Möödunud nädalal kerkis sotsiaalmeedias üles arutelu riikliku psühholoogilise kaitse vajalikkuse teemal, mille jätkuks avaldame vabamõtleja Tarmo Jüristo Memokraadis ilmunud pöördumise Ilmar Raagile, kes kõnealusel alal hiljuti valitsuse kommunikatsioonibüroos ametisse astus.

Illustratsioon: Toom Tragel

“Tere Ilmar!

Viis suve tagasi istusime Sinuga ühes Pariisi tänavakohvikus ja rääkisime tellimust oodates – kui ma nüüd õigesti mäletan – Zola romaanist Le Ventre de Paris. Sa vaatasid tihedalt inimesi täis tänavat, mis viis Les Halles’i ja ütlesid, et see on nagu kõri, mis inimesi Pariisi makku neelab. See meie jutuajamine meenus mulle, kui ma lugesin Postimehest artiklit, kus Sa küsisid, kas riik võib rääkida?

Toona tolles Pariisi kohvikus me saime mõlemad aru, et „kõri” ja „vatsa” puhul oli tegemist kujunditega – et Pariis tegelikult ei „neela” ega „seedi”. Pariis on linn, milles ajavad oma asju miljonid inimesed oma miljonite erinevate murede ja toimetamistega, aga Pariisil endal ei ole agentsust. Samamoodi ei ole seda ka Eesti riigil: nagu Pariis nii ka Eesti riik ei hinga, ei mõtle, ei tunne rõõmu ega valu – ega räägi.

Küsimus, kas riik võib rääkida, on seega üpris ebatäpne. Ma pakun, et sõnastame selle ümber ja küsime näiteks „kes võib riigi nimel rääkida?” või „millest ja kuidas võib keegi riigi nimel rääkida?” – ja küsime näiteks, kes võib riigi nimel rääkida või millest ja kuidas võib keegi riigi nimel rääkida – ja ühtlasi, kuidas on see kõik seotud psühholoogia või kaitsega? Ma pakun, et alustamegi kõigepealt sellest viimasest, ja jõuame siis lõpuks nende esimeste küsimuste juurde tagasi.

Nii oma Postimehe artiklis kui ka minu FB seinal püüdsid Sa psühholoogilise kaitse kriitikale vastata küsimusega, et kas kriitikute (nagu Lobjakas või mina) arvates peaks valitsus hoiduma kriisikommunikatsioonist, loobuma laulupidude ja kodumaiste filmide toetamisest, panema kinni kultuuriministeeriumi või võtma Pika Hermanni tornist maha sinimustvalge lipu; öeldes, et Sinu jaoks „puudutavad kõik need näited tegelikult psühholoogilise kaitse valdkonda.” Võibolla tõesti puudutavad. Aga psühholoogiline kaitse ei ammendu nende näidetega. Sa ütlesid, et Sul on „ükskõik kuidas [Su ametit] nimetatakse,” aga ma pean ütlema, et minul ikka päriselt ei ole. Seda enam, et psühholoogiliseks kaitseks ei nimetanud Su tööd mõni kiuslik kolumnist. Sa ise kommenteerisid eelmise aasta lõpul oma ametisseastumist nii: „Pean psühholoogilist kaitset hetkel üheks olulisemaks valdkonnaks, millele oma teadmiste ja oskustega soovin kaasa aidata,” ja rääkisid sama hingetõmbega rünnakute tõrjumisest, „vaenulikust mõjutustegevusest” ning „inimeste vastupanuvõime hoidmisest”.

„Psühholoogiline kaitse” ei ole ju mingi ähmase tähendusega sõnakõlks – sellest on räägitud Eestis nüüd juba pea kümme aastat. See on toodud ära 2010. aastal koostatud „Riigikaitse strateegia” dokumendis ühena kuuest riigikaitse valdkonnast, sellest on peetud konverentse ning ümarlaudu ja koostatud mahukaid dokumente (neist paljud „templiga”, nagu ma põgusa uurimise peale teada sain), sel teemal on võtnud pikalt sõna nii president Ilves kui kaitseminister Aaviksoo, kes lansseeris sellega seoses ka sellise huvitava ja paljude põnevate tahkudega mõiste nagu „informatsiooniline enesemääramine” ning on rääkinud koos kaitseväe juhataja Ants Laaneotsaga psühholoogilisest kaitsest mh ka rahvusliku (sic!) immuunmehhanismi võtmes. Läinudaastane „Riigikaitse arengukava” kõneleb muu hulgas ebaadekvaatsest meediakeskkonnast ning ohus olevatest kultuurilistest alusväärtustest, seal on juttu Eesti inimeste madalast allikakriitikast ja oskamatust meediatarbimisest. Ma ei suuda uskuda, et Sa ametit vastu võttes kõige sellega tutvuma ei vaevunud või et Sa nüüd selles ametis olles saaks tõsimeeli arvata, et Sa toimetad kuidagi väljaspool kõiki neid mainitud ja paljusid teisi mainimata jäänud printsiipe ning tegeled pelgalt laulupidude korraldamise, eesti indie-filmide promomise või koolitulistamiste sarnaste õnnetuste puhul erinevate ametkondade kommunikatsiooni koordineerimisega.

Oma 7. jaanuari Postimehe artiklis ütled Sa, et väljend „psühholoogiline kaitse” on eufemism. Eesti keele seletav sõnaraamat märgib, et eufemism on „teatavas situatsioonis sobimatuks peetava sõna v. väljendi asemel kasutatav mahendav sõna”. Ja siin tahaksin ma küsida, et mis siis ikkagi täpselt on see asi, mida me selle väljendiga mahendame? Tegelikult ma muidugi aiman, mis see olla võiks. Ma kahtlustan, et see sõna on „propaganda”. Nagu Sa oma varasemas Postimehe loos märkisid, see sõna ei meeldi Sulle – kuna see „viib tähelepanu peamiselt kõrvale” – ja tõdesid, et „ei ole kommunikatsiooni, mis ei taotleks mõju ehk ei oleks propaganda.” Aga miks siis üldse midagi mahendada, kui kõik ongi propaganda? Siin kahtlustan ma, et lisaks sellele sõnale sooviksid Sina (ja paljud teised selle teemaga üht või teist moodi tegelevad inimesed) mahendada ka üht ajaloolist paralleeli. Nimelt paralleeli 1934. aastal tollase Eesti vabariigi siseministeeriumi juures asutatud ning järgmisest aastast otse peaministri alluvusse viidud Riikliku Propaganda Talitusega.

Aga värskendame korra siiski mälu, Ilmar. Tartu Ülikooli ajalooteaduskonnas kaitsti 2005. aastal üks magistritöö, kus sellest episoodist lähemalt juttu on, ja sealt saame me teada, et Riikliku Propaganda Talituse peamisteks ülesanneteks oli positiivse propaganda korraldamine, rahvusliku-riikliku üksmeele kasvatamine, rahva informeerimine valitsuse kavatsustest, üldrahvalike kampaaniate korraldamine ning tsensuuri tegemine kõigis kultuurivaldkondades. Ma märkan, et tsensuuri oled oled Sa selge sõnaga välistanud, aga muudes osades ei näi Su vaated ja kavatsused RPT juhi ja hilisema propagandaministri Ants Oidermaa omadest ju kuigi palju erinevat. Ja muide, kas Sa tead, kuidas Vabariigi valitsus 1934. aastal uue talituse loomist põhjendas? Niimoodi:

Alatise täieliku ülevaate andmine rahvale oma tegevusest ning kavatsusist on meie oludes iga Valitsuse kohus. See pole kaugeltki mitte ainult Valitsuse sammude ametlik kaitsmine ja õigustamine, vaid eeskätt tuleb selles näha Valitsuse lojaalset aruannet avalikkusele ning rahvale, kelle huvides ja kelle nimel ju Valitsus töötab. See aitab kaasa mitte üksi Valitsuse töö tutvustamiseks, vaid ka laiemate ringide loovaks osavõtuks riigielu ehitamisel. Informatsiooni- ja propagandakorralduse ellukutsumine oli tingitud neist mõlemaist nõudeist ja seega Valitsuse Informatsiooni ja Propaganda Talitus seisab otseselt rahva teenistuses.

Niisamuti räägiti ka toona vajadusest ministeeriumite ja ametkondade ülese organisatsiooni järele, mis suudaks koordineerida ja hallata erinevate riiklike institutsioonide kommunikatsiooni ja muu hulgas oli RPT seaduses ühe ülesandena toodud ka „avaliku elu aktiviseerimine seltskondlikule isetegevusele ja sotsiaalsele ühistööle”. Kas see ei kõla mitte väga sarnaselt Riigikaitse arengukava psühholoogilise kaitse peatüki punktile, mis mainib „laiemate võimaluste loomist kodanikuühiskonnale kaasumaks vabatahtlikult Eesti maine kujundamisse”?

Aga hea küll, aitab sellest väiksest ajaloolisest ekskursist. Muude asjade hulgas näitab see kõik meile ju ilmekalt, et mõte iseenesest ei ole midagi uut – ja kui lugeda Laura Vaani magistritöö seda osa, mis käsitleb toonaseid hinnanguid propagandatalitusele ning selle toimetamistele, siis võib veenduda, et ka nii selle asjaga seotud hirmud kui ka põhjendused, et miks propagandat ikkagi vaja on, pole viimase kaheksakümne aastaga kuigi palju muutunud.

Mured ja probleemid olid tegelikult ju tõsised nii esimese vabariigi ajal kui on nad seda ka nüüd. Kuidas saada hakkama olukorras, kus suur ja ähvardav naaberriik teeb meie suunal mitmel rindel üsna varjamatut vaenulikku – ja siin me ju ei kõhkle seda sõna pruukimast – propagandat? Ja mitte ainult meie suunal: nädalavahetusel ilmus Postimehes pikk ja huvitav intervjuu Peter Pomerantseviga, kus on lähemalt juttu sellest, kuidas Venemaa üritab teadlikult külvata segadust ja hirme ning kuidas tundub, et ta on selles „informatsioonilises enesemääramises” kohati lausa silmapaistvalt edukas olnud. Siinkohal meenub mulle veel üks mõne aasta tagune põgus mõttevahetus, mis meil (lisaks Sinule ja minule veel ka Marek Tamme ja Daniel Vaarikuga) oli Varraku raamatublogis, kus Sa muuhulgas mainisid, et Sulle teeb „muret vastuoluline olukord, kus ebademokraatlikud riigid saavutavad teatud hetkedel konkurentsieelise, kuna nad võivad endale lubada võtteid, mida meie peame ebaausateks”, ja märkisid, et „üks nendest taktikatest ongi riiklikult poliitilistele eesmärkidele suunatud mõjutuskommunikatsioon.” Ja siin on mul küsimus, et kas mitte ei ole nii, et riigid ei jagune demokraatlikeks ja ebademokraatlikeks tähestiku või geograafilise paiknemise alusel, vaid ikka just selle põhjal, millised on nende praktikad, milline on nende riikide suhe oma kodanikega? Kui me ebademokraatlike riikide konkurentsieelise pärast muretsedes võtame omaks nende võtted, mida me ebaausaks peame, siis mille poolest me täpselt neist erinemegi?

Aga kuidas siis selle probleemiga tegeleda? Siin jõuamegi siis lõpuks tagasi nende algsete küsimuste juurde: kes võib riigi nimel rääkida? või millest ja kuidas võib keegi riigi nimel rääkida? Kui Sa mainid „riiklikult poliitilistele eesmärkidele suunatud mõjutuskommunikatsiooni” (veel üks kaunis eufemism, kas pole?), siis tuleks alati küsida, et täpselt kelle poliitilistest eesmärkidest me räägime? Meie kõigi? Aga kas see pole mitte ühe demokraatliku riigi olemuslik aspekt, et neid poliitilisi eesmärke on palju ja erinevaid ning et mõned neist on paratamatult üksteist välistavad? Neil võiks muidugi olla ju mingi ühisosa, mingid põhimõttelised asjad, milles me selle riigi kodanikena kõik ühel meelel oleme, aga kes seda ühisosa määratlema peaks? Kas Sina? Kes ja kuidas täpselt määrab selle, millised on need ohud, mille eest riik meid kodanikena psühholoogiliselt kaitseb? Minu FB seinal ütled Sa, et Sul ei ole mingit kavatsust minu psühholoogiat kaitsta. Aga keda (ja kelle või mille eest) Sa siis täpselt kaitsta plaanid? Neid, kes seda vajavad? Kuidas see otsustatakse, kes need on?

Need on kõik keerulised ja ebamugavad küsimused, mida ei tekiks – või mis oleks märksa leebemad –, kui jutt käikski näiteks sellest „valitsuse kriisikommunikatsioonist”, millele Sa ise oled korduvalt viidanud. Mul ei ole mingit põhimõttelist probleemi sellega, et valitsusel on oma poliitiline agenda, isegi kui ma selle konkreetse sisu või suundade osas sageli kriitiline satun olema. Mul on aga põhimõtteline probleem – ja väga suur põhimõtteline probleem – sellega, kui mingit konkreetset poliitilist agendat käsitletakse vaikimisi „riigi” omana. See on koht, kus minu arvates tuleks hoolikalt turvalist pikivahet hoida.

Väga paljudes konkreetsetes asjades oleme me Sinuga tegelikult ju ühte meelt. Oma Ekspressi intervjuus räägid sa Ivanovile kodakondsuse andmisest, Giulietto Chiesa väljasaatmisest, Steven Seagali kaasuse kommenteerimisest ministri poolt, Indrek Hargla üleskutsest boikoteerida „kõike, mis tuleb Venemaalt” – ja igas mainitud punktis noogutasin ma lugedes pead. Samuti arvan ma, et kunagi ETV-d juhtides (mis võiks ju tegelikult samuti laiemasse propaganda rubriiki liigituda) tegid Sa väga head tööd.

Siia, muide, ongi hea joon tõmmata. Eesti rahvusringhäälingu seaduse §3 kõlab oma täies pikkuses nii: „Rahvusringhääling on oma saadete, programmide ja muude meediateenuste tootmisel ja edastamisel sõltumatu ning lähtub üksnes seaduse nõuetest.” See on see, miks ERR ei ole riigikantselei osakond, miks ta ei allu isegi mitte riigikogule, vaid on eraldiseisev avalik-õiguslik institutsioon. See sõltumatus (vähemalt taotluse ja arm’s length tasandil) on see, mis eristab ERR-i põhimõtteliselt Tallinna TV-st või RT-st. Seaduse järgmine paragrahv toob ära rahvusringhäälingu eesmärgid nagu eesti keele ja kultuuri arengu toetamine, kaasa aitamine Eesti ühiskonna sotsiaalse sidususe kasvule, ja „demokraatliku riigikorralduse edendamisele” ning muu hulgas ka „osutamine asjaoludele, mis võivad ohustada Eesti riigi ja eesti rahvuse püsimist”.

Kõik see võib Sinu silmis taaskord ollagi see, mida Sa „psühholoogilise kaitse” all silmas pead, kuid pangem tähele, et ringhäälingu seaduses ei ole kuskil juttu „rünnakute tõrjumisest,” „vaenulikust mõjutustegevusest” ning „inimeste vastupanuvõime hoidmisest”. Mis mind isiklikult psühholoogilise kaitse juures kõige tõsisemalt ja fundamentaalsemalt häirib, ongi see läbiv militaarne joon, nägemus kommunikatsioonist kui sõjast. Sõjast, kus on vaenlased ja liitlased, aga ka desertöörid ja mõjuagendid. Nagu Ameerika nüüd juba üle dekaadi käinud „terrorismivastane sõda” on väga ilmekalt demonstreerinud, teeb „sõja” kontseptuaalse raami kasutamine mõeldavaks ning võimalikuks terve hulga asju, mille puhul me muidu peatuks, et mõelda, kas see ikka on okei. Sõjas peame me olema ühtsed, sõjas ei saa me tolereerida kõhklemist ja kahtlemist, sõjas ei ole õige aeg ja koht pidada seda „arvamuste agoraad”, millele Sa ise oled viidanud, sest vaenlane ei maga. Vaenlane püüab ära kasutada iga meie nõrkust ja sellele saame me vastu seista ainult kui üks mees, mitte mokalaata pidades, vaid nagu laulupeol – millele Sa ise selles võtmes nüüd juba korduvalt viidanud oled ja mida Sa nimetad „tüvisümboliks” –, kus me kõik ühel rinnal ja kõigi poolt armastatud dirigendi viipe järgi „Koitu” laulame. Mitte, et keegi meid selleks sunniks, oo ei. Me ise ju tahame seda laulda, see on ilus laul. See liidab meid ühte ja eristab „meie” ning „mitte-meie”.

Oma 2. jaanuari artiklis ütled Sa, et „infosõdade tingimustes muutub iga meie sotsiaalne probleem eeltingimuseks, et pahasoovija mõjutustegevus üleüldse leiaks kasvupinnase.” Siin, tundub mulle, ongi kogu asja iva. Kahtlemata on meil täna sotsiaalseid probleeme – ja ilmselt ei saa kunagi saabuma päeva, kui neid ei oleks – aga nende lahendused ei ole psühholoogilised. Neid saab lahendada poliitiliste otsustega, konkreetsete valikute ja kompromissidega. Meie tänase rahvusvähemuse probleemid ei ole kommunikatiivsed ja neid ei saa lahendada laulupeo või Veiko Õunpuu filmide abil. Neid peaks lahendama riigikogu, erinevad ministeeriumid ja ametkonnad, neid peaks lahendama inimesed ise. Nende lahendamine ei ole „kaitse”, vaid ongi see, milleks riik oma kodanike jaoks olemas on. Ja niipea, kui me hakkame neist lahendustest mõtlema militaarterminites, liigume me väga halvas suunas.

Minu FB seinal ütlesid Sa nii: „Kui mina väljendan poolehoidu demokraatliku, mitmekesise ja salliva ühiskonna poolt ja seepärast nimetatakse mind propagandistiks, siis nendele ideaalidele truuks jäämise nimel, võin ma ka propagandisti nime kanda.” Ma täitsa usun, et Sa oled oma püüdlustes siiras, Ilmar. Ma nimetan Sind Su uues ametis propagandistiks mitte sellepärast, et Sa neile ideaalidele truuks jääd, vaid sellele vaatamata.”

Tarmo Jüristo on Memokraadi kaasautor.