„Bloody Mary”. Autor ja lavastaja Kertu Moppel; kunstnik Arthur Arula; näitlejad Tiina Tauraite, Erki Laur, Tõnis Niinemets ja Ott Kartau. Esietendus 9. märtsil 2013 Von Krahlis.

„Bloody Mary”: Tiina Tauraite ja Erki Laur. Foto: Alan Proosa

Kümme sekundit ausat pimedust ja mäng võis alata. Need kümme sekundit valmistasid publiku peeglissevaatamiseks ette: on hea alustada pildi vaatamist pimedusest, sest siis on üllatus suurem ja silm hoomab rohkem detaile. Ma usun, et tegemist on teatritükiga, mis võimaldab enamikul publikust asetada end abielupaari asemele ja mõelda – mida mina küll nende asemel teeksin? Aga kui mõelda vastupidiselt – kui asetada end hoopis ülikonnas mehe asemele, kes saabub ootamatult ja nõuab pidu, millistele küsimustele me siis vastused saaksime? Selline käitumine ei olegi nii põhjendamatu, kui mõelda 50ndatel tegutsenud situatsionistide bandest, kelle eesmärgiks suvaliste inimestega suhtlema hakkamine. Ringiliikumine ja millegi tegemine, mis oleks täiesti erinev igapäevaelust. Ometi ei olnud seekord ülikonnas mees sõbralik ja viisakas külaline, kes oleks lahkunud pärast seda, kui kaks sõna juttu aetud ja jook hinge all. Kes ta selline oli – kui ta oli?

Kes kardab Bloody Mary’t?

Et kutsuda välja kummitust nimega Bloody Mary, peab vaatama peeglisse. Seekord kutsuti Bloody Mary välja Von Krahli teatris ja publik asetati peegli ette. Meedia ja ümbritsev maailm muudab meid ja õpetab tegutsema situatsioonides, kus me viibinud ei ole. Samuti õpetas Kertu Moppeli lavastus meid käituma olukorras, kus ukse taha ilmub võõras jutukas mees ja palub luba sisse tulla.

Informatsiooni ajust ära kustutada on keeruline, kuid ometi on kõigil võimalus valida, kelle moodi käituda. Kõik valivad endale eeskujuks inimesed, kes on nende arvates andekad ja huvitavad ning võtavad neilt üle omadusi, et neile sarnaneda. Minu arvates ei ole see enda mina kaotamine, vaid enda mõtestamine läbi valitud teiste. Ega see keegi ei pea siis tingimata olema masside lemmik – miks mitte võtta šnitti hoopis mõnest omanäolisest karakterist.

Kui nüüd peeglisse vaadata, siis ei ole näha ühtainust nägu, vaid kõiki neid karvaseid ja sulelisi, kes sind inspireerivad või oma sõnade ja mõtetega just seda ütlevad, mida sina arvad. Ma arvan, et Bloody Mary’t pole vaja karta, sest kõik näevad peeglis seda, mida nad on teadlikult või alateadlikult kogu sellest virvarrist üles korjanud ja eks see kõik moodustabki tema enda.

Nelja sõrmega näitlejad

Neljas sein, mis hoidis enne lavastuse algust meid ruumi kiikamast, kadus kohe, kui telefonid vaikisid, ja liikus publiku taha. Ülikonnas hurmur, abielupaar ja nelja sõrmega mees olid meie ees ja elasid. Kõik neist välja tulev haaras sellise hooga, et lavastusse mitte puutuvad mõtted olid korraga justkui pühitud. Terve lavastuse vältel vaheldus naer ja kohkumus üksteise järel ning ajas emotsioonid täielikult sassi. Öeldakse, et inimesed naeravad siis, kui nad tunnevad ennast kuskil olukorras ära või siis, kui teema on tabu ning naer kujutab endast kaitsevahendit. Uskuda seda väidet või mitte: see lavastus oli üks pöörane naerutaja. Kuigi ma eeldan, et publiku hulgas ei leidunud inimesi, kes oleks ise lavalisele sarnases situatsioonis olnud, leidus seal hulganisti olukordi, mida kõik kogenud on. Kohmetust ja absurdust on laval nii nauditav vaadata – nagu näiteks meeldejääv stseen diivaniga, kus mindi täiesti üle võlli, pannes publiku pead kaasa õõtsuma. Või siis kaks suurepärast monoloogi Tiina Tauraite poolt: üks päkapikust ja teine kolmest karust. Ning muidugi mõista arukas abikaasa, kes isegi purupurjus olekus mõistab, et sõrme matmine pole just tema ampluaa. „Bloody Mary” oli ühtaegu humoorikas ja mõtlemapanev ning kinkis väga palju pärleid nii näidendi teksti, näitlejate mängu kui ka lavastuslikus osas.

Kolme karu kirved

Paratamatult paneb ootamatu lõpp mõtlema, mis juhtub järgmisel hommikul. Ja isegi kui midagi sellist ise läbi elada ei tahaks, peab tunnistama, et see on kindlasti elumuutev kogemus. Kes vahetab tavaukse raudukse vastu ja paneb trellid akende ette; kes sõnastab uued väärtused enda elule, enda lähedastele, materiaalsusele enda elus ja teadvustab, kui oluline küsimus siis õigupoolest on kardina ja diivani sobivus. Teatri puhul on hea kasutada ütlust „Tark õpib teiste vigadest!”. Siin on ohutult võimalik isiklikult kogeda teiste etteastet ja ise paremini talitada.

„Bloody Mary” algas abielupaari tülist, mis puhkes sellest, et mees nägi unes ennast, surnud naist ja kirvest. Seega oli ka mees saanud vihje, mis võib hakata toimuma, kui unenägusid uskuda. Ometi öeldakse, vastupidiselt naise arvamusele, et kui unes näha lähedase tapmist, siis ei tähenda see midagi halba. Vastupidi – unes lahendatakse tapmisega probleemid enda ja teise isiku vahel. Ehk pöördudes näidendi lõpu poole: nii nagu kolm karu väikese tüdrukuga käitusid, nii käitus ka abielupaar oma muredega ning unenägu oligi tõeks saanud. Mis seal’s muud kui kirved kätte ja ennast vabaks raiuma!

Veri, Viin ja Vorm

Mul on hea meel, et teatris on üha rohkem lavastusi, mis panevad publiku mitmeks päevaks mõtteid mõlgutama. Mis peitub ühe valmis vormitud inimese sees ja kas rohke Bloody Mary’de manustamine aitab sellel avalduda? Kindlasti aitas see välja tuua näidendi nelja tegelase sisemuse nii otseses kui ka kaudses mõttes. Kes situb siiruse peale, kes armastab verd, kes tahab oma diivanit või kes lööks veel mõne sõrme maha – me leiame kõigile neile oma tegelase. Etenduse lõppedes võiksid kõik need, kes nautisid lavastust täiel rinnal, sulgeda uuesti kümneks sekundiks silmad ning anda nähtule tuginedes ka endale hinnangu.

See, kes nautis seda lavastust täiel rinnal.