väga suuremõõtmelisi maale. Tema on kunstnik, keda ma olen alati jälginud ja kelle puhul olen huviga lugenud, mida ta on mõelnud või öelnud. Samas on tema teosed ka selleta kõnekad.

Kas on võimalik sõnastada veel mingeid printsiipe või väärtushinnanguid, mida sa kunstis otsid?

Võib-olla huvitavad mind kunstis kõige rohkem seosed – kui mul tekivad töid vaadates kujutluspildid ja ma tajun, mida kunstnik on eelnevalt mõelnud või öelda tahtnud. Mulle meeldib, kui kunstnikud jutustavad mingit lugu – sellel ei pea aga tingimata olema kindlat algust ja lõppu.
Mida ma ise väga otsin, on emotsioonid. Kui ma tegelen näiteks värviga, siis mind ajendavad selleks kõikvõimalikud asjad minu ümber – inimesed tänaval, valguse vaheldumine jne. Emotsioon on tegelikult see põhiline käivitaja.

Kas värvide valimine oma teostesse on sinu jaoks pigem tunnetuslik või sa seostad konkreetseid värve teatud emotsioonidega?

Nii ja naa. Viimasel ajal olen väga tõsiselt värvispetsiifiliseks muutunud ja seostanud konkreetseid värve kindlate asjadega. Olen teinud näiteks projekte („Transformaator”, 2010 ja „Turbulents kui meetod”, 2011), mille puhul olen valinud asjad värvi alusel. Siis on värvid tulenenud konkreetsest objektist. Jõudsin läbi oma õpingute selleni, et olen saanud värvidest teadlikumaks. Alguses võtsin värve abstraktselt, nii nagu need mulle meeldisid ja nagu kombinatsioonid ja rütmid minus emotsioone tekitasid. Nüüd üritan läbi esemete või ruumide seda abstraktset lahti mõtestada. Värv ei pärine lihtsalt õhust. Mind huvitab just see, millest mingi asi tuleneb ja kuidas saaks neid asju seostada.

Tegid äsja Tartu Kunstimuuseumi kassaruumi uue installatsiooni „Kompvekitehas”. Mis on selle teose lugu?

Eelkõige see, et Rael Artel rääkis mulle sellest. Ma olen varem ka sarnaselt töötanud, et keegi pöördub minu poole ja räägib, mis mõte tal on, et ta on mu asju näinud ja arvab, et ma võiksin konkreetse ruumiga kuidagi suhestuda. Näiteks Jaan Toomiku kureeritud festivalil Seanahk aastal 2011 tegin ma vanasse limonaaditehasesse maaliinstallatsiooni „Love Hurts”. Rael käis välja mitmesugused näited, et võiks olla kommimaailm või midagi sellist, ja siis ma paningi pealkirjaks „Kompvekitehas”. Kui ma käisin seal kohapeal, siis tundus see ruum väga mõnus koht.

Kas ruumi funktsioon muuseumi kassa, poe ja garderoobina mõjutas ka kuidagi sinu teost?

Eks see muidugi mõjutas ja mõnes mõttes sobis mulle ka, et selles ruumis oli juba väga kõnekas teos – Dan Perjovschi joonistus „Globaalne–lokaalne, Berliin–Basel” aastast 2013 –, mis mulle endale teosena väga meeldib, ja ma võtsin eesmärgiks sellelt pinnalt edasi töötada. Tegelikult on päris oluline, et sa sirvid raamatut ja mõtled näituse peale, aga samas viibid ka kunstiteoste sees.

Võrreldes varasemaga on see ruum täielikult muutunud. Kas sa oled oma töö osas ka tagasisidet saanud?

Ma olen saanud positiivset tagasisidet, aga on ka inimesi, keda see võib-olla ehmatab. Mul on tunne, et selline hallus ja külmus on eesti rahvale liiga omane. Võib-olla oli see varem hea turvaline keskkond, aga siis käisin mina üle ja pöörasin selle peapeale. Lõin sellise keskkonna, kus mulle endale meeldib olla.

Kas seda võib pidada ka üheks läbivaks jooneks kõigi su teoste puhul, et tegemist on keskkondadega, mis tekitavad sinus hea enesetunde?

See ongi see aususe aspekt – kui ma ise tean, et see minu puhul toimib, siis peaks see kuidagi ka teisi kõnetama. Olen olnud aus, ma ei ole teinud asja, mis mulle ei meeldi.

Mis on su edasised plaanid?

Päris mitu projekti on plaanis. Kõigepealt tuleb suvel Kumu kunstimuuseumis näitus „Merike Estna ja maal avatud ruumis”. Merike on kindlasti üks inimene, kellega tahaksin koostööd teha, et lihtsalt teada saada, kuidas ta tegutseb ja mõtleb. Siiamaani olen töötanud koos suhteliselt vastuoluliste isikutega, kes ei ole mulle võib-olla loominguliselt nii lähedased, kuna nad teevad hoopis teist asja.
Projekt, millega olen nüüd juba päris tükk aega tegelenud, on mu enda isikunäitus, mis toimub novembrikuus linnagaleriis. Näituse nimi on „Ma mäletan seda nii ilusasti”. See on mõte, mida olen kaua peas keerutanud ja nüüd juba ka päris tükk aega ellu viinud. Tundub väga põnev, kuidas see hakkab ruumis välja nägema. Sügisel on veel üks projekt kunstihoones. See on maalijate näitus, kus osaleb kuus noort maalikunstnikku.