Eurotsoonist kõnelemisel on käibele võetud halva abielu metafoor. Ühisvaluutast, millest pidi kujunema Euroopa integratsiooni nurgakivi, on saanud nüüdseks taak, millega ükski osaline ei ole rahul, aga alternatiivide puudumise tõttu ollakse sunnitud sellest kinni hoidma.

Illustratsioon: Elise Tragel

Euroopa rahaliidu loomise peamine motiiv oli poliitiline. Ühtset rahaühikut vaadati juba integratsiooni algfaasis kui olulist sammu üha lähedasema liidu poole Euroopa rahvaste vahel, mida nägi ette 1957. aasta Rooma leping. Siiski lükkasid poliitilised ja majanduslikud vastuolud rahaliidu loomist üha edasi. Kui euro lõpuks reaalsuseks sai, oli meeleolu, eriti Euroopa poliitilise eliidi seas, joviaalne. Tollane Euroopa Komisjoni president ja kahekordne Itaalia peaminister Romano Prodi kuulutas, et tõeline eesmärk on poliitilise Euroopa loomine. Ühtne rahasüsteem pidi muutma Euroopa ühendriikide poole liikumise tagasipööramatuks. Pea kümme aastat euro töötaski, kuid nullindate optimism varjas tõsiseid probleeme – probleeme, mis 2008. aasta finantskriisiga jõuliselt esile kerkisid. Praeguseks domineerib Euroopa rahaliidu liikmete vahel umbusk, mis kohati võimendub sulaselgeks vaenuks. Vastastikune süüdistamine on endeemiline.

Euro-projekt, nagu kogu Euroopa integratsioon üldiselt, on eelkõige Saksamaa ja Prantsusmaa küsimus. Põhjus, miks rahaliidu loomine lõplikult ette võeti, oli Prantsusmaa ja teiste Euroopa riikide hirm Saksamaa taasühinemise ees. Hoolimata teisele maailmasõjale järgnenud aastakümnetest vaevas Euroopa poliitilist eliiti endiselt, mis saab Saksamaast. Kuid seda mitte ainult poliitilis-sõjalisest vaatepunktist, vaid sel oli ka tugev majanduslik dimensioon. Saksamaa taasühinemine ähvardas teha lõpu igasugusele kahe suurriigi majanduste võrdsuse tunnetusele. Ühtne rahaühik pidi kindlustama selle, et Saksa majandusmootor töötaks Euroopa heaks, mitte vastupidi. Prantsusmaa president Mitterrand, kes rahaliidu projektile „jah” ütles, kuulutas, et ühise rahasüsteemita pole Euroopat.

Seda mõistis väga hästi ka Saksa pool. Saksamaa liidukantsler Helmut Kohl rõhutas pidevalt, et Saksamaa ühinemine ja külma sõja lõpp ei vähenda Euroopa integratsiooni olulisust – mingisugust Saksa Sonderweg’i enam teoks saada ei tohi. Kohl kasutas meeleldi mündi metafoori – Euroopa ühtsus ja Saksamaa ühtsus on kõigest sama mündi kaks eri poolt. Saksamaa taasühinemisele pidid oma nõusoleku andma ka teise maailmasõja võitnud riigid, sh Prantsusmaa. Pühendumine rahaliidule oli prantslaste nõusoleku alus. Kohl sai aru, et ühine rahasüsteem on kitsalt võttes Saksa majandushuvidele kahjulik, aga vajalik, kuna Euroopa majanduslik ja monetaarne integratsioon on 21. sajandi sõja ja rahu küsimus. Just sõjaga hirmutamine oli Kohli ja tema liitlaste jaoks põhiline argument euro-projekti loomisel, kuna rahvusvääringutest loobumine oli ebapopulaarne poliitika. „Paljud on unustanud, miks me oleme nii kaua rahus elanud,” ütles Kohl Bundestagis 1994. aastal. „Euroopa integratsioon on aidanud ületada sajandeid kestnud rivaliteete ja konflikte. See ei olnud kõigest valijate lollitamiseks mõeldud retoorika.” Eravestluses USA riigisekretäriga ajas Kohl sama liini: „Euro ei ole Saksamaa riiklikes huvides, aga me vajame sõpru.” Kohl kasutas aktiivselt ära ka Jugoslaavia lagunemissõdu kui meeldetuletust: „Kas keegi tõesti arvab, et koletud näited rassilisest vihkamisest, etnilistest puhastustest, usulisest vaenust ja šovinismist Balkanil, et need kurjad vaimud elavad ainult seal ja ei ole võimelised liikuma mujale?”

Kuid oma poliitiliselt motiveeritud projekti ajades jäid Euroopa liidritele rahaliidu majanduslikud vajadused tagaplaanile. Majandusteadlased kritiseerisid seda, et loodaval rahaliidul puudus ühtne eelarve, pangandusjärelevalve jpm ning et projekti kaasati niivõrd erinevad riigid niivõrd erinevate majandustega. Euroopale igavest rahu ja jõukust lubanud poliitikud rahustasid end usuga, et aja jooksul on võimalik samm-sammult neid vigu parandada ja enamiku valijate soovide kiuste föderaalse Euroopa poole liikuda. Peavoolu parteid nii parem- kui ka vasaktsentris jagasid seda arvamust. Skeptikud lämmatati retoorikaga sõjast ja rahust, hävingust ja euroga kaasnevast üldisest heaolust. Konkreetset hinnangut referendumil euroga liitumise kohta küsiti vaid kolmes riigis ja ühes neist – Taanis – oli valijate hääl „ei”. Kui Euroopa Liidu puhul räägitakse üldiselt demokraatia defitsiidist, siis euroga seoses on see defitsiit eriti märgatav. Nagu on märkinud Princetoni ökonomist Ashoka Mody, siis ei ole praegu Euroopas valitsev ebakõla juhuslik, see on konstruktsiooni sisse ehitatud. Seetõttu ei ole kriisiaastatega toimunud ka liikumist föderalismi suunas, vaid tagasituleku on teinud hoopis natsionalistlikud meeleolud.

Eurotsooni majanduslike probleemide keskmes on jooksevkonto – ekspordi ja impordi suhte – dünaamikad euroala riikide vahel. Kui üks riik ekspordib aastate jooksul rohkem, kui impordib, siis muutub ta kreeditoriks, kui vastupidi, siis deebitoriks. Euro pidi olema just ravimiks jooksevkontode ja nendega tihedalt seotud valuutakursside kõikumise vastu, mis muutsid keerukaks ühise turu ehitamise ning eriti ühise põllumajanduspoliitika ajamise oma üleeuroopaliste dotatsioonide ja kokkuostuhindade süsteemiga. Kuid aastakümme eurot muutis selle probleemi tunduvalt hullemaks. Kui enne eurot oli Iirimaa jooksevkonto plussis, Hispaanial nullis, Kreekal väike defitsiit (1,3% SKTst) ja vaid Portugalil tugev 5,3% puudujääk, siis 2007. aastaks olid kõik perifeeriariigid tugeva kaubanduspuudujäägiga: Iirimaa 5,5%, Portugal 8,9%, Hispaania 9,6% ja Kreeka suisa 15,4%. Saksamaa seevastu oli vahetanud oma 0,7% puudujäägi välja 7,5% ülejäägiks. Euroopa võlakriisi rollid – võlgnikud ja võlausaldajad – olid niiviisi jagatud. „Nüüdseks,” väidab Hardo Pajula, „on jooksevkonto erinevused eurotsoonis arenenud eluohtlikuks haiguseks, mida ei saa jätta ravimata, kuid mis ei pruugi ka ravi üle elada.”

Ravi, mille sakslased ja teised kreeditorid on haigetele määranud, on senini olnud ainult Disziplin. Kärpemeetmetest mõjutatud majanduslangus on viinud nõudluse ja impordi nii alla, et jooksevkonto on taas kord plussis kõigis kriisiriikides. Seda aga on saatnud massiline tööpuudus. Kui täishõive taastuks, oleks kohe tagasi ka kaubanduspuudujääk. Seepärast nõutakse haigetelt struktuurseid reforme, mis tõstaksid nende konkurentsivõimet. Sakslased räägivad meeleldi oma kogemustest. Aastal 2000 oldi Euroopa haige mees, kuid kantsler Schröderi juhtimisel ellu viidud reformid taastasid nende positsiooni. Nagu korrutab pidevalt Angela Merkel: „Mida meie oleme teinud, saavad kõik teha.” Kuid tegelikult ei saa. Konkurentsivõimet saab tõsta ainult kellegi suhtes – euroala puhul sinu peamiste kaubanduspartnerite suhtes, kellega sa ühtlasi rahaühikut jagad. Financial Timesi ajakirjanik Martin Wolf on märkinud, et eurotsooni olemus tingib selle, et kui Saksamaal läheb hästi, läheb Itaalial halvasti ja vastupidi, kui Hispaanial hästi, siis Portugalil halvasti ja vastupidi. On statistiliselt võimatu, et kõik saavad olla keskmisest konkurentsivõimelisemad – praegune Saksa edu on ehitatud teiste euroala riikide ebaedule.

Jooksevkonto probleemi Saksamaal iseenesest tunnistatakse, kuid leitakse, et kohandumine peab toimuma vaid ühepoolselt. Rahandusminister Wolfgang Schäuble sõnul ei saa oma konkurentsivõime probleeme lahendada, paludes teistel oma konkurentsivõimet alandada. Sakslaste käitumist suunab hirm, et ilma reformide ja distsipliinita muutub Euroopa perifeeria üheks suureks Mezzogiorno’ks, pidevate kaubanduspuudujääkide käes vaevlevateks riikideks, keda hoiavad ülal vaid Saksamaa rahaülekanded. See hirm on paljuski põhjendatud. Euro probleemide suhtes prohvetlik olnud briti ökonomist Bernard Connolly on arvutanud, et kriisiriikide täistööhõive taastamiseks peaks Saksamaa maksma ühiskassasse igal aastal kuni 10% oma SKTst, mis ei ole poliitiliselt jätkusuutlik. Praegune kriisiriikide ühepoolne kohandumine kestaks aga kaua. Kreekal läheks 4% eelarveülejäägi hoidmisega 22 aastat, et oma riigivõlga poolitada, Iirimaal ja Portugalil 15, Hispaanial 12 aastat. Sisuliselt nõutakse neilt aastakümnetepikkust majandussurutist.

Ja ka see ei ole poliitiliselt jätkusuutlik. Kreekas on traditsioonilised parteid võimult juba kadunud. Kuid Syrizal on raske tuua mingit suurt muutust, sest riigi suveräänsus on nii piiratud. On tähelepanuväärne, et uus rahandusminister Varoufakis, kes oli euro vastu, kordab pea iga päev, et plaani B neil ei ole ja Grexit on võimatu. Martin Wolf kasutab eurotsooni probleemide iseloomustamiseks tabavalt „halva abielu” metafoori – ükski osaline ei ole rahul, kuid kõik teavad, et nad peavad kokku hoidma, sest alternatiiv (euroalast lahkumine või eurotsooni lagunemine) on veel hullem. Mingisugust positiivset põhjust koos jätkamiseks ei ole. Seda, et eurointegratsioon toob suurema heaolu kasvu, ei ole paljudes Euroopa riikides enam lihtsalt võimalik väita. Usalduse puudumine ja vaen on saanud Euroopa poliitikas domineerivaks – Euroopa rahvad on jagunenud kreeditorideks ja deebitorideks. Hardo Pajula märgib, et praeguses situatsioonis on õigus nii ühel kui teisel poolel ja just see rõhutab eurotsooni kriisi tõsidust. Pikaajalist, kõiki enam-vähem rahuldavat lahendit, teisisõnu head abielu, ei ole praegu aga väga kuskilt paistmas.


Emajõe Saadik on Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi (RSR) liikmete loodud pseudonüüm, mille alt kirjutatakse ühisloominguna valmivaid välispoliitilisi teemasid käsitlevaid artikleid.